Putinita. Mihhail Kasjanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poliitikategelase karjäär, kui tema kõrval poleks olnud seda naist, kellega ta oli sidunud oma saatuse.

      Krestomaatilised näited isamaa ajaloost: kauges minevikus Aleksander II ja vürstinna Dolgorukaja, Nikolai II ja Aleksandra Fjodorovna, lähemas minevikus Mihhail Gorbatšov ja Raissa Maksimovna, Boriss Jeltsin ja Naina Jossifovna.

      Selle kohta, millist rolli Vladimir Putini saatuses on mänginud ja mängib edaspidi tema naine Ljudmila, ei võta sõna mitte ükski ka kõige enesekindlam politoloog – Putini perekonnaelu on teema, mis on publiku eest absoluutselt varjatud.

      Mihhail Kasjanov aga ei tee oma isiklikust elust saladust.

      Tema naine Irina on sümpaatne, hea haridusega, näeb välja oma aastatest noorem. Seejuures ei ole temas seda omapärast koketsust, mida nende ridade autor on kohanud teiste kõrgelseisvate isikute naiste juures. Ühed ronivad lausa nahast välja, andes kogu oma välimuse ja käitumisega mõista, et vaadake, kui lihtne ja tagasihoidlik ma olen, täpselt nagu kõik. Teised vastupidi saadavad signaali: „Mina pole selline nagu kõik, mina olen eriliselt lihvitud, eriti peen.“

      Irina Kasjanova hoiak on harukordselt loomulik ja väärikas. Ta ei tõmbu kõrvale oma mehe probleemidest, vahel võib ta naljatlevalt öelda: „Siis kui meie olime juba erus…“

      Irina on samuti Solntsevost, sõjaväelase perekonnast, ta õppis Mihhailiga samas koolis, ainult aasta eespool. Tollal teadsid tulevased abikaasad teineteist ainult näguja nimepidi. Kuid möödusid aastad, ning appi tuli Tema Kõrgeausus Juhus ja Mihhaili tollane suitsetamisharjumus.

      Me peatusime seal, et te läksite sõjaväkke, läbisite teenistuse. Mis sai edasi?

      Tulin tagasi, läksin jälle MADIsse, asusin tööle insenerina NSVL Riiklikus Ehituse projekteerimisinstituudis, nime järgi PromtransTUIProjekt. Projekteerisin teid, käisin välitöödel, sahmerdasin teodoliidi ja mõõdulatiga nii suvekuumuses kui talvel põlvini lumes.

      Ja kus on need teed, mida rajas tulevane valitsusjuht?

      Üks tee on Kaluga oblastis, Malojaroslavetsist kuni Ferzikovo asulani, umbes kolmkümmend või nelikümmend kilomeetrit. Siis Saraatovi oblastis, Volski linna kandis. Üks tee on Armeenias ja kaks Gruusias.

      Tegelikult pole neid palju, sest TUIs töötasin ma vaid kolm aastat. Lõpetasin MADI. Läksin tööle Vene NFSV Riiklikku Plaanikomiteesse, seal vajati minusugust noort perspektiivikat spetsialisti.

      Mulle tundub, et ühed sünnivad särgis, kuid teised lipsuga. Aga öelge, kas on raske lihtsal inimesel saada ametnikuks?

      Kerge. Ma ju kasvasin üles tavalise poisina. Elu mõte oli vabadus. Ent ma juba rääkisin, et isa surm muutis järsult mu elu – ma sain perekonnapeaks. See on juba teise formaadi elu.

      Aga mingil hetkel sisenes mu saatusesse Paragrahv. Ja lõi platsi puhtaks.

      Kõik elus hakkas olema välja mõõdetud minuti ja sajandikprotsendi täpsusega.

      Selle elukooli nimi on Riiklik Plaanikomitee?

      Just nimelt. Täpsemalt, mitte plaanikomitee kui niisugune, vaid täiesti konkreetne inimene – Nikolai Akimovitš Šaporenko. Nõukogude Liidu parim bürokraat.

      Oligi selline aunimetus?

      Vähemalt mina paremat ei kohanud. Just temal oligi vaja noort teedeehituse ja transpordispetsialisti välisriikidega koostöö alale.

      Ja tema kui erakordselt punktuaalne inimene helistas kandidaadi otsingul läbi kõik vastava profiiliga TUId.

      See tähendab, ei otsinud, nagu praegu kombeks, soojale kohale ustavat inimest tuttavate seast?

      Ma ju räägin, et ta oli NSV Liidu parim bürokraat ja otsis parimat kandidaati professionaalsest seisukohast.

