Putinita. Mihhail Kasjanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mitu korda, on sellest läbi käinud: Ungari, Slovakkia, Tšehhi, Poola. Ja neil oleks justkui kõik korras. Kuid seda sellepärast, et nemad tegid ära peamise – kindlustasid vabade valimiste institutsiooni. Ja nüüd on kodanikel alati instrument võimu vahetuseks, kui nad on sellega rahulolematud. See on just see, mida me täna tahame saavutada meie riigis.

      Ja Ida-Euroopas naasid kommunistid võimule juba kui sotsiaaldemokraadid, mitte ainult sotsiaalse õigluse loosungitega, vaid ka eesmärgiga kõrvaldada KGB, see teisitimõtlejate mahasurumise ja isikuvabaduste piiramise masin. Aga meie kommunistid olid otseselt need, kes lõid VTšK-KGB, ja nad janunesid revanši, kättemaksu.

      Muidugi, tollal, 1996. aastal, tahtsime me ühiste jõupingutustega valimiste tulemust natuke korrigeerida. Selle tagajärjel juhib praegu Venemaad grupp inimesi, kes on usurpeerinud võimu ilma mingite kitsenduste ja „natukeseta“. Ma ei ütle, et see juhtus momentaanselt, kuid alates 2003. aastast, ja eriti pärast Beslani tragöödiat, hakkasid riigis kiiresti toimuma muutused, ja nimelt sellised, nagu omal ajal tahtis juurutada GKTšP. Ja president Putinist on saanud praktiliselt GKTšP liider.

      1996. aastal aga uskusin ma absoluutse siirusega, et ma toimin õigesti. Ma tegin oma tööd täiesti teadlikult. Mulle, nagu ka teile, näis, et kommunistide tagasitulek – see on kohutav.

      Tollal oli GKTšPst möödunud kõigest viis aastat. See on täpselt sama palju, kui praegu on möödas Beslanist. Mälestused sellest, kuidas me elasime kommunistide ajal, olid täiesti värsked. Tundus, et see kõik oli olnud alles äsja, ja mitte kuidagi ei tahtnud tagasi sinna, nõukogude möödanikku. Ma arvan, et meid õigustab see, et me olime siirad ja meie liikumapanevaks jõuks oli kodanikukohus. Kui mulle hakatakse tagantjärele ette heitma, et vaadake, miste 1996. aastal… Siis ma vastan: „No kuulge, ajakirjanduse klassikalisi norme ei saa kohaldada maal, kus sisuliselt on veel käimas kodusõda.“

      Täiesti nõus. 1993. aastal me juba olime kodusõja lävel. Seepärast oli 1996. aastal niivõrd tähtis säilitada demokraatlik Venemaa.

      1996. aastal püüdsid meie äriliidrid, keda siis veel ei nimetatud oligarhideks – sealhulgas Hodorkovski, Smolenski, Gussinski, Fridman koos Aveniga, Potanin, Vinogradov ja teised –, leida kommunistidega ühist keelt, leppida kokku mingid eraomandi garantiid juhuks, kui Zjuganov peaks võitma. Mitte milleski nad kokku ei leppinud. VFKP oli kindel, et võit on tal juba taskus, ja valmistus kehtestama oma reegleid. Kuid mõnikord ma mõtlen, et riik oli juba liiga tugevasti integreerunud ümbritsevasse maailma ja muutused, mis olid leidnud aset pärast 1991. aastat, olid läinud nii kaugele, et ajalugu tagasi pöörata oleks olnud juba võimatu.

      Vaat sellega ma ei nõustu, riigi oleks võinud ümber pöörata väga kiiresti. Vaadake, kuidas Putin on kahe aastaga demokraatliku süsteemi sõna otseses mõttes maasse tampinud.

      Ma pean silmas eelkõige majanduslikku pööret…

      Ja ka majanduslik pööre oli võimalik. Praegu muidugi on keerulisem, aga siis oleks võinud seda teha tõepoolest vaid mõne kuuga.

      Aga siis oleks tulnud pöörata juba mingi Põhja-Korea mudeli järgi.

      Võimalik, et mingite turu elementidega või nende imitatsiooniga. On üsna tõenäoline, et just seda kommunistid tahtsidki teha. Praeguste „pilvedes hõljuvate“ kommunistide liidrite ja endiste kommunistide vahel on tohutu vahemaa. Me unustame, et tollal olid nad täiesti teised – nad ihkasid kättemaksu ja revanši, neist kiirgas ohtu.

      Nüüd on kommunistid võimuhoonesse konstrueeritud, neil lubatakse nimetada ennast „opositsiooniks“.

      See on väga mugav positsioon. Neil on partei, mis ei tekita Kremlile erilist tüli. Neil on parlamendis oma fraktsioon. Nad istuvad duuma komiteedes ja komisjonides, neil on asespiikrid, neil on sponsorid, neil on partei varad. Nad kasutavad kõiki neidsamu hüvesid mida võim. Ja peamine – mitte millegi eest ei vastuta. Olen kindel, et nad mõtlevad õudusega – jumala pärast, et vaid võimule ei sattuks.

