Putinita. Mihhail Kasjanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui Moskvas oli veel võimalik sõita.

      Pärit lapsepõlvest

      Kui kohtud tuntud poliitikuga mitteametlikus õhkkonnas, nii-öelda ilma lipsuta, tema kodus, kui on aega kõike küsida, tekib alati soov tähelepanelikumalt uurida teda kui tavalist inimest. Tingimata tahaks rohkem teada tema perekonnast, lastest, huvidest, kõige enam aga möödunust: millised inimesed olid tema vanemad, kuidas teda kasvatati, kus ja kuidas möödus lapsepõlv?

      Kui banaalselt see ka ei kõlaks, kuid me kõik oleme tõesti pärit lapsepõlvest. Nimelt sealt leiad sa enamasti vastuse küsimusele, miks sa oled just selline.

      Näiteks minu vanemaid oleks nõukogude aja sotsioloogid nimetanud „tüüpilisteks teaduslik-tehnilise intelligentsi esindajateks”. Nad rügasid ausalt sõjatööstuse teaduslikus uurimisinstituudis, kus kunagi tutvusid ja abiellusid, alatasa tõttasid nad komandeeringusse kuhugi sõjatehasesse, baasi, lennuväljale või muule objektile maa eri otstesse, saades selle eest üsna tagasihoidlikku palka. Nad ei olnud kunagi, jumal hoidku, süsteemi vastu võitlejad. Kuigi nad seda ka ei armastanud.

      Kuid seda mõistsin ma palju hiljem, teatud ajani ei mõelnud ma üldse selle peale, kas isal-emal on mingeid poliitilisi vaateid. Mind hoiti hoolikalt kõige eest: nii viletsa nõukaliku kirjavara kui ka teistlaadi mulle mittevajalike teadmiste eest. Esimest korda elus võtsin ma pihku samizdat’is välja antud raamatu, olles juba üliõpilane.

      Suviti elasin ma suvilas koos vanaemaga, kes hoidis mind nagu silmatera. Vanemad aga sõitsid kohale ainult puhkepäevadeks, reede õhtul viimase elektrirongiga Moskvast, varustatud ohtra toidukraamiga. Tihti olid nendega kaasas sõbrad, tulukese peale astusid ligi naabrid. Istuti, võeti napsi, jutud kestsid pikalt üle kesköö. Kui ma olin väike, oli see mulle igav ja ei pakkunud huvi, kuid mida vanemaks ma sain, seda suurema kannatamatusega ma neid õhtuid ootasin. Pärast õhtust suplust ja rikkalikku õhtusööki, lõõgastudes suvila verandal, kus hõljusid uimastavad öised lõhnad, hakkasid vanemad, unustanud minu juuresoleku, vaidlema sõpradega Tšehhoslovakkia ja Poola, Solženitsõni ja Sahharovi, Tvardovski ja Novõi Miri üle…

      Kuid suvilas ei saanud kuulata ainult tõelist täiskasvanute juttu, vaid ka Ameerika Häält ja Raadio Vabadust, sest saja kilomeetri kaugusel Moskvast „segajad” ei töötanud.

      See oli imeline illusioon vabadusest, kui kolm kuud järjest võisid ärgata millal iganes ja minna magama siis, kui vaid tahtsid, sõbrustada, kellega soovid, või ka üldse mitte kellegagi, kus ei olnud ei pioneerikoondusi, vanametalli kogumist ega tüütut ja mõttetut „ühiskondlikku tööd”!

      Ma olengi pärit kõige rohkem sealt, sellest suvilaelust. Olles seda kord juba maitsnud, olnuks vaevalt võimalik saada teistsuguseks inimeseks.

      Mihhail Kasjanov on geograafiliselt pärit paigast, kust ei viinud tee, nagu tundub enamikule tavainimestest, sugugi mitte Kremli või Valge Maja poole. Omal ajal, kui ma esimest korda kuulsin, kus möödusid tulevase peaministri noorusaastad, meenus mulle kohe Vladimir Võssotski „Ballaad lapsepõlvest”:

      Endiste vanemate ja majorite lapsed

      Tõusid kõrgetele laiuskraadidele,

      Sest et nendest koridoridest

      Alla sai libedamalt kui kõrgusse.

      Solntsevo Moskva külje all – koht, kus Kasjanov sündis – läks tõesti tänapäeva mütoloogiasse kui „kultuslik” paik, kus sõna „brigaad” sai esimest korda uue tähenduse, mis pole mitte kuidagi seotud mõistega „kommunistlik töö”. Kuid nagu sageli juhtub, on vahemaa müüdi ja reaalsuse vahel tohutu.

      Niisiis, Mihhail Mihhailovitš, te olete solntsevolane? Tuleb välja, et neil kantpeadel oli isegi oma peaminister!

