Metro 2033. Dmitri Gluhhovski
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Metro 2033 - Dmitri Gluhhovski страница 6

Название: Metro 2033

Автор: Dmitri Gluhhovski

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Боевая фантастика

Серия:

isbn: 9789949275700

isbn:

СКАЧАТЬ seisab laud ja seal on neil kantselei. Nad kontrollivad isikuid ja annavad vajadusel sissepääsuloa. Aretasid, rotid, bürokraatia välja…

      Kuidas ma sellest mööda läksin, ei tea… Miks need lontrused mind ei peatanud? Selgita nüüd siis patrullile. Seisab see moondamisülikonnas pügatud tümikas ja muudkui räägib: lipsas läbi! Hiilis läbi! Imbus sisse! Ta lappab mu passi edasi ja näeb seal templit Sokolnikist. Ma elasin varem seal, Sokolnikis… Näeb seda templit ja tal valguvad silmad lausa verd täis. Lausa nagu härjal punase rätiku peale. Ta rebib õlalt automaadi ja röögib: käed kukla taha, lurjus! Kohe näha, mis väljaõpe. Haarab mul turjast kinni ja veab niimoodi üle terve jaama ülekäigu läbipääsupunkti vanema juurde. Ja ütleb: oota vaid, saan ülemustelt loa ja panen su, piiluri, kohe seina äärde. Mul hakkas lausa paha. Püüan õigustada, räägin: „Mis piilur ma olen? Ärimees olen! Näe, tõin teed VDNH-st.” Aga tema vastab mulle, et ta topib mulle selle tee lõugade vahele ja tambib veel toruga takka, et rohkem sisse mahuks. Näen, et mul ei tule jutt veenvalt välja ja et kui nüüd ülemused talle loa annavad, viiakse mind kahesajandale meetrile ja tehakse vastavalt sõjaaja seadustele lisaks mõned augud keresse sisse. See kukub küll halvasti välja, mõtlen… Läheneme läbipääsupunktile ja mu tümikas läheb nõu pidama, kuhu tal parem tulistada on. Vaatan tema ülemust, ja lausa kivi langeb südamelt: Paška Fedotov, mu klassikaaslane – me sõbrustasime temaga veel kaua aega pärast kooli, aga hiljem, näe, kaotasime teineteist silmist…”

      „Pagan võtaks! Ehmatasid mind juba ära! Mina juba mõtlesin, et kogu lugu – sind tapeti ära,” torkas Andrei parastavalt ja kõik mehed, kes olid neljasaja viiekümnendal meetril lõkke ääres, hakkasid üksmeelselt naerma.

      Isegi Pjotr Andrejevitš ise, vaadanud algul pahaselt Andrei poole, ei pidanud pärast vastu ja naeratas. Naer kõmises mööda tunnelit, sünnitades kusagil selle sügavustes moondunud kaja, jubeda tümina, mis ei sarnanenud mitte millelegi… Ja seda kuulatades jäid kõik pikkamööda vakka.

      Nüüd hakkasid tunneli sügavustest põhja poolt kuulduma üsna selgelt needsamad kahtlased hääled: sahin ja kerged tippivad sammud.

      Andrei oli muidugi esimene, kes seda kuulis. Ta jäi hetkega vait ja andnud teistele märku samuti vaikida, tõstis maast automaadi ja hüppas kohalt. Lükates aeglaselt kaitseriivi maha ja tõmmanud padruni rauda, liikus ta hääletult ennast seina ligi surudes lõkke juurest tunneli sügavusse. Artjom tõusis samuti püsti: huvitav oleks vaadata, kelle ta viimasel korral käest laskis, kuid Andrei pööras ümber ja sisistas ta peale pahaselt.

      Pannud automaadipära vastu õlga, peatus ta selles kohas, kus pimedus hakkas maad võtma, heitis silmili maha ja hüüatas:

      „Andke valgust!”

      Üks tema meestest, kes hoidis alati käepärast võimast akulampi, mille kohalikud meistrid olid vanast autolaternast teinud, lülitas selle sisse ning ere valguskiir lõikus pimedusse. Pimedusest ilmus sekundiks nende vaatevälja ebaselge siluett, midagi üsna väikest, justkui mitte eriti hirmsat, mis tormas ülepeakaela tagasi põhja poole. Artjom ei pidanud vastu ja karjus täiest jõust:

      „Tulista ometi! See pääseb minema!”

      Kuid Andrei millegipärast ei tulistanud. Pjotr Andrejevitš tõusis automaati valmis hoides samuti püsti ja hüüdis:

      „Andrjuhha! Oled sa seal elus?”

      Lõkke ääres istujad sosistasid ärevalt, kuuldus kaitseriivide lõginat. Lõpuks tuli Andrei jopet rapsides laterna valguses nähtavale.

