Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nõustuks keegi oma eluga riskima isegi sellise suurepärase tee nimel nagu meie oma. Ja lõppude lõpuks, alati on ka konkurendid Petšatnikist… Jälle šahh!” muigas Kuivetu nukralt. „Meid pole kellelegi vaja. Ise me ei suuda varsti enam selle survega võidelda. Ära lõigata, tunnelit õhku lasta me ei saa. Samuti pole me suutelised tõusma maapinnale ja neid seal ära hävitama… kõigile mõistetavatel põhjustel… Matt. Matt on sul, Jahimees! Ja mul on ka matt. Kõigil meil on lähiajal matt, kui sa mõistad, mida ma silmas pean,” muigas Kuivetu kõveralt.

      „Vaatame,” lõikas Hunter vahele. „Vaatame.”

      Nad istusid veel ja rääkisid igasugustest asjadest; tihti kõlasid Artjomile tundmatud nimed, katkendid kunagi lõpuni rääkimata või lõpuni kuulamata jäänud lugudest. Aeg-ajalt puhkesid mingid vanad vaidlused, millest Artjom aru ei saanud ja mis jätkusid nähtavasti aastaid, vaibudes sõprade lahkuminekul ja süttides nüüd kohtudes uuesti.

      Lõpuks tõusis Hunter püsti, ütles, et tal on aeg magama minna, sest tema pole erinevalt Artjomist pärast vahikorda maganudki, ning jättis Kuivetuga jumalaga. Kuid enne väljumist pöördus ta äkki Artjomi poole ja sosistas: „Tule hetkeks välja.”

      Artjom hüppas kohe tema järel välja, pööramata tähelepanu kasuisa hämmastunud pilgule. Hunter nööpis oma pika mantli kaelani kinni ja tõstis krae üles.

      „Kõnnime natuke?” tegi ta ettepaneku ja astus kiirustamata mööda platvormi edasi külaliste telgi poole, kus ta peatus. Artjom liikus ebalevalt tema järel, püüdes mõistatada, millest see inimene temaga, poisikesega, kes pole seni teinud teiste jaoks midagi tähelepanuväärset ja isegi kasulikku, rääkida tahab.

      „Mis sa mõtled sellest, millega ma tegelen?” küsis Hunter.

      „See on tore… Sest kui teid ei oleks… Noh, teisi selliseid nagu teie… Siis oleksime me juba kõik ammu…” pomises Artjom kohmetult.

      Tal läks oma kidakeelsusest sees kuumaks. Just nüüd, kui selline inimene talle tähelepanu pööras ja tahtis talle midagi isiklikult öelda – kutsus isegi välja, et kahekesi olla, ilma kasuisata – hakkas ta punastama nagu neitsi ja ei osanud midagi öelda…

      „Hindad seda? Noh, kui rahvas hindab,” muheles Hunter, „siis tähendab, et pole vaja lüüasaamismeeleolusid kuulata. Su kasuisa väriseb hirmust, vaat mis. Aga ta on tõepoolest vapper inimene… Või igal juhul oli. Teil toimub midagi hirmsat, Artjom. Midagi sellist, mida ei saa niimoodi jätta. Su kasuisal on õigus: see pole lihtsalt kõnts nagu kümnetes teistes jaamades; need pole lihtsalt vandaalid või heidikud. Siin on midagi uut. Midagi kurjakuulutavat. Selles uues on tunda jäist külma. Tunda külma hauda. Olen kõigest kahe ööpäevaga teie jaamas sellest hirmust juba peaaegu läbi imbunud. Ja mida rohkem sa neist tead, mida rohkem neid tundma õpid, seda tugevam on hirm, ma saan nii aru. Sina näiteks pole neid vist palju näinud?”

      „Siiani kõigest üks kord – hakkasin alles hiljuti põhja pool valves käima,” tunnistas Artjom. „Kuid ausalt öeldes jätkus mulle sellest ühest korrastki. Õudusunenäod piinavad siiani. Näiteks täna. Ja kui palju aega sellest päevast möödas on!”

      „Ütled, et õudusunenäod? Sul samuti?” kortsutas Hunter kulmu. „Jah, see ei paista juhus olevat… Kui ma siin kauem elaks, paar kuud, ja käiks regulaarselt teie vahikordadel, siis pole välistatud, et ma langen rivist välja… Ei, poiss. Su isa eksis vaid ühes. See pole tema, kes seda räägib. Tema ei arva nii. Tema eest mõeldakse ja nemad räägivad tema eest. Andke alla, räägivad nad, vastupanu on mõttetu. Tema on nende ruuporiks. Mõistmata seda ise nähtavasti… Tõepoolest, nähtavasti levitavad nad meeleolusid, kaabakad, rõhuvad psüühikale. Vaat kus põrguvärk! Ütle, Artjom,” pöördus ta siis otse, nimeliselt, ning noormees mõistis: too kavatseb talle midagi tõepoolest tähtsat öelda. „Kas sul on mõni saladus? Midagi sellist, mida sa pole jaamas rääkinud, aga kõrvalisele inimesele saad avaldada?”

