Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Hunter? See pole ju nimi. Mis see on, teie perekonnanimi? Või hüüdnimi?” uuris Artjom edasi.

      „Perekonnanimi? Hm…” Hunter muigas. „Et mis see on? No täitsa… Ei, poiss, see pole perekonnanimi. See on… kuidas sulle nüüd öelda… amet. Aga mis sinu nimi on?”

      „Artjom.”

      „Vaat kui hästi. Saimegi tuttavaks. Ilmselt jätkame oma tutvust. Ja üsna pea. Ole terve!”

      Pilgutanud Artjomile hüvastijätuks silma, jäi ta koos Andreiga kolmesajandale meetrile.

      Minna oli üsna vähe, kaugelt kostis juba jaama hääli. Artjomiga kõrvu sammuv Pjotr Andrejevitš küsis talt murelikult:

      „Kuule, Artjom, mis mees see üldse oli? Mis ta sulle seal rääkis?”

      „Mingi imelik… Küsis onu Saša kohta. Kas ta on tema tuttav või? Kas teie ei tunne siis teda?”

      „Justkui ei tunne… Ta tuli alles paar päeva tagasi meie juurde jaama, mingite asjade pärast; nähtavasti on Andrei temaga justkui tuttav – paluski end koos temaga vahtkonda. Kurat teab, milleks tal seda tarvis oli. Nägu oleks justkui kuidagi tuttav…”

      „Jah. Sellist välimust pole nähtavasti kerge unustada,” oletas Artjom.

      „Just-just. Kus ma olen teda näinud? Mis ta nimi on, ei tea?” tundis Pjotr Andrejevitš huvi.

      „Hunter. Nii ütleski – Hunter. Püüa siis aru saada, mis see on.”

      „Hunter? Pole just vene perekonnanimi…” kortsutas Pjotr Andrejevitš kulmu.

      Kaugelt paistis juba punane kuma: VDNH-s ei töötanud nagu ka enamikus teistes jaamades tavaline valgustus ning juba kolmandat aastakümmet elasid inimesed tumepunases avariivalguses. Ainult „isiklikes apartementides” – telkides, tubades – põlesid harva normaalsed elektripirnid. Ja ainult mõned kõige rikkamad metroojaamad särasid tõeliste elavhõbedalampide valguses. Neist pajatati legende ning juhtus, et provintsiaalid kaugematest, jumalast maha jäetud pooljaamadest unistasid aastaid, et sinna minna ja seda imet vaadata.

      Tunnelist väljumisel andsid nad relvad valveruumi, viskasid allkirja ja Pjotr Andrejevitš surus Artjomil hüvastijätuks kätt ning ütles:

      „Heidame nüüd küljeli! Ma püsin ise vaevu jalul, aga sina ilmselt juba magad püstijalu. Ja Kuivetule – leegitsev tervitus. Las tuleb külla.”

      Artjom jättis hüvasti ja tundes, kuidas väsimus äkki talle peale vajub, lonkis oma „korterisse”.

      VDNH-s elas oma kakssada inimest. Mõned ametiruumides, kuid enamik siiski platvormil telkides. Telgid oli armee omad, juba vanad, kulunud, kuid kvaliteetselt tehtud. Need ei pidanud siin maa all ei tuult ega vihma tundma ja neid remonditi tihti, nii et neis võis täiesti elada: soojust need läbi ei lasknud, valgust samuti ja isegi heli pidasid kinni – mida siis veel ühelt elamult nõuda…

      Telgid olid surutud vastu seina ja seisid neist mõlemal pool – rööbasteede juures ja kesksaalis. Platvorm oli muudetud millekski tänava sarnaseks: keskele oli jäetud üsna lai läbikäik. Mõned telkidest, suured, suurte perede omad, olid võlvide all. Kuid kindlasti oli mitu võlvi ka läbipääsu jaoks – saali mõlemas ääres ja selle keskel. All, platvormi põranda all, olid ka teised ruumid, kuid lagi oli seal madal ning elamiseks need ei kõlvanud; VDNH-s kohandati need toiduladudeks.

      Kaks põhjapoolset tunnelit ühinesid paarikümne meetri järel jaama taga lühikese liinidevahelise teejupiga, mis oli kunagi ehitatud selleks, et rongid saaksid ümber pöörata ja tagasi sõita. Nüüd viis üks neist kahest tunnelist just kõrval oleva ümbersõidu juurde, kuid oli sealt edasi täis aetud, teine viis põhja, botaanikaaeda ja peaaegu et Mõtištšini välja. See oli jäetud taganemisteeks äärmuslikuks juhuks ja sellel Artjom just vahti pidaski. Järelejäänud tükk teisest tunnelist ja ühendav ümbersõit kahe tunneli vahel olid eraldatud seenekasvatuse jaoks. Rööpad olid seal üles võetud, pind oli üles tuhnitud ja väetatud – sinna veeti jäätmed solgiaukudest ning kõikjal valendasid korralike ridadena seenekübarad. Samuti oli kinni aetud üks kahest lõunapoolsest tunnelist, kolmesajandal meetril, ja seal, kõige lõpus, inimeste elamutest kaugemal, olid kanalad ja seasulud.

