Putinita. Mihhail Kasjanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teatas rahandusminister Mihhail Zadornov pressikohtumisel, et kriis on ületatud ja et rublat devalveerimine ei ähvarda. Aga tegelikult oli situatsioon 1998. aasta alguses erakordselt pingeline.

      Aga siis läheb ka poliitiline olukord tuliseks: järsku saadetakse Tšernomõrdini valitsus erru…

      Neid poliitilisi sündmusi mäletan ma väga hästi. Just sellel momendil tulime me turule järjekordse euroobligatsiooni väljalaskega Saksa markades ja investoreid tuli veenda, et Venemaal läheb kõik normaalselt. Ülima vaevaga, aga see õnnestus, riiki tuli rohkem kui miljard Saksa marka ja see kindlustas veel mingiks perioodiks hädavajalike riiklike kulutuste finantseerimise, samal ajal kui maksude laekumine kuu kuu järel aina kahanes…

      Ja siis veel esitab Jeltsin ootamatult duumale peaministrikandidaadiks Sergei Kirijenko. Duuma lükkab ta kaks korda kategooriliselt tagasi, riik on täieulatusliku sisepoliitilise kriisi äärel.

      Sel momendil olen mina juba delegatsiooni juhina Milanos, meil käib uue euroobligatsiooni presentatsioon, sedakorda Itaalia liirides. Aga Venemaal on poliitiline kriis, peaminister ei saa Duuma heakskiitu! Lõppude lõpuks meil siiski õnnestus itaallasi ja teisi investoreid veenda, obligatsioonid said maha müüdud, raha laekus riigikassa arvele, eelarve finantseerimine oli jälle mingiks ajaks tagatud. Mäletan, et keegi investoritest märkis seejuures, kas siis naljaga või tõsimeeli, et Venemaa on säherdune eriline maa, mis võib kriisi tingimustes tulla turule väärtpaberitega, omamata isegi kinnitatud valitsust.

      Lõpuks Kirijenko valitsus kinnitati. Kas siis muutus kriisiga võitlemine kergemaks?

      Mitte sugugi. Naftahind oli juba kukkunud 12 dollarile, rubla aga seisis paigal. Sel ajal tekkisid mul üha suuremad kahtlused kehtestatud valuuta- ja finantspoliitika adekvaatsuse suhtes. Kommenteerides maikuus rahandusministeeriumi kolleegiumis ettekannet makromajandusliku situatsiooni kohta, ütlesin ma: „Kuulge, tuleb välja, et meil on vaja rubla kiiresti devalveerida.“ Kõik kargasid mulle kallale: „Mis asja!? Mis juttu sa ajad sellises ebakindlas situatsioonis?!“ See oli esimene kord, kui me Oleg Vjuginiga, rahandusministri teise asetäitjaga, tegime ettepaneku töötada kiiresti välja kriisiprogramm ning rõhutasime, et see on vältimatu. Muu hulgas oleks see võimaldanud saada IMFilt suures koguses finantsabi ja võita aega, et viia ellu tõsised reformid eelarvesfääris.

      Vaatamata kõigele ei lakanud Keskpanga juht Sergei Dubinin ja tema asetäitjad, toetudes oma andmetele (mida nad kellelegi ei näidanud), kõiki veenmast, et spekulatiivne rünnak rublale on lõppenud ja rahvusvaluuta kurss on absoluutselt vastav majanduslikule reaalsusele.

      Tegelikult oli meie rahvusvaluuta kurss nendes tingimustes ülehinnatud. Hiljem sai selgeks, et juba aasta alguses oleks tulnud see poliitika üle vaadata ja hakata kurssi alandama. Aga tollal ei huvitunud suurt keegi keerulistest makromajanduslikest protsessidest. Rõhuv enamik valitsusest suutis mõelda vaid kategooriates „raha on – raha pole“.

      Te ei saanudki teada, miks lasti lendu kallihinnalist aega?

      Nagu ma tunduvalt hiljem taipasin, oli Dubininil, kes kogu olukorra keerukusest väga hästi aru sai, pöörane hirm Jeltsini reaktsiooni ees. See oli ju tema, kes oli kuulutanud välja karmi valuutakoridori ja presidendile lubanud rublat hoida. Dubinin arvas, et kui ta räägib presidendile tõtt, teeb too ta maatasa ja vallandab paugupealt, nagu kunagi juhtus Geraštšenkoga, pärast „musta teisipäeva“. Seepärast oli ta vait ega teadnud, mida ette võtta, kuigi tema otsene professionaalne ja põhiseaduslik kohus oli hoolitseda rahvusvaluuta tervise eest. See on peamine, mille eest Keskpank vastutab.