      Ja on veel üks väga tähtis asi, millest tahaks rääkida. Mida me ka poleks 1996. aastal Jeltsini võidu heaks teinud, need valimised võitis ta ise. Mitte mingid massiteabevahendid poleks teda aidanud, kui ta ise poleks käivitunud, poleks tormanud tõeliselt võitlusse, poleks rahmeldanud mööda maad oma haige südamega. Teda valimiseelsetel väljasõitudel saatnud noored NTV korrespondendid, ise väsimusest kokku vajumas, aina imestasid: „No kus vanamees alles paneb! Ja kust ta võtab selle jõu, et valimiseelsetel miitingutel palavuse käes tantsu lüüa!?“

      Jeltsin mängis Zjuganovi üle, sest mingi tõelisele poliitikule omase metsloomavaistuga tundis ta ära, mida tuleb teha, et praktiliselt iga päev oleksid peamised uudised temast. Tõelised uudised, mitte näpust välja imetud. Ja kuigi NTV ajakirjanike sümpaatia oli Jeltsini poolel, ei vaikinud me kunagi maha teiste kandidaatide valimiskampaaniaid.Enamgi veel, meie saadetes esinesid nii Zjuganov kui Lebed, nii Javlinski kui isegi Gorbatšov, keda Jeltsin vihkas. Ja ainult pressi tähelepanu Gorbatšovi vastu tekitas Kremlis avalikku rahulolematust. See, kuidas me tollal valgustasime presidendivalimisi, on täna lihtsalt mõeldamatu. Nii et mina 1996. aastat ei häbene.

      Mul ei ole sellele midagi lisada.

      Default

      Kuidas saaks unustada finantskrahhi, mis tabas meid kõiki 1998. aasta suve lõpus? Veel ainult pisut enne seda näis, et miski ei kuuluta ette häda. Ükskõik mida ka praegu ei räägitaks „karmidest üheksakümnendatest“, tegelikult oli 1997. aasta esimene majanduskasvu aasta pärast pikka rasket stagnatsiooni, mis oli alanud juba 80ndail, NSVL ajal. Nii Venemaal kui kogu maailmas nähti, et valulised turumajanduslikud reformid hakkavad viimaks sisse tooma, rubla tugevnes, inflatsioon kahanes, investeeriti tööstusse, elu hakkas tasapisi muutuma paremaks.

      Muide, kas tõesti „miski ei kuulutanud ette häda“? Tegelikult spetsialistid mõistsid, et juba 1997. aasta lõpus hakkasid finants-majanduslikul horisondil kogunema pilved. Nende ridade autor, olemata professionaalne finantsist, sai asjaoludest tingituna enne paljusid teisi aru, et asjad on halvasti.

      Kogu kriisieelse 1997. aasta valmistus NTV kompanii selleks, mida on kombeks tähistada ingliskeelse lühendiga IPO – oma aktsiate esmaseks avalikuks pakkumiseks USA börsil. Tänapäeval on see üsna rutiinne operatsioon, kümned Vene kompaniid on niiviisi paigutanud oma väärtpabereid, aga tollal tundus see peaaegu teostamatu julgustükina, mida söandasid ette võtta vähesed.

      Niisiis, NTV kompanii oli läbinud praktiliselt kõik selle protseduuri arvukad ettevalmistavad etapid, mida näevad ette karmid Ameerika seadused, ja saanud USA Väärtpaberi- ja Börsikomisjoni ametliku nõusoleku.

      Kuid kahjuks lendas kogu see töö tuulde. IPOst tuli loobuda, kuna 1998. aasta suveks oli kõigile potentsiaalsetele investoritele selge, et kohe-kohe puhkeb Venemaal kriis, ja mitte keegi neist ei olnud valmis käima välja raha Vene telekompanii aktsiate ostuks, kui paljutõotav see ka poleks olnud.

      Ette rutates ütlen, et enamik neist ebameeldivustest, mis tabasid hiljem NTVd, on suurel määral 1998. aasta kriisi tagajärg. Telekompanii jäi ilma kümnetest, kui mitte sadadest miljonitest dollaritest, mis ta kõigi prognooside kohaselt aktsiate müügi tulemusena oleks kogunud. Vastavalt sellele ei õnnestunud toime tulla enam krediitidega, mis olid võetud, arvestades neid sissetulekuid.

      Aga pärast augustikuu default’i varises kokku ka telereklaami turg ja NTV ei saanud veel kümneid miljoneid dollareid planeeritud tulu. Hakkas kogunema hiiglaslik võlgnevus kreeditoride ees, kelle hulgas kõige võimsamaks osutus Gazprom.

      Algul oli kõik viisakas ja väärikas: gaasimonopoli peakorteris suhtuti NTV probleemidesse kaastundlikult. Algasid läbirääkimised СКАЧАТЬ