      Minu ülemus projekteerimisinstituudis oli valmistanud endale ette vahetust ja ei tahtnud sugugi mind minema lasta. Aga bürokraadieetika ei lubanud tal öelda ära sellisele inimesele nagu Šaporenko: täita kõrgemalseisva juhi palvet, see on tõsine plusspunkt. Nii ta saatiski mu Plaanikomiteesse ennast näitama.

      Nõukogude hierarhilises süsteemis oli see lausa mõeldamatu hüpe – projekteerimisinstituudist riiklikku plaanikomiteesse!

      Pole nõus. Pigem oli see sissetöötatud sotsiaalsete liftide süsteem, mis võimaldas valida kvalifitseeritud kaadrit. Te arvate, et mind kohe niisama lihtsalt võetigi tööle? Oh ei. Parim bürokraat valis endale töötajat hulga kandidaatide seast kuus kuud. Kogu selle poolaasta käisin ma Šaporenko juures, ja tema vestles minuga, pöörates mind hoolikalt ja metoodiliselt pahupidi. Ja alles siis, kui see plaanikomitee ajas mind juba iiveldama (ma arvan, selleks ajaks olin ma juba ainus kandidaat), võeti mind tööle. Palgaga 170 rubla.

      Pluss väliskomandeeringud.

      Nendeni läks veel aega. Nüüd ma saan aru, mida minu jaoks tähendas Šaporenko kool. Kujutage endale ette ebamäärases eas meesterahvast, kes alati ja kõiges järgib reegleid. 1. mail pani ta selga heleda ülikonna, 1. septembril läks üle tumedale. Ja rohkem mitte mingeid värve. Ilma pintsakuta ei näinud teda ilmselt isegi lihane ema. Kaks korda päevas sulgus tema kabineti uks täpselt kümneks minutiks, kõik teadsid: ülemus sööb oma kaht kohustuslikku õuna.

      Ta tegi alati kõik täpselt nii, nagu kirjutasid ette instruktsioonid. Aga osakonnas tegid kõik nii, nagu kirjutas ette Šaporenko.

      Plaanikomitees oli kirjade registreerimise osakond. Aga Nikolai Akimovitš oli seadnud meie osakonnas sisse oma registri. Seal võeti arvesse absoluutselt kõik: millal dokument laekus, mille kohta see on, kellele suunati ja millal vastati. Ja iga töötaja oli kohustatud tõendama kogu töö dokumentidega: helistasin sinna ja sinna, kirjutasin sellele ja sellele, tegin seda ja seda. Kuupäev, allkiri. Kõik.

      Kas te peate seda positiivseks jooneks?

      Siis ei pidanud. Nüüd olen selles veendunud. Šaporenkot ei huvitanud, kas tuli mingi dokument ülaltpoolt või kiri alt. Ta töötas nende kõigiga ühtviisi innukalt (muide, tänapäeval on meie „aparatšikutel“ sellest omadusest tõsine puudus).

      Tänane ametnik suurendab elanikkonna heaolu sildi all oma sissetulekuid. Ta muudab riigi elanikkonnalt raha väljapressimise instrumendiks.

      Kuid Šaporenko motivatsioon oli teistsugune. Temal oli kõik suunatud sellele, et parandada aparaadi tööd. Teie võite muidugi selle üle naerda, aga olles juba õppinud ära absoluutse korra, kehtestasin ma midagi ligilähedast praktiliselt kõigis struktuurides, mida juhtisin. Ja mitu korda päästis selline dokumentide ohjamise süsteem mind suurtest ebameeldivustest.

      Aga peamine on, et see tõhustab tugevasti tööd, hoiab aega kokku. Noh, nagu jalgpalluril aitab õige pallitöötlemise tehnika võita ajahetki. Muide, Nikolai Akimovitš, kes oli juba pensionil, käis mul Valges Majas külas, hiljem me helistasime korduvalt.

      Te säilitasite temaga suhted hoolimata tema iseloomust ja tema fanaatilisest kalduvusest rividrillile?

      Ma säilitasin austuse tema vastu. Kujutage ette, Šaporenko ei kiitnud mitte kunagi mitte kedagi. Aga nüüd korraga kõigest aasta pärast mu tööleasumist kiitis ta mind avalikult. See oli nii ootamatu, et kogu plaanikomitee tuli mind uudistama – kes see sihuke on, keda Šaporenko võttis esile tõsta?

      Aga veel pool aastat hiljem juhtus juba päris uskumatu asi: Nikolai Akimovitš esitas СКАЧАТЬ