Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ soolaga mustade pihta ja jooksime oma teed,” ei taganenud Artjom.

      „Hea küll, hea küll, kus nüüd tuli majandusmees välja… Jahtu maha. Räägi parem, mida Kuivetu seal nägi. Mis naabritel on? Mis Aleksejevi jaamas on? Riia jaamas?”

      „Aleksejevis? Mitte midagi uut. Kasvatavad oma seeni. Mis see Aleksejevi jaam ikka on? Niisama, küla… Räägitakse, et…” – Artjom alandas informatsiooni salastatuse pärast häält – „… et tahavad meiega ühineda. Riia jaam pole justkui samuti vastu. Neile pressitakse lõuna poolt peale. Meeleolu on tusane: kõik sosistavad mingist ohust, kõik kardavad midagi, aga mida karta, seda ei tea keegi. Kas liini tollel poolel on mingi impeerium tekkinud või kardetakse Hansat, et äkki tahab laieneda, või veel midagi. Ja kõik need külad hakkavad end meie külje alla suruma. Nii Riia kui ka Aleksejevi jaamad.”

      „Aga mida nad konkreetselt tahavad? Mida nad pakuvad?” tundis Andrei huvi.

      „Nad paluvad, et me ühineks nendega ühtse kaitsesüsteemiga föderatsiooni; et me kindlustaks mõlemalt poolt piire, seaksime sisse jaamadevahelistes tunnelites pideva valgustuse, organiseeriksime miilitsa, ajaksime kõrvaltunnelid ja koridorid täis, paneks käima transpordidresiinid, paneks maha telefonikaabli ja paneks vabad paigad seente alla… Et majapidamine oleks ühine; et töötaksime koos ja aitaksime üksteist, kui on tarvis.”

      „Aga kus nad varem olid? Kus nad varem olid, kui botaanikaaia poolt, Medvedkovist kogu see rämps välja roomas? Kui mustad meid ründasid? Kus nad siis olid?” torises Andrei.

      „Andrei, ära sõnu ära!” sekkus Pjotr Andrejevitš. „Praegu pole musti – hea seegi. Meie neid ei võitnud. Neil olid mingid oma siseasjad ja nii nad vaikseks jäidki. Võib-olla koguvad esialgu jõudu. Nii et ega see liit meile halba ei teeks. Seda enam, et naabritega. Neile kasulik ja meile hea.”

      „Ja nii tuleb meile vabadus, võrdsus ja vendlus!” ironiseeris Andrei, ise sõrmi kõverdades.

      „Teil pole huvitav kuulata, eks ole?” küsis Artjom solvunult.

      „Ei, jätka, Artjom, jätka,” ütles Andrei. „Meie Pjotriga vaidleme pärast edasi. See on meil igavene teema.”

      „Noh, vaat siis. Ja räägitakse, et meie peamees olevat justkui nõus. Ta ei oma põhimõttelisi vastuväiteid. Ainult detailid on vaja läbi rääkida. Varsti tuleb kongress. Ja siis referendum.”

      „Kuidas siis teisiti… Referendum. Rahvas ütleb jah – tähendab jah. Ütleb ei – tähendab, et rahvas mõtles halvasti. Las rahvas mõtleb veel ühe korra,” rääkis Andrei mürgiselt.

      „Noh, Artjom, aga mis Riia jaama taga toimub?” küsis Pjotr Andrejevitš talle tähelepanu pööramata.

      „Mis meil seal edasi tuleb? Rahu prospekt. Noh, Rahu prospekt on teada. See on meil Hansa piiril. Kasuisa räägib, et Hansal on punastega samamoodi – rahu. Sõda ei meenuta enam keegi,” jutustas Artjom.

      Hansaks nimetati Ringliini Jaamade Liitu. Need jaamad asusid teiste ülejäänud harude ja seega ka omavahel tunnelitega ühendatud kaubateede ristumiskohtades, saades peaaegu algusest peale kõikidest metroo otstest tulnud ärimeeste kohtumispaigaks. Nad rikastusid fantastilise kiirusega ja mõistes varsti, et nende rikkus kutsub paljudes esile palju kadedust, otsustasid ühineda. Ametlik nimetus oli liiga ülespuhutud ning rahva suus sai see liit nimeks Hansa. Keegi võrdles neid kunagi tabavalt kaubalinnade liiduga keskaegsel Saksamaal – nimetus oli kõlav ja jäigi külge. Hansa ühendas algul vaid osa jaamu, ühinemine toimus järk-järgult. Oli Ringliini jupp Kiievi jaamast kuni Rahu prospektini, niinimetatud Põhjakaar ning sellega liidu sõlminud Kurski, Taganka ja Oktoobri jaamad. Teine, Lõunakaar, formeerus pärast Paveletski ja Dobrõnini jaamade ühinemist Hansaga. Kuid peamine probleem ja takistus Põhja- ja Lõunakaare taasühinemisele seisnes Sokolniki liinis.

