Putinita. Mihhail Kasjanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muusikalised teadmised kulusid marjaks ära – kui sain vanemaks, hakkasin mängima löökriistadel isetegevuslikus vokaal-instrumentaalansamblis.

      Mida te mängisite?

      Seda on lihtne ära arvata, tollal moodsat rokki, nüüd juba klassikutena tuntud 60.–70. aastate kuulsusi: Beatles, Pink Floyd, Deep Purple, Led Zeppelin…

      Vahetasime heliplaate ja teksaseid, ostsime ja müüsime edasi. „Keetsime“ särkidele mustreid. Veel huvitusin ma raadiotehnikast. Ehitasin raadiovastuvõtjaid, võimendeid, sealhulgas meie ansambli jaoks, heliefektide seadmeid.

      Kas sellest, et te elasite Solntsevos, äärelinnas, ei tekkinud kunagi mingit kompleksi? Sel ajal polnud sellist sotsiaalset kihistumist ega sellist lõhet elatustasemes nende vahel, kes on seespool Sadovoje Koltsod, ja nende vahel, kes asuvad MKADi taga, kuid ikkagi. Kas teil ei tekkinud tunnet, et te olete nagu teisest sordist, võrreldes nende noortega, kes elasid näiteks selsamal Kutuzovi prospektil?

      Midagi niisugust ei tulnud isegi pähe! Ja Moskva kesklinna sõitsime me sageli – kinno, teatrisse, muuseumi. Vastupidi, me olime uhked oma eelistele: elasime ju praktiliselt metsas, peaaegu nagu suvilas, suurepärane õhk, loodus. Talvel suusatasime, mul oli suusatamises täiskasvanute teine järk.

      Te kasvasite noorukina kuidagi hirmus õigesti. Kas tõesti polnud vähimatki mässumeelsust? Ei suitsetanud, ei joonud?

      Ah, jätke nüüd – ma kasvasin normaalse noorukina. Kõike oli: tüdrukud, vein, sigaretid. Juhtus sedagi, et joodi viina, tõsi küll, purju ei joodud. See ei olnud meil kombeks. Suitsetama hakkasin ma varakult, suitsetasin palju, mõnikord läks kaks pakki päevas. Jätsin maha alles hiljuti, kui olin juba peaminister. Sain korraga aru, et harjumus on muutunud koormaks. Esimesed paar kuud olid rasked, aga seejärel nagu lõigati ära. Kuid kui ma poleks noorpõlves suitsetanud, mine tea, elu oleks ehk hoopis teiseks kujunenud…

      Seda lugu räägin ma teile hiljem.

      Hästi. Nüüd siis armeest.

      Sõdurid nüüd marsivad

      Tuleb tunnistada: minu kooliajal, 70ndate alguses, kui iga järgmise kuuga aina enam moondus armeeteenistuse sügav abstraktsioon homse päeva karmiks reaalsuseks, tekitas see perspektiiv enamikul mu eakaaslastel minu lähikonnast – ja mina pole siin erand – paanilist õudust.

      Just neil aastatel hakkas armees jõudsalt levima hirmus nakkus, mida nimetati „dedovštšina“. Moskva kubises kuuldustest teemal, kuidas vanad ajateenijad („vanakesed“, „demblid“) uustulnukaid mõnitavad, sunnivad ennast teenima, kõige rafineeritumal kombel alandavad ja koguni peksavad. Käisid kõlakad, et kõige hullem ootab ees pealinna intelligendiperekondade õrnukesi võsusid. Räägiti, et kõige meelsamini valivad „vanakesed“ oma ohvriteks eilseid oivikuid, pailapsi, saamatuid raamatukoisid, ebasportlikke memmepoegi.

      Üks mu tuttav, tüüpiline eluvõõras intelligent, kellel ei õnnestunud vältida sõjaväkke võtmist, kartis miskipärast kõige rohkem, et „demblid“ sunnivad teda jooma odekolonni. Ja enne armeesse minekut (mõtleks vaid!) harjutas spetsiaalselt Šipri joomist. Pärast jutustas naerdes, et need „treeningud“ jäid tema elus ainsaks korraks, kui ta seda maitses.

      Aga tollal oli asi naerust kaugel. Need, kes tulid sõjaväest, kinnitasid hirmsaid kuuldusi. Kui mu nõbu tuli armeest, väljendus ta aforistlikult: „Armee on kahtlemata elukool, kuid parem on lõpetada see kaugõppes.“

      Vanemad ja õpetajad kasutasid hirmu sõjaväe ees osavalt oma huvides ära. Ühtedele oli vaja kõrgeid näitajaid edasijõudmises, teistele – et nende pojad astuksid prestiižikatesse kõrgkoolidesse. Selleks oli vaja usinalt valmistuda, nädalate kaupa laua tagant tõusmata. Mõnedes Moskva ülikooli fakulteetides oli konkurss nii suur, et kõik eksamid tuli teha ainult viitele. „Vaata ette, lööd lulli, lähed sõjaväkke!“ Neid sõnu kuulis ilmselt iga kümnenda klassi õpilane, kui vaid üritas lipsata kinno või lihtsalt jalutama.

