Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eest, kuuled?! – jõudma Polisesse, linna… Ja otsima seal üles inimese hüüdnimega Mölder. Räägid temale kogu loo ära. Ja veel üks asi. Ma annan sulle praegu ühe asja ja sinna annad selle edasi tõestusena sellest, et mina saatsin sind. Tule korraks sisse!” Võtnud sissepääsult luku eest, tõstis Hunter eesriide üles ja laskis Artjomi sisse.

      Telgis oli kitsas hiiglasliku kaitsevärvi seljakoti ja põrandal seisva aukartust äratava suurusega reisikasti tõttu. Laterna valgel nägi Artjom koti sügavuses mingi süngelt helkiva soliidse relva suud, mis kuulus nähtavasti sõjaväelisele kokkupandud püstolkuulipildujale. Enne kui Hunter jõudis selle kõrvalise pilgu eest ära peita, nägi Artjom läiketa musti metallkarpe kuulipildujalintidega, mis olid tihedalt pandud ühele poole relva, samas kui teisel pool seda olid väikesed jalaväegranaadid.

      Tegemata mingeid kommentaare selle arsenali kohta, avas Hunter seljakoti küljesahtli ja võttis sealt väikese metallkapsli, mis oli tehtud automaadikuuli kestast. Sellelt poolt, kus pidi asuma kuul, lõppes kapsel kinnikeeratud kaanega.

      „Näe, võta. Ära mind üle kahe päeva oota. Ja ära karda. Sa kohtad igal pool inimesi, kes sind aitavad. Tee seda kindlasti! Sa tead, kui palju sinust sõltub. Ma ei pea sulle seda üle seletama, on ju nii? Kõik. Soovi mulle edu ja kao minema… Ma pean välja puhkama.”

      Artjom pigistas endast vaevu välja hüvastijätusõnad, surus võimsat Hunteri käppa ja lonkis oma telgi juurde, kühmus tema peale langenud missiooni raskuse all.

      3. PEATÜKK

      KUI MA EI TULE TAGASI

      Artjom arvas, et kodus ei ole tal üksipulgi pärimise eest mingit pääsu: tõenäoliselt hakkab kasuisa teda tuuseldama, et välja pinnida, mida nad Hunteriga rääkisid. Ent vastupidi tema kartustele ei oodanud too teda üldse piinapingi ja Hispaania saabastega, vaid nohises unes rahulikult – tal polnud õnnestunud terve ööpäev sõba silmale saada.

      Öiste vahikordade ja päevase une tõttu tuli Artjomil nüüd öisesse vahetusse minna – teevabrikusse.

      Maa all elutsemise aastakümnete vältel kadus selles pimeduses, mida osaliselt hajutas tuhm-punane valgus, järk-järgult tõeline päeva ja öö mõistmine. Öösiti nõrgenes jaama valgustus pisut, nagu seda tehti kunagi kaugsõidurongides, et inimesed saaksid välja magada, kuid ei kustunud peale avariiolukordade siiski mitte kunagi. Ent ükskõik kui palju inimeste nägemine nende aastatega, mis nad pimeduses elasid, ka ei teravnenud, ei andnud seda ikkagi võrrelda nende olendite nägemisega, kes elutsesid tunnelites ja mahajäetud ülekäikudes.

      „Päevaks” ja „ööks” jagamine toimus pigem harjumusest kui vajadusest. „Ööl” oli mõtet nii palju, et enamikul jaama elanikest oli mugavam magada ühel ajal, ja siis puhkasid ka loomad, vähendati valgustust ja polnud lubatud käratseda. Täpset aega said jaama elanikud teada kahelt jaamakellalt, mis olid paigutatud tunneli vastaspooltele sissepääsuavade kohale. Need kellad olid tähtsuselt võrdsustatud selliste strateegiliselt tähtsate objektidega nagu relvaladu, veefiltrid ja elektrigeneraator. Neid valvati kogu aeg, kõige väiksemadki rikked parandati kohe ära ning kui keegi proovis neid alla lüüa, rääkimata siis korralikumatest diversioonidest, sai ta kõige karmimal kombel karistada, kuni selleni välja, et ta aeti jaamast minema.

      Siin kehtis oma karm kriminaalkoodeks, mille kohaselt VDNH administratsioon pidas kurjategijate üle kohut kiirtribunaliga, arvestades pidevat erakorralist seisukorda, mis oli nüüd kehtestatud nähtavasti igaveseks ajaks. Diversioonid strateegiliste objektide vastu tõid kaasa kõrgeima karistuse. Suitsetamise ja tule tegemise eest perroonil väljaspool selleks spetsiaalselt määratud kohta, samuti ebakorrektse relvade ja lõhkeaine käsitsemise eest oli ette nähtud viivitamatu minemakihutamine jaamast koos vara konfiskeerimisega.