      Artjomi kodu oli peatänaval – siin, ühes väikestest telkidest elas ta koos kasuisaga. Kasuisa oli tähtis mees, administratsiooniga seotud, vastutades kontaktide eest teiste jaamadega, nii et kedagi teist nende juurde telki ei paigutatud – see oli neil personaalne, kõrgeima järgu alusel. Üsna tihti kadus kasuisa kaheks-kolmeks nädalaks ära ja ei võtnud Artjomi kunagi kaasa, tuues ettekäändeks, et tal tuleb liiga ohtlike asjadega tegeleda ja et ta ei taha Artjomiga riskida. Kui ta oma retkedelt tagasi tuli, oli ta kõhnemaks jäänud, habemesse kasvanud, mõnikord haavatud, ja ta istus esimesel õhtul alati koos Artjomiga, rääkides talle selliseid asju, mida oli raske uskuda isegi selle groteskse maailmakese uskumatute lugudega harjunud elanikul.

      Artjomi muidugi tõmbas rändama, kuid niisama luusimine oli metroos liialt ohtlik: sõltumatute jaamade patrullid olid väga kahtlustavad, relvaga läbi ei lasknud, aga ilma relvata tunnelisse minek oli kindel surm. Nii et sellest ajast, kui nad tulid kasuisaga Savelovi jaamast, polnud Artjom kaugematel retkedel käinud. Ta käis mõnikord asju ajamas Aleksejevis, mitte üksi muidugi, ikka grupis, ja jõudis isegi Riia jaamani. Ja veel oli tema arvel üks teekond, millest ta ei saanud kellelegi isegi rääkida, kuigi oleks väga tahtnud…

      See juhtus ammu-ammu, kui botaanikaaias ei olnud veel lõhnagi mustadest ning see oli lihtsalt mahajäetud pime jaam ja VDNH patrullid valvasid sellest põhja pool ning Artjom ise oli päris poisike. Siis nad riskisid koos sõpradega: pugesid valvekorra vahetuse ajal vargsi laternate ja kellegi vanematelt näpatud kaheraudsega äärmisest kordonist mööda ning roomasid tükk aega mööda botaanikaaeda. Oli hirmus, kuid ka huvitav. Laternate valgel oli kõikjal näha inimasustuse jälgi: söed, põlenud raamatud, katkised mänguasjad, lõhkirebitud riided… Rotid sebisid ringi ning aeg-ajalt kostis põhjapoolsest tunnelist veidraid korisevaid hääli. Keegi Artjomi sõpradest – ta ei mäletanud enam, kes just, kuid nähtavasti Ženka, neist kolmest kõige elavam ja uudishimulikum – tegi ettepaneku: prooviks õige selle tõkke eest ära võtta ja mööda eskalaatorit üles ronida… lihtsalt, et vaadata, kuidas seal on? Mis seal on?

      Artjom ütles tookord kohe, et tema on vastu. Ta mäletas veel liigagi värskelt kasuisa hiljutisi jutustusi inimestest, kes olid käinud maapinnal; sellest, kuidas nad pärast seda on kaua haiged ja milliseid õudusi teinekord seal üleval näha saab. Kuid kohe hakati teda veenma, et see on harukordne võimalus – millal siis veel õnnestub nii, ilma täiskasvanuteta, mahajäetud jaama pääseda; siin saab aga veel üleski tõusta ja vaadata, oma silmadega vaadata, kuidas see on, kui pea kohal ei ole midagi… Siis loobuti tema veenmisest ja teatati, et kui selline argpüks on, siis las istub siin all ja ootab, kuni nad tagasi tulevad. See, et ta jääb üksi mahajäetud jaama ja rikub sealjuures oma reputatsiooni kahe parima sõbra silmis, näis aga Artjomile täiesti väljakannatamatuna ning ta nõustus südant kõvaks tehes.

      Nende üllatuseks oli mehhanism, mis pani liikuma platvormi eskalaatorist eraldava tõkke, töökorras. Ja just Artjomil õnnestus see pärast poolt tundi meeleheitlikke katseid käivitada. Roostetanud raudsein nihkus põrguliku kriginaga kõrvale ja nende pilgu ees avanes ülesviiva eskalaatori lühike astmeterida. Mõned vajusid sisse ja läbi haigutavate aukude olid laternate valgel näha hiiglaslikud hammasrattad, mis olid aastaid tagasi igaveseks seiskunud, roostest söödud ja mingi pruuni, vaevumärgatavalt liigutava asja sisse kasvanud… Neil polnud kerge sundida end üles liikuma. Mõnikord andsid astmed, millele nad astusid, järele ja lendasid СКАЧАТЬ