Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teaduslikele ekspeditsioonidele džunglis. Neid usaldati pimesi, nende peale lihtsalt loodeti täielikult, nende teadmistest ja oskustest sõltus ülejäänute ellujäämine. Paljudest neist said jaamade juhid, kui lagunes juhtimissüsteem ja metroo muutus ühtsest tsiviilkaitseobjektist, hiiglaslikust tuumavarjendist paljudeks jaamadeks, mis polnud omavahel ühtse juhtimisega seotud, vajudes kaosesse ja anarhiasse. Jaamad muutusid iseseisvateks ja suveräänseteks, omalaadseteks kääbusriikideks oma ideoloogiate ja režiimide, liidrite ja armeedega. Nad sõdisid üksteisega, ühinesid föderatsioonideks ja konföderatsioonideks, muutudes täna kerkivate impeeriumide metropolideks, et osutuda homme alistatuks ja koloniseerituks eilsete sõprade ja orjade poolt. Nad sõlmisid lühiajalisi liite ühise ohu vastu, et kui see oht möödub, üksteisele uue jõuga kõri kallale karata. Nad purelesid ennastunustavalt kõige pärast: eluruumi ja toidu pärast – valgupärmiistandike, päevavalgust mitte vajavate seente plantatsioonide, kanalate ja seafarmide pärast, kus toideti kahvatuid maa-aluseid sigu ja kiduraid kanapoegi värvitute maa-aluste seentega, ning muidugi vee, see tähendab filtrite pärast. Barbarid, kes ei osanud parandada kasutuskõlbmatuks muutunud filtreerimissüsteeme ja surid radiatsioonist mürgitatud vee tõttu, sööstsid metsiku raevuga tsiviliseeritud elu kantsidele kallale, jaamadele, kus töötasid dünamomasinad ja väikesed isetehtud hüdroelektrijaamad; kus regulaarselt remonditi ja puhastati filtreid; kus valged šampinjonikübarad puurisid hoolitsevate naiskätega kasvatatuna niisket krunti ning sulgudes ruigasid täissöönult sead.

      Neid viis edasi lõputule meeleheitlikule rünnakule enesealalhoiuinstinkt ja igavene revolutsiooniline põhimõte – ära võtta ja jagada. Edukate jaamade kaitsjad, kelle endised professionaalsed sõjaväelased olid võitlusvõimelisteks üksusteks koondanud, tõrjusid vandaalide rünnakuid viimase veretilgani, läksid vasturünnakutele, loovutasid ja võtsid lahingutega tagasi iga meetri jaamadevahelisest tunnelist. Jaamad kogusid sõjalist võimsust, et vastata röövretkedele karistusekspeditsioonidega; et suruda oma tsiviliseeritud naabrid elutähtsast ruumist välja, kui rahulikul teel ei õnnestunud kokkuleppeid saavutada, ning lõpuks, et anda vastulöök sellele jälkusele, mis roomas välja kõigist aukudest ja tunnelitest. Kõigile nendele imelikele värdjalikele ja ohtlikele elukatele, kellest igaüks võinuks vabalt viia Darwini meeleheitele oma ilmse mittevastavusega evolutsioonilise arengu seadustele. Ükskõik kui räigelt kõik need elajad inimesele harjumuspärastest loomadest ka ei erinenud, või olid nad nähtamatute hukatuslike kiirte poolt kahjututest linnafauna esindajatest ümber sündinud põrgusigitisteks, või olid nad alati elanud sügavustes, aga nüüd, inimese poolt ülesärritatuna, olid nad ikkagi elu osaks maakeral. Moonutatud, väärastunud, kuid ikkagi osaks. Ja nad allusid sellele samale peamisele impulsile, mis juhib kogu orgaanilist elu sellel planeedil.

      Jääda ellu. Jääda ellu iga hinnaga.

      Artjom võttis valge emailkruusi, milles loksus nende jaama oma tee. See polnud muidugi mitte mingi tee, vaid tõmmis kuivatatud seentest koos lisanditega, sest tõelisest teest polnud enam suurt midagi järel. Seda hoiti kokku ja joodi üksnes suurte pidude puhul ning ka hind oli sellel kümneid kordi kõrgem kui seenetõmmisel. Aga ikkagi armastati neil jaamas seda oma keedust ning tunti selle üle uhkust, nimetades seda „teeks”. Võõrad, tõsi, sülitasid algul harjumatusest maha, kuid pärast polnud midagi, harjusid ära. Ja tee kuulsus liikus isegi jaama piiride taga ning turuärikad tulid nende juurde. Algul riskides oma nahaga ühekaupa, kuid varsti läks jutt teest lahti üle terve liini, isegi Hansa tundis selle vastu huvi, ning võlunastoika järele tulid VDNHsse lausa suured karavanid. Raha voolas sisse. Aga kus on raha, seal on ka relvad, seal on ka puud ja vitamiinid. Seal on elu. Ja sellest ajast, kui VDNH-s hakati tegema sedasama teed, hakkas jaam tugevnema: siia tulid ümbruskonna jaamadest ja jaamavahedest majanduslikult mõtlevad inimesed, tuli õitseng. VDNH-s tunti suurt uhkust ka oma sigade üle ja räägiti legende sellest, et just siit levisid nad üle metroo: kui päris alguses jõudsid mingid uljaspead Näituse enese poollagunenud „Seakasvatuse” paviljoni juurde ja ajasid loomad jaama.

