Название: Metro 2033
Автор: Dmitri Gluhhovski
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Боевая фантастика
isbn: 9789949275700
isbn:
„Ah te olete juba tuttavad?” imestas Kuivetu. „No, Artjom, oled sa alles kärme!”
Lõpuks puges külaline ka telki. Artjom võpatas ja surus end vastu telgiseina – see oli Hunter. Košmaar käis taas Artjomi silme eest läbi: tühjad tumedad silmad, raskete saabaste kõmin selja taga, härmatanud laip lõkke juures…
„Jah. Me saime juba tuttavaks,” pressis Artjom huulilt, ulatades vastumeelselt külalisele käe.
Hunteri käsi osutus tuliseks ja kuivaks ning Artjom veenis end tasapisi, et see oli lihtsalt uni – selles inimeses pole midagi halba ja see oli lihtsalt ettekujutus, kordonis veedetud kaheksa tunni ülesköetud hirmud tulid ta unenägudes tagasi…
„Kuule, Artjom! Tee meile üks heategu! Keeda tee jaoks vett! Oled meie teed proovinud?” pilgutas Kuivetu külalisele silma. „Uhh, kange nagu mürk!”
„Jah, olen seda proovinud,” vastas Hunter noogutades. „Hea tee. Petšatnikis tehakse samuti teed. Lake mis lake. Teil on hoopis teine asi.”
Artjom läks vee järele ja siis ühislõkke juurde, et teevesi kuumaks ajada. Telkides oli karmilt keelatud tuld teha – nii oli juba mitu jaama maha põlenud.
Teel mõtles ta Petšatniki peale – see on metroo päris teises otsas, sinna on tont teab palju astuda ja kui palju ümberminekuid, ülekäike ja jaamu tuleb selleks läbida, kus pettuse, kus lahinguga, kus tänu sidemetele… Aga see kõneleb rahulikult: „Petšatnikis tehakse samuti…” Jah, mis siin rääkida, huvitav tegelane, kuigi hirmsavõitu. Ja milline käsi – surub nagu pihtidega, ehkki Artjomgi pole nõrguke ja on alati nõus käesurumises jõudu katsuma.
Ta jõudis tulise teeveega telki tagasi. Hunter oli juba mantli seljast visanud. Selle alt tuli välja must sukeldumisülikond, mis oli tihedalt võimsa kaela ümber pingul, ja ta vägev kühmuline keha ohvitseririhmaga kinni tõmmatud sõjaväepükstes. Sukeldumisülikonna peale oli tõmmatud rohkete taskutega vest, aga kaenlaaluses kabuuris rippus tohutute mõõtmetega peitsitud püstol. Alles põhjalikumal vaatlusel mõistis Artjom, et sellel on külgekruvitud summutaja ja veel mingi seadeldis ülevalpool, nähtavasti lasersihik – „Stetškin”. Selline monstrum maksab terve varanduse. Artjom märkis kohe, et relv pole lihtne, kindla peale pole see mõeldud enesekaitseks. Ja siis tuli talle meelde, et kui Hunter end esitles, lisas ta oma nimele „Jahimees”.
„Noh, Artjom, vala külalisele teed! Istu ometi, Hunter, istu. Jutusta!” müristas Kuivetu. „Kurat teab ju, pole sind kaua näinud!”
„Endast räägin hiljem. Siin pole midagi huvitavat. Aga ma kuulsin, et teil toimuvad imelikud asjad. Mingid üleloomulikud olendid tikuvad ligi. Põhjast. Kuulasin täna pajatusi, kui vahtkonnas seisime. Mis see on?” päris Hunter omas maneeris, lühikeste, justkui raiutud fraasidega.
„Surm on see, Hunter,” vastas ootamatult süngeks muutunud Kuivetu. „Meie tulevane surm läheneb. Meie saatus roomab lähemale. Vaat mis see on.”
„Miks surm? Ma kuulsin, et te litsute neid muudkui edukalt laiaks. Nad on ju relvitud. Aga mis nad on? Kustkohast ja kes nad on? Ma pole teistes jaamades kunagi midagi sellist kuulnud. Mitte kunagi. See tähendab, et seda pole rohkem kusagil. Ma tahan teada, mis see on. Ma tunnen väga suurt ohtu. Ma tahan teada ohu suurust, tahan mõista selle päritolu. Sellepärast olengi ma siin.”
„Ja oht tuleb likvideerida, eks ole, Jahimees? Sa jääd ikka ja alati kauboiks… Kuid kas seda ohtu saab likvideerida – selles on küsimus,” muigas Kuivetu nukralt. „Vaat, milles on konks. See kõik on keerulisem, kui sulle tundub. Palju keerulisem. Need pole lihtsalt zombid, kõndivad surnud mingist filmist. Seal on kõik lihtne: laed revolvri hõbekuulidega,” – ja ta tõstis piltlikult püstoliks kokkupandud käelaba üles – „pahh-pahh ja kurjuse jõud on hävitatud. Kuid siin on midagi muud. Midagi hirmsat… Aga mind on ju raske hirmutada, Hunter, sa tead seda.”