      (Naerab.) Kui te vaid teaksite, kui teisiti oli kõik vanasti. Bandiitlik reputatsioon, „kapid” ja muu selline ilmus alles nõukogude aja lõpus, kui siia hakati ehitama tööstusettevõtteid, suuri elamukvartaleid, toodi kohale „limitšikud” (Moskva elamisloa saanute kontingent. Toim. märkus). Asula sai linna staatuse ja selle tagajärjel muutus Solntsevo tundmatuseni. Sel ajal kui mina sündisin, oli see vaikne, õdus, roheline, peaaegu et suvituskoht. Vana Solntsevo elanikud olid põlised moskvalased, kes olid sinna asunud enne sõda rajoonidest, mida hakati lammutama tulevase Kutuzovi prospekti ehituse tõttu. Nende seas oli veel revolutsioonieelseid Moskva intelligente. Mõned neist töötasid meie koolis õpetajatena. Millised suurepärased õpetajad nad olid!

      Kas ka teie vanemad olid kesklinnast ümber asustatud?

      Ei, nemad ei olnud üldse moskvalased. Ema oli Nižni Novgorodist, isa oli pärit Voroneži lähedalt. Veel enne sõda oli ta matemaatikaõpetaja ja koolidirektor. Kogu sõja läbis ta tankistina, teenis rindel välja majori auastme. Võidu võttis ta vastu Saksamaal. Sinna jäi ka teenistusse.

      Terasene kaardivägi, nagu ka jalavägi, oli kaotuste nimekirjas esimeste seas. Neid oli kerge veteranide hulgas eristada – kas põlenud nägude või puuduvate sõrmedejärgi, mis olid jäänud tankiluukide vahele…

      Ma mäletan ainult ühte armi. Kaelal. Isa sai selle Berliinis 2. mail, päeval, kui Berliini garnison heiskas valged lipud. Ta oli polgu luureülem. Talle anti käsk asuda kontakti nende rindelõigu sakslastega – see lõik oli aga otse keset Berliini – ja teha neile teatavaks Berliini garnisoni ülema käskkiri kapitulatsioonist. Sakslased lugesid käskkirja läbi, lasid parlamentääri vabaks, kuid keeldusid relvi maha panemast. Metroo aukudest hakkas välja tulema sadade kaupa sakslasi. Puhkes käsivõitlus. Isa löödi uimaseks ja tiriti ühte keldrisse. Seltsimehed tormasid teda otsima. Õnneks jõudsid. Isa rippus juba silmuses ja oleks sõbrad veidigi hilinenud, kas või minuti, siis oleks olnud lõpp.

      Hiljem isa demobiliseeriti ja suunati tööle koolidirektoriks Moskva lähistele, nimelt Solntsevosse. Anti raha uue puumaja ehitamiseks. Ümber oli suur aed, maad oli oma kakskümmend aakrit. Veel oli isal trofeesõiduauto BMW, mille ta Saksamaalt kaasa tõi. Pärastpoole, kui rahaga kitsaks läks, tuli see maha müüa.

      Muide, juba lapsena olin ma kiindunud autodesse. Esimesed load sain ma neljateistaastasena (olid sellised load, millega võis sõita täiskasvanud juhi kõrval). MADIsse astusin ma ka armastusest autode vastu. Tõsi, isikliku auto sain ma alles kolmekümneaastasena.

      Ühel ilusal päeval aga põles isamaja maha ja me pidime kolima (mul on veel kaks vanemat õde) linnakorterisse, viiekorruselisse hruštšovkasse. Maja oli kohalikke mastaape arvestades „eliitmaja“. Mulle tundus, et see on lihtsalt palee: kolm tuba, kokku 40 ruutmeetrit, tualett, vannituba, gaas. Köök oli, tõsi küll, väga tilluke, viis ruutmeetrit viie inimese peale, seetõttu me sõime seal järgemööda.

      Minu mälestused isast on suuresti seotud just selle köögiga. Tavaliselt me õhtustasime temaga kahekesi ja kuulasime regulaarselt Ameerika Häält, Vabadust. Pärast seda rääkis isa mulle pikalt elust, kuidas mida tuleb mõista.

      Hiljem lugesin juba samizdat’i väljaandeid. Mäletan hästi neid paljudest kätest läbikäinud masinakirjalehti – „Meister ja Margarita” ja „Üks päev Ivan Denissovitši elust”.

      Meie lapsepõlves ei olnud sellist asja, et lapsi armastavad intelligentsed vanemad poleks üritanud lapsukest suunata millegi kauni poole. Mind näiteks veeti iluuisutamisse ja joonistama, ja maleringi Pioneeride Paleesse (tõsi küll, sinna läksin ma rõõmuga, sest seal sai mängida ja võita). Ka muusika vastu püüti huvi äratada, kuigi muusikakoolini asi ei jõudnud…

      Minu puhul jõudis. Vanemate soovil õppisin ma tšellot. Tõele au andes oli see minu jaoks sulaselge piin – pärast СКАЧАТЬ