Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ imelik ja võõras sõna oli vene keelde täiel määral sisse kasvanud. Varem nimetati niimoodi inimesi, keda vaesus tõukas nii kaugele, et nad tungisid mahajäetud sõjaväepolügoonidele, et demonteerida lõhkemata mürske ja pomme ning anda messingkestad värviliste metallide kokkuostjatele; ja veidrikke, kes roomasid rahuajal mööda kanalisatsiooni, ja teab keda veel… Kuid nendes tähendustes oli midagi ühist – see oli äärmiselt ohtlik elukutse, kokkupuude tundmatu, mõistmatu, saladusliku, pahaendelise, seletamatuga… Kes teab, mis toimus mahajäetud polügoonidel, kus tuhandetest plahvatustest moonutatud, tranšeedest läbiküntud ja katakombidest täidetud radioaktiivne maa andis koletuslikke tõusmeid? Võis vaid aimata, mis võis suurlinna kanalisatsiooni elama asuda pärast seda, kui ehitajad enda järel luugid sulgesid, et lahkuda igaveseks nendest süngetest, kitsastest ja haisvatest koridoridest…

      Metroos nimetati stalkeriteks neid väheseid uljaspäid, kes julgesid maapinnale oma nägu näidata. Kaitseülikondades, tumedate klaasidega gaasimaskides, hambuni relvastatuna tõusid need inimesed üles kõigile vajalike asjade, lahingumoona, aparatuuri, varuosade, kütuse järele… Inimesi, kes seda söandasid, oli sadu. Neid, kes oskasid sealjuures elusalt tagasi tulla, aga üksikuid ning sellised inimesed olid kulla hinnaga – neid hinnati veel rohkem kui endisi metrootöötajaid. Seal üleval ootasid neid, kel oli jultumust üles tõusta, mitmesugused ohud – alates radiatsioonist kuni jubedate, sellest moonutatud olenditeni. Maapinnal oli samuti elu, kuid see polnud enam elu selle tavalises inimlikus tähenduses.

      Iga stalker muutus inimlegendiks, pooljumalaks, keda kõik vaimustatult vaatasid, väikesest kuni suureni. Kui lapsed sünnivad maailmas, kus pole enam kusagile ujuda ja lennata ning sõna „lendur” ja „meremees” hägustuvad ja kaotavad pikapeale oma mõtte, siis tahavad nad saada stalkeriteks. Minna läikivatesse turvistesse rüütatult üles, saadetuna sadadest pilkudest täis jumaldamist ja hardust, jumalate juurde; võidelda koletistega ning tulla tagasi siia, maa alla, tuua inimestele kütust, lahingumoona, valgust ja tuld. Tuua elu.

      Stalkeriks tahtsid saada nii Artjom, tema sõber Ženka kui ka Vitalik-Riiukukk. Sundides end mööda sissevajuvate astmetega hirmutavalt krigisevat eskalaatorit üles ronima, kujutlesid nad end kaitseülikondades ja dosimeetritega, käes ülestõstetud torudega võimsad käsikuulipildujad, nii nagu tõelistel stalkeritel ette nähtud. Kuid neil polnud ei dosimeetreid ega kaitseriietust ning hirmuäratavate sõjaväekuulipildujate asemel oli ainult igivana kaheraudne, mis võib-olla üldse ei tulistagi…

      Üsna kiiresti sai tõus läbi ja nad sattusid peaaegu maapinnale. Õnneks oli öö, muidu oleksid nad kindlasti pimedaks jäänud. Silmad, mis olid harjunud pikki aastaid eluga maa all pimeduse, lõkete ja avariilampide purpurvalgusega, poleks sellist koormust välja kannatanud. Pimedate ja abitutena oleks nad vaevalt koju jõudnud.

      Botaanikaaia vestibüül oli peaaegu rusudes, pool lage alla kukkunud ja läbi selle oli näha radioaktiivsetest tolmupilvedest juba puhastunud tumesinist, tähtede müriaade täis külvatud suvetaevast. Kuid mis on tähistaevas lapsele, kes ei suuda endale isegi ette kujutada, et pea kohal ei ole lage? Kui sa tõstad pilgu ja see ei lange betoonist vahelagedele, pehkinud juhtmete ja torude põimikutele, vaid kaob tumesinisesse sügavikku, mis avaneb äkki su pea kohal! Mis tunne see on! Ja tähed! Kas inimene, kes pole kunagi tähti näinud, võib endale ette kujutada, mis on lõpmatus, kui lõpmatuse mõiste ise tekkis kunagi nähtavasti inimestel, kes said inspiratsiooni öisest taevalaotusest? Miljonid siravad tuled, hõbedased naelad, mis on löödud sinisesse sametkuplisse…

      Poisid seisid kolm, viis, kümme minutit, suutmata sõnakestki öelda. Nad ei olekski nähtavasti kohalt liikunud ja oleks hommikuks elusalt ära küpsenud, kui päris lähedalt poleks kuuldavale tulnud kohutav, verdtarretav ulg. Toibunud, tormasid nad ülepeakaela tagasi eskalaatori juurde ja sööstsid alla nii kiiresti, kui suutsid, unustades sootuks ettevaatuse, nii et oleks mitmel korral peaaegu alla, hammasrataste hammastele kukkunud. Üksteist toetades ja välja tirides ületasid nad tagasitee loetud sekunditega.