      Kas sel ajal oleks saanud veel midagi teha?

      Ilmselt. Aga oleks tulnud võtta tarvitusele kiired ja otsustavad abinõud. Seda ei tehtud.

      Ja siis, et mitte saada patuoinaks, lasi Anatoli Tšubais end üle viia Venemaa Ühendatud Energiasüsteemidesse?

      Minule tundus, et Anatoli Borissovitš lihtsalt väsis ja seepärast läks riigimonopoli.

      Aga kuidas pidas ennast üleval uus valitsus?

      Valitsus moodustati alles mai keskel. Teiseks asepeaministriks Tšubaisi asemel sai Viktor Hristenko, minu kolleeg rahandusministeeriumist, kes oli vastutanud keskvõimu ja regioonide eelarvesuhete eest. Aga rahandusministeerium jäi tema alluvusest välja. Mihhail Zadornov sai suurema vabaduse ja rohkem vastutust.

      Kuid peagi saabus esimene kord, kui rahandusministeerium ei suutnud GKOd turule viia. Aprilli andmed näitasid maksude tõsist alalaekumist. Kukkus läbi ka Rosnefti oksjon. Sellest oli loodetud riigikassasse saada vähemalt 2 miljardit dollarit. Siseturg hakkas robinal langema. Enam sama hästi kui ei olnud neid, kes oleks soovinud osta GKOsid. Nende intress hüppas üle 50 protsendi. Keskpanga valuutareserv kukkus 15 miljardile dollarile. Häda. Jälle raha pole.

      Kriisisituatsioonis on ülitähtis, et finants- ja valuutainstitutsioonid, s.t rahandusministeerium ja Keskpank, vahetaksid informatsiooni, koordineeriksid oma tegevust, töötaksid täpselt ja kooskõlastatult. Meil aga oli Keskpanga juhtkonna ja uue rahandusministri Zadornovi vahel täielik vaen, absoluutne mittetunnustamine. Zadornov ei anna Dubininile eelarveandmeid – kuidas on laekunud maksud, milline on defitsiit, jooksvate kulutuste tase jne. Dubinin ei anna Zadornovile infot selle kohta, mis toimub maksubilansiga, rahvusvaluutaga. Aga peaminister Kirijenko, kes valitsusseaduse kohaselt oleks pidanud kindlustama nende koordinatsiooni ning raha- ja laenupoliitika ühtsuse, praktiliselt taandas ennast selle probleemi lahendamisest.

      Ja nii me siis istume Kirijenko kabinetis: Dubinin, Zadornov ja mina. Keskpanga juht ja minister teineteisele mitte milleski järele ei anna, on valmis üksteisele rusikatega kallale kargama, vaevu hoiavad end vaos. Aga peaminister ei suuda nendega mitte midagi ette võtta. Istume niiviisi tund, kaks, ja läheme laiali. Järgmine päev seesama. Ülejärgmine päev samuti.

      Et sellises olukorras töötada välja süsteemne kriisiohjamisprogramm, polnud loomulikult juttugi. Veelgi enam, polnud kedagi, kes koordineeriks ministeeriumide ja ametkondade sellesuunalist tööd, kedagi, kes juhiks läbirääkimisi IMFiga. Hristenko polnud kunagi varem sellega tegelnud, tal puudus vastav kogemus. Kirijenkoga sama lugu.

      Järjekordselt kinnitab Dubinin turgudele, et rubla kursi hoidmise poliitika jääb samaks. Tähendab, mõistlik on jälle laenata raha piiri tagant. Uuesti annavad Zadornov ja Kirijenko mulle korralduse hankida kiiresti raha. Lendan kähku koos oma kolleegi Oleg Buklemiševiga New Yorki ja Londonisse kohtuma investoritega. (Oleg töötas tollal rahandusministeeriumis rahvusvaheliste finantsturgude osakonna ülemana, valmistas ette materjale Vene majanduslikust ja finantsolukorrast.) Pärast kolme päeva pingelisi läbirääkimisi õnnestub meil juuni alguses paigutada välisturule võlakirjalaen summale 1,25 miljardit dollarit. Pöördume tagasi koju. Õiendame jooksvad võlad, finantseerime eelarve defitsiiti: maksame välja kõik pensionid, palgad, sõjaväelaste teenistusrahad ja nii edasi. Kuid see on ainult mai ja pool juunit. Töö kriisiprogrammiga pole aga veel alanudki. IMF lükkas edasi järgmise krediidiosa väljamakse, seda muide ka selle tõttu, et meetmeid võitluses maksuvõlgnikega ei viida täide. Arusaadav, et nädala pärast on riik jälle rahata.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно СКАЧАТЬ