Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seal polegi midagi? Ei tahaks uskuda, ei tahaks, kuid kusagil hingesopis sa tead, et see on nii… Aga meile meeldib see asi, Jahimees, kas pole nii? Me sinuga tahame väga elada! Meie sinuga jääme roomama mööda haisvaid maa-aluseid käike, me magame koos sigadega ja õgime rotte, kuid me jääme ellu! Eks ole? Ärka üles, Jahimees! Keegi ei kirjuta sinust raamatut „Jutustus tõelisest inimesest”, keegi ei ülista sinu elujanu, sinu hüpertrofeerunud enesealalhoiuinstinkti… Kaua sa nende seente, multivitamiinide ja sealihaga vastu pead? Anna alla, sapiens! Sa pole enam looduse kuningas! Sa oled kukutatud! Ei, sa ei pea tingimata kohe kõngema, keegi ei sunni. Rooma veel agoonias, lämbu oma roojas… Kuid tea, sapiens: sa oled oma aja ära elanud! Evolutsioon, mille seadusi sa mõistsid, tegi juba uue spiraalikeeru ja sa pole enam viimane aste, loomise kroon. Sa oled dinosaurus. Peab uutele, märksa täiuslikumatele liikidele koha loovutama. Pole tarvis olla egoist. Mäng on läbi, on aeg lasta teistel ka mängida. Sinu aeg on möödas. Sa oled välja surnud. Ja las tulevased tsivilisatsioonid murravad pead selle üle, mispärast sapiens’id välja surid. Kuigi vaevalt see kedagi huvitab…”

      Hunter, kes uuris selle monoloogi ajal tähelepanelikult oma küüsi, tõstis lõpuks pilgu Kuivetule ja sõnas raskelt:

      „Aga sa oled sellest ajast kõvasti järele andnud, kui me viimast korda kohtusime. Ma mäletan küll, kuidas sa mulle rääkisid, et kui me kultuuri säilitame, nina norgu ei lase, vene keelt ei unusta ja õpetame oma lapsi lugema ja kirjutama, siis pole viga, võib-olla peame ka maa all vastu… Rääkisid sa mulle seda või mitte? Ja nüüd – anna alla, sapiens… Miks nii?”

      „Ma lihtsalt mõistsin üht-teist, Jahimees. Tundsin seda, millest sina saad võib-olla aru, aga võib-olla ei saa ka – me oleme dinosaurused ja elame oma viimaseid päevi… Võtku see kümme või isegi sada aastat, kuid ikkagi…”

      „Vastupanu on mõttetu, jah?” venitas Hunter ebasõbraliku häälega. „Sinnapoole kaldud või?”

      Kuivetu vaikis langetatud pilgul. Nähtavasti läks see talle, kes ta kunagi oma nõrkusi ei tunnistanud, palju maksma, et öelda vanale seltsimehele niimoodi, ja veel Artjomi juuresolekul. Tal oli valus valget lippu heisata…

      „Vaat ei! Seda sa ei jõua ära oodata!” sõnas Hunter aeglaselt, tõustes täies pikkuses püsti. „Ja nemad ei jõua ka seda ära oodata! Räägid, et uued liigid? Evolutsioon? Möödapääsmatu väljasuremine? Pask? Sead? Vitamiinid? Ma olen hullematki näinud. Ma ei karda seda. Said aru? Mina käsi üles ei tõsta. Enesealalhoiuinstinkt? Nimeta seda nõnda. Jah, ma hoian hammastega elust kinni. Kuradile su evolutsioon. Las teised liigid ootavad üldises järjekorras. Ma pole loom, keda tapale viiakse. Kapituleeru ja mine nende oma palju täiuslikumate ja palju paremini kohanenud liikide juurde, anna neile koht ajaloos! Kui sa tunned, et oled oma sõdimised ära sõdinud, siis lase käia – deserteeru ja ma ei mõista sind hukka. Kuid ära püüa mind hirmutada. Ja ära proovi mind kaasa tapamajja tassida. Milleks sa mulle neid jutlusi loed? Et kui sa pole üksi; kui sa annad kollektiivis alla, siis pole sul nii häbi? Või lubavad vaenlased kausi sooja putru iga vangitoodud seltsimehe pealt? Kas minu võitlus on lootusetu? Räägid, et me oleme kuristiku serval? Ma sülitan su kuristikku. Kui sa arvad, et sinu koht on põhjas, siis tõmba rohkem õhku sisse ja – edasi. Aga minul sinuga ühist teed ei ole. Kui mõistusega inimene, rafineeritud ja tsiviliseeritud sapiens valib kapitulatsiooni, siis ma parem loobun sellest aunimetusest ja hakkan pigem loomaks. Ja hoian nagu loom elust kinni ja närin teistel kõri läbi, et ellu jääda. Ja ma jään ellu. Said aru?! Jään ellu!”