      Veerenud uperkuuti viimasel kümnel astmel, kaotanud teel oma kaheraudse, sööstsid nad barjääri juhtimispuldi juurde. Kuid – oh saatan! – roostetanud rauakolakas oli kinni kiilunud ja see ei kavatsenudki tagasi oma kohale minna. Hirmust poolsurnud sellepärast, et monstrumid maapinnalt võivad neid äkki jälitada, kihutasid nad omade juurde, põhjakordonisse.

      Kuid mõistes, et nad tegid nähtavasti midagi väga halba, kui õhukindlad väravad avatuks jätsid – võimalik, et nii avasid nad mutantidele tee alla metroosse, inimeste juurde –, jõudsid nad omavahel kokku leppida, et hoiavad keele hammaste taga ja ei räägi ühelegi täiskasvanule, kus nad olid. Kordonis ütlesid nad, et käisid kõrvaltunnelis rotte küttimas, kuid kaotasid püssi ära, ehmusid ja tulid tagasi.

      Artjomile tegi kasuisa muidugi uut ja vana. Pehme koht kipitas pärast ohvitseririhma veel kaua, kuid Artjom pidas vastu nagu vangistatud partisan ja ei lobisenud sõjasaladust välja. Ka tema seltsimehed vaikisid.

      Neid jäädi uskuma.

      Kuid nüüd seda lugu meenutades jäi Artjom üha sagedamini mõtlema: kas see retk, ja mis peamine, nende lahti tehtud barjäär, pole mitte seotud selle rämpsuga, mis viimaste aastate jooksul nende kordoneid ründas?

      Tervitades teel vastutulijaid, peatudes kord siin, kord seal, et kuulata uudiseid, suruda sõbral kätt, musitada tuttavat tüdrukut ja jutustada vanemale põlvkonnale, kuidas kasuisal läheb, jõudis Artjom viimaks koju. Seal polnud kedagi ja ta otsustas, et ei oota kasuisa ära, vaid heidab magama: kaheksatunnine vahetus võis kelle iganes jalust niita. Ta tiris saapad jalast, võttis kuue seljast ja peitis pea padja sisse. Uni ei lasknud end oodata.

      Telgi eesriie tõusis üles ja vaikselt libises sisse massiivne kuju, kelle nägu polnud näha – näha oli vaid seda, kuidas sile kolp kurjakuulutavalt punases avariivalguses läikis. Kuuldus tuhm hääl: „Noh, kohtusimegi taas. Ma näen, et sinu kasuisa pole siin. Pole häda. Me saame ta kätte. Varem või hiljem. Ega ta ei pääse. Aga esialgu tuled sina minuga. Meil on, millest rääkida. Näiteks barjäärist botaanikaaias”. Artjom tundis temas ära oma hiljutise tuttava kordonist – sellesama, kes esitles end Hunterina. Too juba lähenes talle, aeglaselt, hääletult, tema nägu polnud näha – valgus langes kuidagi veidralt… Artjom tahtis appi hüüda, kuid võimas käsi, külm nagu laibal, surus ta suu kinni. Lõpuks õnnestus tal käsikaudu lambini jõuda, see põlema panna ja mehe nägu valgustada. See, mida ta nägi, võttis talt hetkeks jõu ja täitis ta õudusega: inimnäo asemel, olgugi see siis toores ja karm, seisis tema silme ees kohutav must lõust kahe suure mõttetu, ilma silmavalgeta silmaga ja pärani lõugadega… Artjom rebis end lahti, libises ja sööstis telgi väljapääsu poole. Äkki kustus ümberringi valgus ja jaamas muutus täiesti pimedaks, ainult kusagil kaugel oli näha nõrka lõkkekuma. Pikemalt mõtlemata tormas Artjom sinna, valguse poole. Vampiir kargas tema järel telgist välja, ise möirates: „Seisa! Sul ei ole kusagile joosta!” Kärgatas hirmus naer, mis läks pikkamööda üle tuttavaks kalmistu-ulgumiseks. Artjom jooksis tagasi vaatamata, kuuldes enda taga raskete saabaste müdinat, aeglast, mõõdetud, justkui teaks tema jälitaja, et tal pole vaja kiirustada; et Artjom satub talle varem või hiljem kätte…

      Jooksnud lõkkeni, nägi Artjom, et selle ääres istub seljaga tema poole üks inimene. Ta hakkas appi kutsudes istujat sikutama, kuid too kukkus äkki pikali; sai selgeks, et ta on juba ammu surnud ning ta nägu oli millegipärast kaetud härmatisega. Ja Artjom tundis selles külmunud inimeses ära onu Saša, oma kasuisa…

      „Hei, Artjom! Mis sa magad muudkui! Tõuse aga üles! Sa põõnad juba seitse tundi järjest… Tõuse üles, unimüts! Külalisi tarvis vastu võtta!” kuuldus Kuivetu hääl.

      Artjom tõusis voodis istukile ja jäi talle juhmilt otsa vaatama.

      „Oi, onu Saša… Seda et… kas sul on kõik normaalne?” päris СКАЧАТЬ