      „N-noh…” kogeles Artjom ja läbinägelikule inimesele piisas sellest mõistmaks, et tal on oma saladus.

      „Mul on ka saladus. Vahetame neid. Mul on tarvis oma saladust jagada, kuid ma tahan kindel olla, et seda välja ei lobiseta. Sellepärast anna mulle enda oma – ja mitte mingit rumalust tüdrukutest, vaid midagi tõsist, mida keegi teine ei tohiks kuulda. Ja mina räägin sulle enda oma. See on mulle tähtis. Väga tähtis, saad aru?”

      Artjom kõhkles. Uudishimu võttis muidugi võimust, kuid ta ei julgenud oma saladust, todasama, avaldada inimesele, kes polnud mitte üksnes huvitav vestluskaaslane ja inimene, kelle elu on täis seiklusi, vaid kõige järgi otsustades ka külmavereline mõrtsukas, kes kõrvaldab vähimagi kõhkluseta kõik takistused oma teel. Aga kui Artjom tõepoolest on osaline mustade sissetungis…

      Hunter vaatas talle ergutavalt silma: „Mind pole sul vaja karta. Garanteerin puutumatuse!” ja pilgutas vandeseltslaslikult silma.

      Nad jõudsid külaliste telgi juurde, mis oli selleks ööks Hunteri täielikku kasutusse antud, kuid jäid välja. Artjom mõtles korra veel ja tegi lõpuks otsuse. Ta tõmbas sügavalt hinge ja rääkis siis kiirustades, ühe hingetõmbega ära kogu loo retkest botaanikaaeda. Kui ta lõpetas, vaikis Hunter mõnda aega, seedides kuuldut. Seejärel venitas ta käheda häälega:

      „Üldiselt tuleks sind ja su sõbrad ära tappa, pedagoogilistel kaalutlustel. Kuid ma garanteerisin sulle puutumatuse. Sinu sõpradele, muide, see ei laiene…”

      Artjomi süda tõmbus kokku, ta tundis, kuidas keha hirmust kangestub ja jalad pehmeks lähevad. Rääkida ta enam ei suutnud, seega ootas ta siis selle süüdistuskõne lõppu.

      „Kuid vanuse ja üldise arupuuduse tõttu nonde sündmuste ajal ning ka pika aja möödumise tõttu saate armu. Ela!” Ja et Artjomi kiiremini tardumusest välja tuua, pilgutas Hunter talle nüüd juba julgustavalt silma. „Aga arvesta, et sul pole oma naabritelt jaamas armu loota. Nii et sa andsid vabatahtlikult minu kätte võimsa relva su enese vastu. Aga nüüd kuula minu saladust…”

      Ja samal ajal, kuni Artjom kahetses, et oli saladuse välja lobisenud, jätkas ta:

      „Ma ei tulnud siia jaama läbi terve metroo üldsegi mitte asjata. Mina ei tagane. Oht peab saama kõrvaldatud, nagu sa oled täna nähtavasti juba mitu korda kuulnud. See peab saama ja saab eemaldatud. Ma teen seda. Sinu kasuisa kardab. Ta muutub aegamööda nende relvaks, nagu ma aru saan. Ta osutab üha vastumeelsemalt vastupanu ja püüab mind ümber veenda. Kui jutt põhjavee kohta on tõsi, siis tunneli õhkulaskmise variant jääb muidugi ära. Kuid sinu jutustus selgitas mulle nii mõndagi. Kui mustad hakkasid sisse tulema pärast teie retke, siis tulevad nad botaanikaaiast. Midagi on seal valesti – ilmselt kasvatati selles botaanikaaias midagi, kui seal säärane asi on sündinud… Ja järelikult saab neid blokeerida seal, maapinnale lähemalt. Riskimata põhjavett lahti lasta. Kuid kurat teab, mis toimub põhjapoolses tunnelis seitsmesajanda meetri taga. Seal lõpeb teie võim ära. Algab pimeduse võim – kõige levinum valitsusvorm Moskva metroo territooriumil. Ma lähen sinna. Sellest ei tohi keegi midagi teada. Kuivetule ütled, et ma küsisin sinult olukorra kohta jaamas – ja see on ka tõsi. Sina ei pea ilmselt midagi seletama: kui kõik läheb libedalt, seletan ise kellele vaja. Kuid võib juhtuda…” – ta hääl katkes Artjomile tähelepanelikult silma vaadates hetkeks – „et ma ei tule tagasi. Kas tuleb plahvatus või mitte, aga kui ma pole homme hommikuks tagasi, siis peab keegi rääkima, mis minuga juhtus, ja ütlema minu seltsimeestele, mis põrguvärk teie põhjapoolsetes tunnelites toimub. Ma nägin täna kõiki oma vanu tuttavaid selles jaamas, kaasa arvatud su kasuisa. Ja ma tunnen… ma peaaegu näen, kuidas väike kahtluse- ja õuduseuss närib kõigi aju, kes satuvad nende mõju alla. Ma ei saa usaldada ussitanud ajuga inimesi. Mul on tarvis tervet inimest, kelle mõistust need vampiirid СКАЧАТЬ