      Ent kuigi ma astusin instituuti, armee minust mööda ei läinud: ma ei jõudnud veel lõpetada Aasia ja Aafrika maade instituuti MRÜ juures, kui leidsin end noore leitnandina Afganistanist. Teenisin seal sõjaväe tõlgina kaks aastat, päevast päeva. Reamehena ma rivis ei marssinud, see-eest sattusin sõtta. Ei tea, kumb on parem.

      Tulevasel peaministril Kasjanovil tuli läbi teha ajateenistus.

      Mihhail Mihhailovitš, pärast kooli te ju astusite päevasesse osakonda MADIsse. Kuidas te siis hiljem sõjaväkke prantsatasite?

      Noh, see on üsna tavaline lugu. 1975. aastal, kui ma olin teisel kursusel, suri mu isa. Hakkas kummitama rahapuudus – isal oli hea pension, 132 rubla, tollal suurim võimalik tavalise tsiviilisiku jaoks. Mul tuli lasta end üle viia instituudi õhtusesse osakonda ja minna tööle. Ma olin nüüd kõige vanem mees perekonnas.

      Isa surm oli mulle üliraske kaotus. Ma olin ju vaid 18aastane ja kõik tundus nii lihtne ja helge. Ma isegi ei pannud tähele seda võimsat tuge, mis mu elu üleval hoidis. Ja korraga sain ma aru, et enam pole mitte kellelegi loota. Ja kohe pärast isa surma jäi ema haigeks.

      Hiljuti kuulsin ma täiesti vapustavat lauset: „Ma sündisin pärast isa surma.“ Võin öelda – see käib täpselt ka minu kohta. Laiskvorstist tudeng, kes armastas õlut juua ja kaugeltki alati loengusse ei jõudnud, hakkas järsku muutuma hoopis teiseks inimeseks. Hakkasin meenutama isa juhatusi. Tema sõnad, mis ma seni hooletult kõrvust mööda olin lasknud, hakkasid täituma mingi uue mõttega.

      Aga kus te töötasite, kui läksite õhtusesse?

      Läksin ehitusele lihtsaks betoneerijaks. Ma õppisin teedeehituse teaduskonnas, nii et töö oli peaaegu erialale vastav. Ja ka ei makstud halvasti. Edasi läks juba automaatselt: ajapikendus kehtis ainult neile, kes õppisid päevases, nii et nelja kuu pärast tuli kutse. Lühidalt, mind võeti 1976 kevadel.

      Tõsi küll, teenistus polnud päris harilik, sest poolteist aastat kahest veetsin Moskvas. Algul pool aastat seersandiväljaõpet Vladimiri oblastis Kovrovis…

      Peaaegu moskvalane ja teenib Moskvas? Seda ju ei juhtu ilma protektsioonita.

      Kogu minu "katus" seisnes selles, et lõpetasin seersandikooli eeskujulikult, mulle anti isegi kohe kolm paela tavalise kahe asemel. Reamehest kohe seersandiks.

      Mis väkke teid suunati?

      Moskva sõjaväekomandantuuri, kus on allüksused, mis täidavad mitmesuguseid ülesandeid, mis on seotud armee osalusega linna elus. Sealhulgas on ka auvahtkonnarood. Ei tohi segi ajada Kremli polguga, kus samuti oli oma auvahtkonnarood, aga see teenindas ainult „valveposti number üks“, Lenini Mausoleumi.

      Meie aga käisime rohkem igasugu pidulikel üritustel, kus oli vaja sõjaväelist tseremooniat, lippude väljatoomist, sõjaväelisi auavaldusi jne. Vahel harva, enamasti vahetuse korras, sõitsime valitsuse lennuväljale Vnukovosse. Veel käisime sõjaväepatrullis Moskvas, kontrollisime dokumente. Kuigi mu perekond elas lausa siinsamas kõrval, sain pooleteise aasta jooksul linnaloa kõigest neli või viis korda. Üldse, teenistus oli pingeline.

      „Dedovštšinat“ omal naha kogesite?

      Minimaalselt. Selline korralagedus, mis praegu armees valitseb, oli tollal mõeldamatu. Teine asi, et paar korda tuli mul käituda karmilt, anda vastulöök. Kuid armees teisiti ei saagi.

      Laske ma mõistatan. Teie, noor seersant otse väljaõppest, saabusite väeossa. СКАЧАТЬ