Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõige vanem naeratades ning pakist paberossi välja toksates.

      „Kuule, Andrjuhha! Mul poiss nägi siin kedagi. Kuid ei jõudnud tulistada… See peitus tunnelisse. Räägib, et inimese moodi ta küll ei olnud.”

      „Polnud inimese moodi? Aga kuidas välja nägi?” pöördus Andrei Artjomi poole.

      „Ma ei näinud… Ma küsisin ainult parooli ja see sööstis kohe tagasi, põhja poole. Aga sammud polnud inimese omad – kerged ja väga sagedased, nagu oleks tal neli jalga, mitte kaks…”

      „Või kolm!” pilgutas Andrei hirmsat nägu tehes silma.

      Artjom vakatas, meenutades lugusid kolmejalgsetest inimestest Fili liinilt, kus osa jaamast oli maa peal ja tunnelgi polnud kuigi sügaval, nii et radiatsiooni eest polnud peaaegu mingit kaitset. Sealt roomaski üle terve metroo kolmejalgne, kahepealine ja muu rämps.

      Andrei tõmbas paberossi ja ütles omadele:

      „Olgu, poisid, kui me siia juba tulime, miks me ei võiks siis siin istuda? Kui nende juurde jälle kolmejalgsed ronivad, siis aitame. Hei, Artjom! Kas teil teekann on?”

      Pjotr Andrejevitš tõusis ise püsti, valas kanistrist katkisesse nõgisesse teekannu vett ja riputas selle tule kohale. Mõne minuti pärast hakkas teekann vilistama ning sellest kodusest ja õdusast helist läks Artjomil seest soojemaks ja rahulikumaks. Ta vaatas ümber lõkke istuvaid inimesi: kõik tugevad, siinsest raskest elust karastunud, usaldusväärsed inimesed. Neid sai usaldada, nende peale võis loota. Nende jaamal oli kõige edukama jaama kuulsus kogu liinil – ja kõik tänu sellistele inimestele nagu nemad. Neid sidusid soojad, peaaegu vennalikud suhted.

      Artjom oli juba üle kahekümne. Ta tuli ilmale veel seal üleval ning polnud nii kõhn ja kahvatu nagu need, kes olid metroos sündinud ja kes ei julgenud kunagi maapinnale tõusta, kartes lisaks radiatsioonile ka kõrvetavaid, maa-alust elu hävitavaid päikesekiiri. Tõsi, Artjomgi oli teadlikus vanuses vaid korra ülal käinud ja sedagi vaid hetkeks – radiatsioonifoon oli seal selline, et liiga uudishimulikud kõrbesid paari tunniga ära, jõudmata isu täis jalutada, et ülal asuvat kummalist maailma vaadata.

      Oma isa ei mäletanud ta üldse. Ema oli tema kõrval kuni viienda eluaastani ning nad elasid Timirjazevis. Neil oli kõik hästi ja elu voolas ühtlaselt ja rahulikult, kuni Timirjazevi jaam langes rottide rünnaku alla.Hiiglaslikud hallid ja märjad rotid tulvasid ükskord ilma igasuguse hoiatuseta ühest pimedast kõrvaltunnelist sisse. See tunnel kulges peamisest põhjapoolsest jaamavahest eemal ja laskus suurtesse sügavustesse, et suubuda keerulistesse sadade koridoride rägastikku, labürintidesse, täis õudu, jäist külma ja tülgastavat lehka. See tunnel läks rottide kuningriiki, kohta, kuhu ei söandaks astuda ka kõige hulljulgem avantürist. Isegi äraeksinud ja maa-alustes kaartides ja teedes mitteorienteeruv rändur oleks selle lävel peatudes tunnetanud tumedat õõvastavat ohtu, mis sealt tuli, ja tagasi põrganud haigutava sissepääsu ees kuristikku nagu katkutõbise linna väravast.

      Rotte ei häirinud keegi. Keegi ei laskunud nende valdustesse. Keegi ei julgenud rikkuda nende piire.

      Kuid nad tulid ise.

      Tol päeval hukkus palju rahvast, kui hiiglaslikud rotid tulid elava vooluna – sellised suured; nii suuri poldud kunagi nähtud ei jaamas ega tunnelites –, ujutasid üle kordonid ja jaama, mattes enda alla selle kaitsjad ja elanikud, summutades oma kehade massiga inimeste surmaeelsed karjed. Õgides ära kõik oma teel, nii elavad ja surnud inimesed kui ka oma tapetud kaaslased – pimesi, halastamatult, juhitud inimmõistusele kättesaamatust jõust, murdsid rotid edasi, üha kaugemale ja kaugemale.