      „Asi oli vaat milles…” jutustas Artjomile kasuisa, „Sokolniki liin oli alati eriline. Vaatad kaardile ja pöörad sellele kohe tähelepanu. Esiteks, see on sirge nagu nool. Teiseks, see on kõigil kaartidel erepunane. Ja jaamade nimetused on seal samuti Punane küla, Punane värav, Komsomoli, Lenini-nimeline raamatukogu ja jällegi – Lenini mäed. Ja kas siis nende nimede pärast või mingitel muudel põhjustel tõmbas sellele liinile kõiki neid, kes nostalgitsesid kuulsa sotsialistliku mineviku järele. Seal võeti nõukogude riigi taassünni idee eriti hästi vastu. Algul läks üks jaam ametlikult kommunismi ideaalide ja sotsialistliku valitsemistüübi juurde tagasi, seejärel naaberjaam, siis nakatusid inimesed teiselt poolt tunnelit revolutsioonilise optimismiga, kukutasid oma administratsiooni ja nii see algas. Veteranid, endised komsomolitegelased ja parteifunktsionäärid, vältimatu lumpen-proletariaat – kõik voolasid revolutsioonilistesse jaamadesse.

      Loodi komitee, mis vastutas uue revolutsiooni ja kommunistlike ideede levitamise eest terves metroos ja mis oli peaaegu leninliku nimega – Interstantsionaal. See valmistas ette professionaalsete revolutsionääride ja propagandistide salku ja saatis neid üha kaugemale vaenulikku leeri. Põhiliselt saadi vähese verega läbi, kuna nälginud inimesed viljatult Sokolniki liinilt janunesid õigluse taastamise järele, mis ei saanud nende arusaamise põhjal peale võrdsustamise mingit muud vormi võttagi. Ja kogu haru, mis oli süttinud ühest otsast, oli peagi üleni purpurpunasest revolutsioonileegist haaratud. Tänu ime läbi terveks jäänud metroosillale üle Jauza jäi ühendus Sokolniki ja Preobraženski väljaku vahel sujuvaks. Algul tuli lühikest jupikest maapinnal ületada üksnes öösiti ja täiel kiirusel kihutavatel dresiinidel. Pärast püstitati surmamõistetute jõududega sillale müürid ja katus. Jaamadele anti tagasi vanad nõukogudeaegsed nimetused: Tšistõje Prudõ sai jälle Kirovi, Lubjanka aga Dzeržinski ja Ohhotnõi Rjad Marksi prospekti nime. Neutraalsete nimetustega jaamad nimetati üliagaralt ümber ideoloogiliselt millekski palju selgemaks: Sportlik – Kommunistlikuks, Sokolniki – Stalinlikuks ja Preobraženski väljak, millest kõik algas – Revolutsiooni Lipuks. Ja nüüd sai see liin, kunagine Sokolniki, mida rahvas kutsus küll „punaseks” (kunagi oli moskvalastel omavahel kombeks nimetada kõiki liine värvi järgi, millega nad metrookaardil olid tähistatud), täiesti ametlikult Punaseks Liiniks.

      Kaugemale asi siiski ei läinud.

      Selleks ajaks, kui Punane Liin oli juba lõplikult kuju võtnud ja hakkas teiste harude jaamadele pretensioone esitama, sai kõigi ülejäänute kannatuste karikas täis. Liiga paljud inimesed mäletasid, mis oli nõukogude võim. Liiga paljud nägid agitsalkades, mida Interstantsionaal üle kogu metroo laiali saatis – kasvaja metastaasi, mis ähvardas hävitada kogu organismi. Ja kuidas need Interstantsionaali agitaatorid ja propagandistid ka ei lubanud kogu metroo elektrifitseerimist, väites, et koos nõukogude võimuga toob see kommunismi (vaevalt et see nõnda südametult ekspluateeritav leninlik loosung on kunagi rohkem aktuaalne olnud), ei lasknud väljaspool liini elavad inimesed ennast lubaduste võrku püüda. Interstantsionaali ilukõnelejad püüti kinni ja saadeti tagasi nõukogude riiki.

      Ja siis võttis punane juhtkond vastu otsuse, et on aeg otsustavamalt tegutseda: kui ülejäänud osa metroost ei sütti kuidagi lõbusa revolutsioonilise leegiga, tuleb see süüdata. Naaberjaamad, kes olid rahutuks tehtud tugevnevast kommunistlikust propagandast ja õõnestustegevusest, tulid samuti sarnasele järeldusele. Ajalooline kogemus tõestas selgelt, et pole paremat kommunistliku batsilli kandjat kui tääk.

      Ja siis kärgatas äike.

      Hansa juhitud antikommunistlike jaamade koalitsioon, mille Punane Liin oli pooleks raiunud ja mis tahtis ringi sulgeda, võttis väljakutse vastu. Punased muidugi ei arvestanud organiseeritud vastupanuga ja hindasid oma jõude üle. Kerget võitu, mida nad ootasid, ei olnud isegi kauges tulevikus ette näha.

      Pikaks ja veriseks osutunud sõda räsis tublisti niigi väikesearvulist metroo elanikkonda. СКАЧАТЬ