      Ta istus ja palus Artjomil veel teed valada. Sünge ja vaikiv Kuivetu tõusis püsti ning läks ise teekannu täitma ja seda soojendama. Artjom jäi telgis Hunteriga üksi. Tema viimased sõnad, tema helisev põlgus, tema tige enesekindlus, et ta jääb ellu, sütitasid Artjomi. Ta ei söandanud tükk aega esimesena rääkima hakata. Aga siis pöördus Hunter ise tema poole:

      „No ja mida sina mõtled, noormees? Räägi, ära häbene… Tahad samamoodi olla nagu taim? Nagu dinosaurus? Istuda oma asjade peal ja oodata, kuni sinu järele tullakse? Tead mõistujuttu konnast ja piimast? Kuidas kaks konna sattusid piimapotti. Üks, ratsionaalselt mõtlev, sai õigel ajal aru, et vastupanu on mõttetu ja et saatust ära ei peta. Ja ehk on hauatagune elugi olemas – milleks siis ilmaaegu pingutada ja tühje lootusi hellitada? Pani koivad kokku ja vajus põhja. Aga teine, nähtavasti rumaluke, oli veel ka ateist. Ta hakkas rabelema. Tundus küll, et mida siin ikka tõmmelda, kui kõik on ette määratud? Aga sumas ja sumas ringi… Kuni piim muutus võiks. Ja ronis välja. Mälestame tema kaaslast, kes hukkus enneaegselt filosoofia progressi ja ratsionaalse mõtlemise nimel.”

      „Kes te olete?” julges Artjom lõpuks küsida.

      „Kes ma olen? Sa ju tead juba, kes ma olen. Jahimees.”

      „Aga mida see tähendab – Jahimees? Millega te tegelete? Peate jahti?”

      „Kuidas seda sulle seletada… Tead sa, kuidas töötab inimorganism? See koosneb miljonitest pisikestest rakkudest – ühed annavad edasi elektrilisi signaale, teised säilitavad informatsiooni, kolmandad imevad välja toitvaid aineid, neljandad kannavad hapnikku edasi… Kuid nad kõik, isegi kõige tähtsamad neist, hukkuksid vähem kui päevaga – hukkuks kogu organism –, kui poleks rakke, mis vastutavad immuunsuse eest. Neid nimetatakse makrofaagideks. Nad töötavad metoodiliselt ja mõõdukalt nagu kellavärk, nagu metronoom. Kui nakkus tungib organismi, leiavad nad selle üles, nuhivad selle välja, kus see ennast ka ei peidaks, ja saavad selle varem või hiljem kätte ning…” – ta tegi käega žesti, justkui keeraks kellelgi kaela kahekorra, tuues samas kuuldavale ragistavat häält – „likvideerivad.”

      „Aga mis seos sellel teie ametiga on?” käis Artjom peale.

      „Kujuta ette, et kogu metroo on inimorganism. Keeruline organism, mis koosneb neljakümnest tuhandest rakust. Mina olen makrofaag. Jahimees. See on minu amet. Iga oht, mis on piisavalt tõsine, et ohustada tervet organismi, tuleb likvideerida. See on mu töö.”

      Lõpuks tuli Kuivetu teekannuga tagasi ja pöördus keevat tõmmist kruusidesse kallates ning nähtavasti äraoleku ajal mõtteid kogununa Hunteri poole:

      „Ja mida sa kavatsed ette võtta selle ohuallika likvideerimiseks, kauboi? Lähed jahile ja lased kõik mustad maha? Vaevalt et sul sellest midagi välja tuleb. Midagi pole teha, Hunter. Mitte midagi.”

      „Alati on olemas veel üks väljapääs, kõige viimane. Lasta teie põhjatunnel õhku – kuradile. Ajada see tervenisti täis. Ja lõigata su uus liik ära. Las paljunevad seal ülal; nad ei puutu meid, mutte. Maa-alune on nüüd meie elukeskkond.”

      „Ma räägin sulle midagi huvitavat. Sellest teavad meie jaamas vähesed. Meil on juba üks jaamavahe õhku lastud. Ja vaat meie peal – põhjapoolsete tunnelite peal – on põhjavee vood. Me oleks kõik peaaegu üle ujutanud juba siis, kui teine põhjapoolne liin õhku lasti. Oleks laeng veidi tugevam olnud, siis – jumalaga, kodune VDNH. Nii et kui me praegu allesjäänud põhjapoolse tunneli õhku laseme, siis ei tule meil mitte lihtsalt üleujutus. Vaid radioaktiivne löga uhub meid minema. Siis ei taba lõpp mitte ainult meid. Vaat milles peitub tõeline oht metroos. Kui astud liikidevahelisse võitlusse selliste meetoditega, siis meie liik kaotab. Šahh!”

      „Aga hermeetilised väravad? Kas hermeetilisi väravaid ei saa tunnelis tollelt poolt sulgeda?” tuli Hunterile meelde.

      „Hermeetilised väravad võtsid juba viisteist aastat tagasi mingid tundmatud tarkpead tervelt liinilt lahti ja panid mingi jaama kindlustuseks… keegi ei mäleta isegi millise. Kas sa tõesti ei teadnud seda? Säh sulle veel üks šahh!”

      „Ütle mulle… Kas nende surve tugevneb viimasel ajal?” Hunter andis nähtavasti alla ja viis СКАЧАТЬ