Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jälkus. Kurat neid teab, mis nad üldse on. Hea, et neil relvi pole, nii et me lööme nad tagasi. Seni. Pjotr, mäletad, pool aastat tagasi õnnestus üks elusalt vangi võtta?”

      „Mäletan,” kostis Pjotr Andrejevitš. „Kaks nädalat istus meil kartseris, meie vett ei joonud, toitu ei puutunud – nii kõngeski.”

      „Üle ei kuulatud?” küsis kiilaspea.

      „Ta ei mõistnud sõnagi meie keelt. Temaga räägitakse vene keelt, aga tema vaikib. Ta üldse vaikis kogu selle aja. Nagu oleks suu vett täis. Teda peksti – vaikis. Anti süüa – ikka vaikis. Lõrises ainult teinekord. Ja enne surma ulgus veel nii, et kogu jaam ärkas üles.”

      „Aga kust see koer siis siia sai?” tuli sassis peaga Kirillil meelde.

      „Kurat teda teab, kust ta siia tuli… Võib-olla jooksis nende juurest ära. Võib-olla nad tahtsid ta ära süüa. Siin on kõigest kaks kilomeetrit. Koer võis ju nende juurest ära joosta? Aga võib-olla on ta kellegi oma. Keegi tuli põhja poolt ja sattus mustade otsa. Aga koerake jõudis õigel ajal jalga lasta. Ah, pole tähtis, kust ta siia sai. Vaata ise teda – kas ta on koletise moodi? Mutandi moodi? Niisama, kutsa mis kutsa, mitte midagi erilist. Ja teda tõmbab inimeste poole – on õpetatud, tähendab. Mis ta muidu siin lõkke lähedal kolmandat tundi tolgendab?”

      Kirill jäi vait ja mõtles nende argumentide üle. Pjotr Andrejevitš valas kanistrist vett teekannu ja küsis:

      „Teed tahab veel keegi? Joome ära, meil on varsti vahetuse aeg.”

      „Tee – see on hea. Lase käia,” kiitis Andrei takka ja ka teised elavnesid.

      Teekann läks keema. Pjotr Andrejevitš valas soovijatele veel ühe tassi ja palus:

      „Seda et… Pole vaja nendest mustadest rääkida. Viimasel korral istusimegi nii, rääkisime neist ja nad roomasidki ligi. Ja poisid rääkisid mulle, et neil juhtus ka samamoodi. See on võib-olla kokkusattumus – ma pole ebausklik –, aga võib-olla ei ole? Võib-olla nad tunnevad? Vahetus on peaaegu läbi, milleks meile see põrguvärk viimasel hetkel?”

      „Jajah… Ei tasu jah nähtavasti,” toetas teda Artjom.

      „Hea küll, poiss, ära vaju ära! Murrame läbi!” püüdis Andrei Artjomi julgustada, kuid see ei kukkunud kuigi veenvalt välja.

      Ühestainsast mõttest mustadele käis isegi üle Andrei keha ebameeldiv värin, kuigi ta püüdis seda mitte välja näidata. Inimesi ta ei kartnud, mitte mingisuguseid, ei bandiite, anarhiste-kõrilõikajaid, ega Punaarmee võitlejaid. Aga igasugused ebainimlikud olendid tekitasid temas tülgastust ning mitte et ta oleks neid kartnud, aga ta ei suutnud neist lihtsalt mõelda rahulikult, nii nagu ta mõtles igasugustest inimestega seotud ohtudest.

      Kõik jäid vait. Raske, rõhuv vaikus mähkis lõkke äärde kogunenud mehed endasse. Vaevukuuldavalt praksusid lõkkes jändrikud puud ja kaugelt põhja poolt tunnelist kostis aeg-ajalt tuhmi kumedat urinat, nagu oleks Moskva metroo tundmatu koletise hiiglaslik soolestik. Ja nendest häältest hakkas õudne.

      2. PEATÜKK

      JAHIMEES

      Artjomile ronis jälle igasugust pahna pähe. Mustad… Need inimeseloomad ilmusid tema valvekorra ajal välja ainult korra, kuid ta ehmus tookord kõvasti, ja kuidas saabki selle peale mitte ehmuda…

      Vaat istud valves. Soojendad ennast lõkke ääres. Ja siis kuuled äkki: tunnelist, kusagilt sügavusest kostab korrapärast tuhmi kopsimist – algul kaugelt ja vaikselt, siis järjest lähemalt ja kõvemini… Ja äkki lõikab kõrva kohutav hauatagune ulgumine, juba päris lähedal… Algab tohuvabohu! Kõik kargavad üles, liivakotid, kastid, millel istuti, visatakse kiiruga tõkkeks, et oleks, kuhu taha peituda, ja vanem kisab täiest jõust, häälepaelu säästmata: „Häire!”