      Ellu jäid vaid mõned inimesed. Mitte naised, vanurid ja lapsed – mitte keegi neist, keda tavaliselt päästetakse esimeses järjekorras, vaid viis tugevat meest, kes jõudsid ennetada surmatoovat voolu. Ja nad edestasid seda üksnes sellepärast, et seisid dresiiniga lõunatunnelis valves. Kuuldes jaamast karjeid, sööstis üks neist kontrollima, mis juhtus. Timirjazevi jaam juba hukkus, kui ta seda jaamavahe lõpus nägi. Juba sissepääsu juures mõistis ta esimeste perroonile nõrguvate rotiojade järgi, mis juhtus, ning pööras tagasi, teades, et ei saa enam kuidagi aidata neid, kes hoiavad jaama kaitset, kui järsku haaras keegi tal selja tagant käest kinni. Ta pööras ümber ja hirmust moondunud näoga naine, kes tõmbas teda varrukast, hüüdis, püüdes paljuhäälsest meeleheitekoorist üle karjuda:

      „Päästa ta, sõdur! Halasta!”

      Ta nägi, et naine küünitab tema poole lapse käekest, väikest ümarat peopesa, ning haaras sellest pihust kinni, mõtlemata, et päästab kellegi elu, vaid sellepärast, et teda nimetati sõduriks ja paluti halastada. Ja tassides enda järel lapsukest ning haaranud ta hiljem kaenlasse, jooksis ta võidu esimeste rottidega, võidu surmaga – edasi, mööda tunnelit sinna, kus ootas dresiin vahtkonna seltsimeestega. Juba kaugelt, viiekümne meetri kauguselt karjus ta neile, et nad käivitaks selle. Dresiin oli neil motoriseeritud, see oli üksainus selline kümne lähima jaama peale, ning ainult seetõttu suutsid nad rotte edestada. Vahimehed kihutasid edasi ja lendasid kiiruse pealt läbi mahajäetud Dimitrovi jaama, kus pesitsesid mõned erakud, jõudes neile pillata: „Jookske! Rotid!”, ent mõistes, et nood ei jõua enam pääseda. Lähenedes Savelovi jaama kordonile, millega neil oli, tänu jumalale, tol hetkel rahuleping, vähendasid nad juba varakult tempot, et neid kordoni lähistel sellisel kiirusel ründajate pähe maha ei lastaks, ning karjusid kõigest jõust vahimeestele: „Rotid! Rotid tulevad!” Nad olid juba valmis üle Savelovi edasi ka pagema, edasi mööda liini, paludes neid edasi lasta, kuni on, kuhu põgeneda; kuni hall laava kogu metrood üle ei ujuta.

      Kuid nende õnneks oli Savelovis midagi sellist, mis päästis neid ja jaama, aga võib-olla ka kogu Serpuhhovi-Timirjazevi haru: nad alles lähenesid sellele, ärevusest vahule aetud, karjudes vahimeestele surmast, mida neil õnnestus napilt ennetada, aga nood võtsid juba kiirustades oma postil mingilt aukartust äratavalt agregaadilt katet maha.

      See oli leegiheitja, mille kohalikud meistrimehed olid leitud osadest kokku pannud, käsitsi tehtud, kuid uskumatult võimas. Kui rottide eelsalgad paistma hakkasid ning pimedusest kostis ja kasvas tuhandete rotijalgade sahin ja kriiksumine, panid vahimehed leegiheitja tööle ning ei lõpetanud enne, kui kütus otsa sai. Möirgav oranž leek täitis tunneli kümnete meetrite ulatuses ja põletas, põletas rotte vahetpidamatult kümme, viisteist, kakskümmend minutit. Tunnel täitus kõrbenud liha jäleda haisu ja rottide metsiku vingumisega… Aga Savelovi kangelasteks ja tervel liinil kuulsaks saanud vahimeeste selja taga seisis jahtuv dresiin, valmis uueks sööstuks, ning selle peal oli viis Timirjazevi jaamast põgenenud meest, ja veel üks – nende päästetud laps. Poiss. Artjom.

      Rotid taganesid. Nende pimeda tahte oli murdnud inimliku sõjageeniuse üks viimaseid leiutisi. Inimesed oskasid alati tappa paremini kui ükskõik milline teine elav olend.

      Rotid kadusid äkki ja läksid tagasi hiiglaslikku kuningriiki, mille tõelisi mõõtmeid ei teadnud keegi. Kõik need labürindid, mis asusid mõõtmatus sügavuses, olid nii saladuslikud ning näisid metroo töö jaoks täiesti kasututena, nii et vaatamata autoriteetsete meeste veenvale jutule polnud võimalik uskuda, et selle kõik olid rajanud tavalised metrooehitajad.

      Üks nendest autoriteetidest töötas varem, veel tol ajal, elektrirongi masinisti abina. Selliseid inimesi polnud peaaegu üldse alles ning nad olid kõrgelt hinnatud, sest esialgu olid nad peaaegu ainsad, kes ei kaotanud pead ja ei andnud hirmule järele, kui nad sattusid Moskva metroo pimedates tunnelites, selles suurlinna kiviüsas, väljapoole mugavat ja ohutut rongikapslit. Jaamas suhtusid kõik temasse austusega ja õpetasid ka oma lastele sedasama, seepärast ta nähtavasti jäigi Artjomile meelde, terveks eluks: kurnatud kõhn mees, pikaajalisest tööst maa all kängunud, ärakantud ja värvi kaotanud metrootöötaja vormis, mis oli juba ammu oma šiki välimuse kaotanud, kuid mida СКАЧАТЬ