Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu страница 43
Название: Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Автор: Peeter Peetsalu
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949495764
isbn:
Saksa okupatsiooni aegse Veeteede Ameti 1942. aasta tegevuskavas nenditi mereteede-äärsete Suurupi, Mohni ja Tahkuna tuletorni kohese hooldusremondi vajadust.363 Enne kalendrisügise saabumist oldi tuletornide osakonnas usinasti ametis talvise küttepuukoguse varumisega majakalinnakute tarbeks. „Vastasel korral tuleb teenijaskonna tuletornidest lahkumisega arvestada,“ tõdeti sama aasta 1. augustil avaldatud kirjas. Kaheksateistkümnele majakaperele ettenähtud 722 ruumimeetrist vajas Suurupi rahvas talveperioodiks 100 ruumimeetrit korralikke halupuid.364
Alates 1812. aastast kuni viimase sõjasügiseni 1944. aastal püsis koguka kivitorni otsa tõstetud klaasakendega laternaruum tervena. Mandri-Eestist lahkumisel süütasid sakslased strateegilise rajatisena Suurupi ülemise tuletorni, mis põles seest tühjaks. Nemad õhkisid ka majaka juures olnud tuletornivahi elumaja. Põlenud meremärgi ennistasid nõukogude sõdurid Suurupi sihi alumise majakavahi Elmar Karese täpsete juhtnööride kohaselt. Senisele paekivikehandile lisati juurde teenindusruum ja sellele paigaldati vähemate mõõtmetega laternaruum. Modernsemad valgusseadmed lülitati üldelektrivõrku.
Majakaülem Elmar Karest abistasid elektrikuna tema abikaasa Indi ning motoristid Voldemar Katto ja Ende Meri.365 Vilunud majakaülema pensionile siirdumise järel 1978. aastal jätkas sellel ametikohal tema vennatütre Helle mees Peet Pajus. Viimane lahkus ootamatult manalasse 1998. aastal. Järgnenud kuue aasta vältel vastutas Suurupi sihttulede töö eest komandandina Helle Kares.
Kuni 1994. aastani paiknes Suurupi poolsaarel Nõukogudemaa õhukaitsevägede sideüksus. Märgilise tähenduse omandas aastanumber 1998. Sel aastal viidi majakalinnaku ülemises tuletornis läbi hooldusremont ja ligi pool sajandit majakamehi laitmatult teeninud laternaruum asendati uuega. Senine laternaruum jätkab aga väärika näidisena Eesti meremuuseumi Paksu Margareeta katuse vaateplatvormil.
1937. aastal valmisid mererannas eravalduses olnud lootsiühingu tarvis igati nõuetekohane randumissild ja kivimuul.
Paepealsel kaldarinnakul kõrguva Suurupi vana ja auväärse meremärgi juurde juhatab meid ka ühe nimeka omakandimehe kirjasõna. Muraste mõisast pärit kirjanik Pedro Krusten (õieti Peeter Krustein, 1897–1987) on suure südamesoojusega meenutanud imepärast maailma, mida kohaliku rannarahva elus, mälus ja hingesopis kindla püsiväärtusena tallel hoiti. „Tuletorn on siinsamas väikese lagendiku taga. Nad nimetavad seda punaseks majakaks, aga see on värvitud valgeks, ainult katus on punane.“366 Majakareis jätkub. „Tornist avaneb vaade igasse ilmakaarde. Siit on nüüd võimalik vaadata isegi kaugemale, kui silmapiir lubab, sest on ju siin nende ees lahti ajaloolisedki perspektiivid.“367
Navigatsioonimärkidena on Suurupi tuletornidel nende püstitamisest saati olnud pikki aastakümneid väga oluline tähtsus meresõiduohutuse tagamisel mööda Soome lahte kulgevatele laevadele. Meie põhjaranniku sihttuletornid abistasid laevajuhte aluste sissesõidul Tallinna lahte Soome lahe lääneosast. Suurupi ülemise tuletorni tuli oli väga hästi märgatav koguni Naissaare lõunatipu puistusse sisse raiutud metsasihi kaudu. Selle tuletorni tuli tagab turvalise laevasõidutee sissesõidu korral Tallinna lahte idapoolsest suunast, valgustades ohutut faarvaatrit lausa Jekaterinenthali märktulede (Tallinna sihttuletornide) sihini välja.
Kõikide Soome lahte hallanud mereriikide laevandusjuhid on üksmeelselt rõhutanud Osmussaare majaka olulist rolli aluste turvalise meresõidu tagamisel Eesti looderanniku akvatooriumis. Fotol 18. sajandi kivipaak.