      Need drakoonilised meetmed tulenesid sellest, et mitu jaama oli juba maha põlenud. Tuli levis telklinnakutes välgukiirusel, õgides kõike ilma vahet tegemata, ning hullumeelsed, valu täis karjed kõlasid veel kuid pärast katastroofi naaberjaamade elanike kõrvus. Ja ülessulanud plastiku ja presendiga kokku kleepunud söestunud kehad irvitasid lampide valgel oma kujuteldamatult kuumas leegis pragunenud hammastega kõigile möödasõitvatele turuärikatele ja juhuslikele teekäijatele, kes sellesse põrgusse sattusid.

      Selle kohutava saatuse vältimiseks oli hooletu ringikäimine tulega kantud enamikus jaamades kõige raskemate kriminaalkuritegude hulka.

      Jaamast minemaajamisega karistati ka varguste, sabotaaži ja kuritegeliku töisest tegevusest kõrvalehoidmise eest. Muide, arvestades, et kõik olid kõigil kogu aeg justkui peopesal ja et jaamas elas üksnes pisut üle kahesaja inimese, tehti selliseid kuritegusid ja üldse kuritegusid, üsna harva; kui, siis sooritasid neid peamiselt võõrad.

      Töö oli jaamas kohustuslik ning kõik väikestest kuni suurteni pidid töötama oma igapäevase normi. Seafarm, seenekasvatused, teevabrik, lihakombinaat, tuletõrje- ja inseneriteenistus, relvatsehh – iga elanik töötas ühes või ka kahes kohas. Mehed olid lisaks sellele kohustatud olema korra kahe ööpäeva jooksul ka relvastatud valves ühes tunnelis. Konfliktide puhul või siis, kui tunnelitest mingi uus oht ilmus, tugevnesid vahtkonnad mitmekordselt ja rööbasteedel seisis pidevalt võitlusvalmis reserv.

      Nii sujuvalt oli väga vähestes jaamades elu korraldatud ning hea kuulsus, mis VDNH-le oli kinnistunud, meelitas siia paljusid elama. Siiski võeti võõraid harva ja vastumeelselt asulasse vastu.

      Öise vahetuseni teevabrikus oli jäänud veel mitu tundi ning Artjom, teadmata, mida ette võtta, lonkis oma parima sõbra Ženka poole, tollesama juurde, kellega nad olid omal ajal selle hullumeelse retke maapinnale teinud.

      Ženka oli tema eakaaslane, kuid elas erinevalt Artjomist oma tõelise perekonnaga: isa, ema ja noorema õekesega. Juhtumeid, kui tervel perel oli õnnestunud pääseda, oli väga vähe ning Artjom kadestas salamisi oma sõpra. Ta muidugi armastas väga oma kasuisa ja austas teda isegi nüüd, kui tollel olid närvid üles öelnud, kuid mõistis seejuures, et Kuivetu pole tema isa ja isegi mitte sugulane, ning ta ei kutsunud teda kunagi isaks.

      Ent Kuivetu, kes oli algul palunud Artjomil ennast onu Sašaks kutsuda, hakkas seda ajapikku kahetsema. Aastad läksid, aga tema, vana tunnelihunt, ei suutnudki rajada tõelist peret – tal ei olnud isegi naist, kes oleks teda retkedelt tagasi oodanud. Tal pitsitas alati südames, kui ta nägi emasid väikeste lastega, ning ta unistas sellest, et kord on ka tema elus päev, kui ta ei pea enam minema järjekordselt tunnelisse, kadudes jaamast pikkadeks päevadeks, kuid võib-olla ka igaveseks. Ja siis, lootis ta, leidub naine, kes on valmis saama tema naiseks, ning siis sünnivad lapsed, kes ei hakka teda kutsuma mitte onu Sašaks, kui nad rääkima õpivad, vaid isaks.

      Vanadus ja jõuetus lähenesid, aega jäi üha vähemaks ja vähemaks ning ta pidi nähtavasti kiirustama, kuid tal ei õnnestunud kuidagi välja rabeleda. Üks ülesanne vahetus teisega ning esialgu ei leidunud kedagi, kellele oleks võinud üle anda osa oma tööst, usaldada oma sidemed ning avada professionaalsed saladused, et ise jaamas mingil soojal kohal tööle asuda. Ta mõtles juba ammu mingist rahulikumast tööst ja teadis isegi, et võib täiesti arvestada mingi juhtiva kohaga tänu oma autoriteedile, hiilgavale teenistusnimekirjale ja sõbralikele suhetele administratsiooniga. Kuid esialgu polnud talle väärilist vahetust horisondil ning hellitades end mõtetega õnnelikust homsest, elas ta tänases päevas, lükates lõplikku tagasitulekut üha edasi ning niisutades ikka ja jälle oma higi ja verega võõraste jaamade graniiti ning kaugete tunnelite betooni.

      Artjom teadis, et vaatamata peaaegu isalikule armastusele tema vastu, ei mõtle kasuisa temast kui oma töö jätkajast, vaid peab teda enamjaolt kõlupeaks, kusjuures täiesti teenimatult. Kaugetele retketele ta Artjomi kaasa ei võtnud, hoolimata sellest, et Artjom oli juba täiskasvanuks saanud ja teda ei saanud enam tõrjuda sellega, СКАЧАТЬ