„Paanitsed ikkagi?” küsis Hunter imestunult.
„Nende peamine relv on õudus. Rahvas peab oma positsioonidel vaevu vastu. Inimesed lamavad automaatidega, kuulipildujatega, kuid nende peale tulevad relvitud. Ja teades, et nad on ülekaalus nii kvaliteedilt kui ka arvuliselt, kõik põgenevad, lähevad õudusest hulluks, ja nii mõnigi ongi päriselt läinud, ütlen ma sulle saladuskatte all. See pole lihtsalt hirm, Hunter!” Kuivetu alandas häält: „See on… Ma ei tea isegi, kuidas seda sulle mõistlikult seletada… Iga korraga on see järjest tugevam. Nad mõjutavad kuidagi mõistust… Ja mulle tundub, et teadlikult. Sa tunned neid juba kaugelt ja see tunne kasvab kogu aeg: selline jõle rahutus, põlved hakkavad värisema. Polegi veel midagi näha ega kuulda, aga sa tead, et nad on kusagil lähedal, tulevad… Tulevad… ja siis kõlab ulgumine – jookse kasvõi minema… Aga nad tulevad lähemale ja sa hakkad värisema. Ja pärast näed veel kaua, kuidas nad pärani silmadega prožektori peale tulevad…”
Artjom võpatas. Selgub, et košmaarid ei piina üksnes teda. Varem püüdis ta sel teemal mitte kõneleda – kartis, et peetakse argpüksiks või segaseks.
„Psüühikat kõigutavad, raisad!” jätkas Kuivetu. „Ja tead, nad seavad end justkui sinu lainele ja järgmisel korral tunnetad sa neid veel paremini, kardad veel rohkem. See pole lihtsalt hirm… Küll mina juba tean.”
Ta jäi vait. Hunter istus liikumatult, uurides teda pilguga ja mõeldes nähtavasti kuuldu üle. Siis võttis ta lonksu kuuma keedust ning hakkas vaikselt ja aeglaselt rääkima:
„See on oht kõigele, Kuivetu. Kogu sellele sitasele metroole, mitte ainult teie jaamale.”
Kuivetu vaikis, justkui tahtmata vastata, ent järsku pääsesid ta sõnad nagu paisu tagant:
„Räägid, et kogu metroole? Ei, ei – mitte ainult metroole. Vaid kogu meie progressiivsele inimkonnale, kes jõudis oma progressiga vaat kuhu. Aeg on maksta! Liikide võitlus, Jahimees, liikide võitlus. Ja need mustad pole jäledad elukad ja mitte mingid vampiirid. See on homo novus – järgmine evolutsiooni aste, meist paremini ümbritseva keskkonnaga kohandunud. Tulevik on nende päralt, Jahimees! Võib-olla sapiens’id mädanevad veel paarkümmend või isegi poolsada aastat nendes kuradi urgudes, mille nad ise endale kaevasid, siis kui neid oli veel liiga palju ja kõik ei mahtunud üheaegselt sinna üles enam ära, nii et need, kes olid vaesemad, tuli päeval maa alla toppida. Me muutume kahvatuteks, kidurateks nagu Wellsi morlokid, mäletad „Ajamasinast” – neil elasid tulevikus maa all sellised elajad! Olid ka kunagi sapiens’id… Jah, me oleme optimistlikud, me ei taha kärvata! Me hakkame oma pasa otsas seeni kasvatama, ja sigadest saavad inimese kõige paremad sõbrad, nii-öelda partnerid ellujäämisel… Me hakkame isukalt krõmpsutama multivitamiine, mida on tonnide kaupa tootnud meie hoolitsevad esivanemad. Me hakkame arglikult üles roomama, et haarata kiiruga veel üks kanister bensiini, veel natuke kellegi kaltse, ja kui kõvasti veab, siis ka käputäie padruneid ning joosta siis võimalikult kiiresti tagasi oma läppunud maa-alusesse käiku, vaadates varga kombel ringi, ega keegi midagi ei märganud. Sellepärast et seal üleval pole me enam oma kodus. Maailm ei kuulu enam meile, Jahimees… Maailm ei kuulu enam meile.”
Kuivetu vaikis, vaadates, kuidas teetassist tõuseb aeglaselt auru, mis hajub telgi hämaruses. Hunter ei vastanud midagi ja Artjom mõtles äkki, et ta pole kunagi midagi sellist oma kasuisalt kuulnud. Tema tavalisest kindlusest, et kõik läheb hästi – tema suhtumisest, et „ära vaju ära, murrame läbi”, tema ergutavatest silmapilgutustest, polnud midagi järel. Või oli see lihtsalt teeseldud?
„Vaikid, Jahimees? Vaikid. Lase käia, no lase käia, vaidle vastu! Kus su argumendid СКАЧАТЬ