      „Kuule, Artjom! Kuidas Kuivetul läheb?” küsis Andrei, rüübates väikeste ettevaatlike lonksudega teed ja puhudes hoolega selle peale.

      „Onu Sašal? Tal on kõik hästi. Ta tuli hiljuti meie omadega retkelt mööda liini. Ekspeditsiooniga. Te ju teate ilmselt.”

      Andrei oli aastat viisteist Artjomist vanem. Üldiselt oli ta luuraja ja seisis harva lähemal kui nelisada viiskümmend meetrit vahis, ja siis ka kordoni komandörina. Nüüd pandi ta aga kolmesajandale meetrile, kaitse alla, kuid teda tõmbas ikka alati sügavale ning ta kasutas esimest ettekäänet, esimest valehäiret, et tulla pimedusele lähemale, saladusele lähemale. Ta armastas tunnelit ja tundis seda koos kõigi harudega hästi. Aga jaamas farmerite, töömeeste, kommersantide ja administratsiooni hulgas tundis ta end ebamugavalt – ebavajalikuna või nii. Ta ei suutnud ennast sundida maad tuhnima seente jaoks või, mis veel halvem, jaama farmides põlvini sõnnikus seistes nende seentega rasvaseid sigu täis tuupida. Kaubelda ta ka ei suutnud – ta ei talunud neid turuärikaid juba sünnist saati, kuid ta oli alati sõdur, sõjamees ja uskus kogu hingest, et see on mehele ainus vääriline tegevus. Ta oli uhke selle üle, et tema, Andrei, pole kogu oma elu muud teinud kui kaitsnud nii haisust läbiimbunud farmereid, sekeldavaid turuärikaid, lõpmatult toimekaid administraatoreid kui ka lapsi ja naisi. Naised tulid tema üleoleva, pilkliku jõu, tema täieliku, sajaprotsendilise eneseusu, tema enda ja nende rahulikkuse peale, kes olid koos temaga, sest ta suutis neid alati kaitsta. Naised tõotasid talle armastust, nad lubasid talle õdusust, ent ta hakkas ennast õdusalt tundma alles pärast viiekümnendat meetrit, kui jaama tuled olid käänaku taha kadunud. Aga naised ei tulnud sinna tema järel. Miks?

      Ja nüüd, teest sooja saanuna võttis ta peast oma vana musta bareti ja kuivatas käisega aurust märjad vuntsid ära ning hakkas Artjomilt ahnelt uudiste ja kuulduste kohta küsima, mida Artjomi kasuisa – seesama inimene, kes üheksateist aastat tagasi Timirjazevi jaamas Artjomi rottide eest ära viis ja ei suutnud poissi hüljata ning kasvatas ta üles – viimaselt ekspeditsioonilt lõunasse kaasa oli toonud.

      „Ja, ma võib-olla teangi midagi, kuid kuulan ka teist korda hea meelega. On sul kahju või?” käis Andrei peale.

      Pikalt polnud vaja veenda: Artjomil oli endalgi meeldiv meenutada ja kasuisa lugusid ümber rääkida, sest kõik hakkavad siis ammuli sui kuulama.

      „Noh, kus nad käisid, seda te nähtavasti teate…” alustas Artjom.

      „Tean, et lõunas. Nad on seal vägevalt salastatud, need teie käijad,” muigas Andrei. „Administratsiooni eriülesanded, saad isegi aru!” pilgutas ta ühele oma mehele silma.

      „Ah, polnud selles midagi salajast,” lõi Artjom käega. „Neile oli ekspeditsiooni eesmärgiks pandud olukorra tundmaõppimine, informatsiooni kogumine… Usaldusväärse informatsiooni kogumine. Sellepärast et võõraid turuärikaid, kes meil jaamas keelega lõksutavad, ei saa usaldada – nad võivad olla turuärikad, aga ka provokaatorid, kes levitavad desinformatsiooni.”

      „Turuärikaid ei tohi üldse uskuda,” turtsatas Andrei. „Omakasupüüdlikud inimesed on nad. Neid ei või teada: täna müüb ta sinu teed Hansale, aga homme müüb su enda koos naha ja karvadega kellelegi maha. Nad koguvad võib-olla samamoodi meilt informatsiooni. Ma ei usalda ausalt öelda meie omasidki eriti.”

      „Noh, meie omasid – asjata arvate nii, Andrei Arkaditš. Meie omad on kõik normaalsed. Ma tunnen peaaegu kõiki neid ise. Inimesed nagu inimesed ikka. Raha armastavad ainult. Tahavad teistest paremini elada, püüavad millegi poole,” püüdis Artjom kohalike turuärikate eest seista.

      „Just, just, seda minagi. Armastavad raha. Tahavad teistest paremini elada. Aga kes neid teab, mida nad teevad, kui tunnelisse lähevad? Võid sa mulle kindlalt öelda, et esimeses jaamas kellegi agendid neid endale ei värba? Võid või ei või?”

      „Kelle agendid? Kelle agentidele meie turuärikad siis järele СКАЧАТЬ