      „Elus olen, elus!” pigistas ta läbi naeru.

      „Mis sa hirnud?” küsis Pjotr Andrejevitš valvsalt.

      „Kolm jalga! Ja kaks pead! Mutandid! Mustad tulevad! Notivad kõik maha! Tulista, muidu läheb ära! Nii palju kära! No mis sa ütled, ah!” naeris Andrei edasi.

      „Miks sa ei tulistanud? Olgu, minu poiss on noor ja ei jaganud ära. Aga kuidas sina selle maha magasid? Sa pole ju enam poisike. Tead ju, mis Poležajeviga juhtus?” küsis Pjotr Andrejevitš pahaselt, kui Andrei lõkke juurde oli naasnud.

      „Olen teie Poležajevist juba kümme korda kuulnud!” lõi Andrei käega. „See oli koer! Isegi kutsikas, mitte koer… Ta tuleb teil juba teist korda tule juurde, soojuse ja valguse kätte. Aga teie oleksite ta peaaegu maha löönud ja nüüd küsite veel minu käest, miks mina temaga ei tseremoonitse? Loomatapjad!”

      „Kust ma pidin teadma, et see on koer?” solvus Artjom. „Ta tegi sellist häält… Ja pealegi, räägitakse, et siin nähti nädal tagasi seasuurust rotti, – ta võpatas – „… pool salve lasti tema pihta, aga tema ei pilgutanud silmagi.”

      „Usu jah kõiki muinasjutte! Oota, ma toon sulle kohe su roti!” ütles Andrei, viskas automaadi õlale, läks lõkke äärest eemale ja lahustus pimeduses.

      Minuti pärast kostis pimedusest tema vaikne vile. Pärast seda lahke ja meelitav hääl:

      „No tule siia… Tule siia, väikseke, ära karda!”

      Ta veenis kedagi üsna kaua, minutit kümme, muudkui kutsudes ja vilistades, ning lõpuks tuli tema kuju uuesti hämarusest nähtavale. Lõkke äärde jõudnud, naeratas ta võidukalt ja tegi kuue eest lahti. Sealt vajus maa peale kutsikas, värisev, hale, märg, tohutult räpane, arusaamatut värvi pulstunud karva ja mustade silmadega, täis õudust, ning lidusse tõmmatud väikeste kõrvadega. Sattunud maa peale, püüdis ta otsekohe jalga lasta, kuid Andrei kindel käsi haaras tal turjast ja tõi ta tagasi. Koerakese pead silitades võttis Andrei kuue seljast ja pani selle loomale peale.

      „Las soojeneb tsipake,” seletas Andrei.

      „Ah, jäta, Andrjuhha, ta on kindla peale kirpe täis!” püüdis Pjotr Andrejevitš teda mõistusele tuua. „Võib-olla on tal ussid. Ja üldse, tõmbad mingi nakkuse külge, tood jaama ja…”

      „Hea küll, Andreitš! Lõpeta ära. Näe, vaata teda!” Ning Andrei keeras kuuehõlma üles ja demonstreeris vestluskaaslasele kutsika koonukest, mis veel hirmust või külmast värises. „Vaata talle silma, Andreitš. Need silmad ei valeta!”

      Pjotr Andrejevitš vaatas skeptiliselt kutsikat. Kuigi tolle silmad olid hirmunud, olid nad kahtlemata ausad. Ja Pjotr Andrejevitš sulas üles.

      „No hea küll… Noor loodusesõber… Oota, ma annan talle midagi näsida,” turtsatas ta ja pistis käe seljakotti.

      „Otsi-otsi. Võib-olla kasvab temast midagi kasulikku. Saksa lambakoer näiteks,” teatas Andrei ja nihutas kuue kutsikaga tulele lähemale.

      „Aga kust see kutsikas siia sai? Sellel suunal ju inimesi pole. Ainult mustad. Kas mustadel on koeri?” küsis soojas tukkuvat kutsikat vaadates üks Andrei meestest, mustade sassis juustega kõhn kurnatud mees, kes oli selle ajani vaikides teisi kuulanud.

      „Sul, Kirill, on muidugi õigus,” vastas Andrei tõsiselt. „Mustad ei pea üldse loomi, niipalju kui ma tean.”

      „Aga kuidas nad elavad? Mida nad seal söövad?” küsis kumedalt teine mees, kes nende juurde tuli, kraapides küüntega kerge elektripragina saatel oma ajamata habemega lõuga.

      See oli pikk, pealtnäha elutark, laiaõlgne ja kiilaks raseeritud peaga rässakas mees. Ta oli riietatud pikka, hästi istuvasse nahkmantlisse, mis oli juba iseenesest tänapäeval haruldus.

      „Mida nad söövad? Räägitakse, et igasugu rämpsu söövad. Korjuseid СКАЧАТЬ