Osmussaare tuletorn
koordinaadid: 59º 18,22’ N
23º 21,67’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1765, 1804, 1814, 1850, 1954, 1998
tule nähtavuskaugus: 11 M
tuletorni kõrgus alusest: 35 m
tule kõrgus merepinnast: 39 m
„Praeterea notandum est, quod, si placet, potest velificari de Hangethe usque Hothensholm cum vento aquiloniae versus australem plagam et orientalem.“ „Peale selle tuleb märkida, et soovi korral võib põhjatuulega purjetada Hangöst Osmussaareni ning sealt edasi lõuna ja ida poole.“368
Nõndamoodi jõuab Osmussaar 1251. aastal ajalukku. On tunnuslik, et esmakordselt mainitakse saart laevatee kirjelduses. Tõenäoliselt on sadam vanasti olnud märksa avaram, sellise järelduseni viivad maastikunimed ja topograafilised olud. Saare lääneküljel on olnud randumispaik pålande, Pållandet (tõlkes Vaiasmaa), kuigi mitte nii varjuline kui suurem sadam.369
Läänemaa looderannikult paistab üle avara mere hästi kätte suure laevatee äärne orientiir, 4,68-ruutkilomeetrine Osmussaar. See on tuulepealne väikesaar Soome lahe suudmes oma paekaldakillukesega vastu karmi avamerd, tekke poolest pärastjääaegse maakerke tulemus. Ka silmapiiril kurseerivalt Tallinn–Stockholmi liinilaevalt võib nautida Osmussaare majesteetlikku pankrannikut ja helevalget võimsat klibuvalli, selle avameresaare kõige silmapaistvamaid huviväärsusi. Saare suurimaks väärtuseks peetaksegi selle geoloogiat. Põhjakalda suursugune, kohati kuni kümne meetri kõrgune Osmussaare pank avab igale uudistajale oma auväärse süle – 450 miljoni aasta vanuse ladestunud paekihivaramu. Haruldases paekaldas leidub suurel hulgal fossiile ja see on ühtlasi ka Eestimaa kukersiitpõlevkivi vanim settimisala.370 Meresügavusest esile kerkiva paelahmaka põhjakallas mureneb altpoolt uhtuvate lainete tagajärjel tükkhaaval merre tagasi. Saare lõunakallas kerkib maanihke tagajärjel märksa kiiremini mõne teise Eestimaa kohaga võrreldes.
Mõne teadlase arvates on just seesama Osmussaare pank Põhja-Eesti klindi kõige läänepoolsema osana iseloomulik näidis Läänemere murrutavast toimest, alludes tänini mere murdlainetuse mõjudele.371 Canberras surnud silmapaistev eesti paleontoloog professor Armin Aleksander Öpik (1898–1983) on juba 1927. aastal nimetanud Osmussaart kivikõrbeks. Põhjuseks pidavat olema asjaolu, et siinsed mitmesaja meetri laiused klibuväljad ja saare rannavallid on väga aeglased taimestuma.372
Lucas J. Waghenaeri mereatlas aastast 1584. Ringiga on märgistatud Osmussaare asukoht.
Ühel Paldiski merekooli avamisega sama aastanumbrit kandval ajaloolisel kaardil 1876. aastast oli nüüdse Osmussaare asukohal näha koguni kolme väikesaart. Neist on tänaseks maatõusuga moodustunud üks ühine piklik, loode-kagu sihis, Põõsaspea neemest 7,5 km kaugusel asetsev saar. Ammusest sadamapaigast on mälestisena saare lõunaossa jäänud siinsest seitsmest rannajärvest kaks, saare kagutipus laiuv suurem järv – In hamne (ilmselt nüüdseks juba kaotanud ühenduse merega) ja teine Lilla hamne.
Osmussaare kunagine sadam oli väikelaevade kiprite seas soositud turvaline koht karmi avamere keskel eelkõige seetõttu, et siin saadi varju pea kõigi tuulte eest. Osmussaar, Neugrundi madal ja Eesti kõige loodepoolsem tipp Põõsaspea neem moodustavad üheskoos otsekui meie oma Bermuuda kolmnurga. Kunagist Neugrundi meteoriidi СКАЧАТЬ
ERA, f. 1091, n. 1, s. 1719, lk 3.
ERA, f. R-66, n. 1, s. 1500, lk 1.
ERA, f. R-983, n. 1, s. 106, lk 37.
Suurupi Seltsi Sõnumid 2010, 7, 1.
Krusten, Pedro. Neiuke läks roosiaeda. Lund 1963, 115.
Ibid.; 293–294.
LUB I, CCXVI, a., 40
Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat II. 1950–1954. Stockholm 1955,
Keskus 2000, 4.
Eesti Loodus 1972, 9, 544.
Öpik, Armin. Acta Univ. Tartu A, 2.