      Jaamast kiirustab appi reserv, kolmesajandal meetril võetakse kuulipildujalt kate maha; siin aga, kus tuleb pealöök enda peale võtta, viskuvad inimesed maha kottide taha, sihivad automaadid tunnelisuu poole, sihivad… Lõpuks, oodanud ära, kui vampiirid on jõudnud päris lähedale, pannakse prožektor põlema – ja selle kiires ilmuvad nähtavale mingid veidrad, jampslikud siluetid. Paljad, musta läikiva nahaga, suurte silmade ja sisselangenud suudega… Marsivad ühtlaselt edasi, kindlustuste ja inimeste peale, täies pikkuses surma poole, end painutamata, üha lähemale ja lähemale… Kolm… Viis… Kaheksa elajat… Ja kõige esimene kergitab järsku pead ja ulub hauataguse häälega.

      Värin jookseb üle keha, tahaks üles karata ja joosta, jätta automaat, jätta seltsimehed, jätta kõik kus kurat ja põgeneda… Prožektor on suunatud elajate lõustadele, et ereda valgusega neile otse silmaterasse sähvata, kuid on näha, et nad isegi ei kissita, ei kata silmi kätega kinni, vaid vaatavad pärani silmi prožektorisse ja jätkavad mõõdukalt liikumist edasi, muudkui edasi… Kas neil üldse ongi silmaterad?

      Ja siis lõpuks jõuavad nad kolmesajandalt joostes kohale, koos kuulipildujaga, heidavad nende kõrvale pikali, hüüavad käsklusi… Kõik on valmis… Kõlab kauaoodatud „Tuld!”. Korraga hakkab mitu automaati tippima, kärgatab kuulipilduja. Kuid mustad ei peatu, ei kummardu, nad tulevad täispikkuses sammu aeglustamata sama mõõdukalt ja rahulikult edasi. Prožektori valguses on näha, kuidas kuulid rebivad nende läikivaid kehasid, tõukavad neid tagasi; nad kukuvad, kuid tõusevad kohe püsti, ajavad ennast sirgu ja lähevad edasi. Ja jälle – sel korral juba kähedalt, sest kõri on läbi lastud – kõlab kohutav ulg. Möödub veel mitu minutit, enne kui terasene tulemöll murrab lõpuks selle ebainimliku mõttetu visaduse. Ja pärast, kui kõik vampiirid lebavad juba maas, hingetud ja liikumatud, tulistatakse neile viielt meetrilt veel kontroll-laskudega pähe. Ja isegi kui kõik on juba läbi ja laibad on juba šahti visatud, seisab seesama jube vaatepilt veel kaua silme ees – kuidas mustadesse kehadesse tungivad kuulid ja prožektor põletab pärani silmi, kuid nad tulevad ikka sama ühetasaselt edasi…

      Artjomil kiskus sellest mõttest sees krampi. Jajah, parem on nendest mitte lobiseda, mõtles ta. Niisama, igaks juhuks.

      „Hei, Andreitš! Seadke valmis! Me tuleme juba!” karjuti neile lõunast, pimedusest. „Teie vahetus sai läbi!”

      Inimesed lõkke ümber hakkasid liigutama, heites endalt tardumuse; nad tõusid ringutades püsti, ajasid seljakotid ja relvad selga ning Andrei haaras ka üleskorjatud kutsika kaasa. Pjotr Andrejevitš ja Artjom naasid jaama, Andrei oma meestega aga enda kolmesajandale: nende valvekord polnud veel lõppenud.

      Tulid vahetusmehed, vahetati käepigistusi, räägiti, ega midagi veidrat või erilist polnud, sooviti, et mehed end korralikult välja puhkaks, ja istuti tulele lähemale, et jätkata varem alustatud jutuajamist.

      Kui kõik liikusid mööda tunnelit lõunasse, jaama poole, rääkis Pjotr Andrejevitš Andreiga millestki tuliselt: näha, et nad pöördusid tagasi mõne oma igavese vaidluse juurde. Aga kiilaspäine mehemürakas, kes küsis mustade ratsiooni kohta, jäi neist maha ja sättis end Artjomi kõrvale jalg jalas käima.

      „Nii et sa tunned Kuivetut?” küsis ta Artjomilt talle silma vaatamata oma tuhmi madala häälega.

      „Onu Sašat? Nojah! Ta on mu kasuisa. Ma elangi temaga koos,” vastas Artjom ausalt.

      „Mis sa ütled… Kasuisa. Ei teagi…” pomises kiilakas.

      „Aga mis teie nimi on?” julges Artjom pärida, arutledes, et kui inimene küsib sugulase kohta, siis annab see talle õiguse vastuküsimuse esitada.

      „Minu? СКАЧАТЬ