Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

      Ühiskonnas oli tunda ebakindlust, mida põhjustasid suurriikide kaudsed ettevalmistused oletatava vaenlase rünnakute ennetamiseks. Saare kunagise merepäästejaama naabruses Sjustaka ninal paiknes Tsaari-Venemaa sõjalaevastiku kaldasidepost. Sõjaotstarbeline signaalmast ja sideväeosa madruste vahimaja seisid otse rannal.212

      Vajaduse korral kuulus August Vilipere kohustuste hulka tuletornivahi põhiametile lisaks ka vallakirjutaja tööülesannete täitmine.213

      Kõige vahetumalt toob lahkujate meeleolu meieni käsikirjalise päeviku üks lehekülg.

      „Hüvasti, armas Ruhnu!

      Oleme kõik tuletornide teenistuslaeval „Sekstant“.

      Ootame ärasõitu.

      Ankrukett koliseb. Ankur tõstetakse.

      Komandosillalt signaal masinaruumi. Masinad tööle hakkavad.

      Vint laeva ahtris keerutab vett.

      „Sekstant“ alustab liikumist.

      Aeg on 9. august 1908. a. kell pool neli peale lõunat.

      „Sekstant“ liigub täiskäiguga, kursiga Muhuväina.

      Ruhnu saar on silmapiirilt kadunud.

      Ees on lage vesi silmapiirini …“ 214

      August Vilipere ametiülesandeid Ruhnus jätkas Gustav Ellmann.

      Esimese maailmasõja puhkedes muutus tuletorn kui strateegiline meremärk otsese lahingutegevuse sihtobjektiks. 1914. aasta 26. juuli öösel vastu 27. juulit summutas tunane tuletorniülevaataja P. Ellman Ruhnu majakatorni laternaruumis varjutaval töörežiimil põlenud tule – Läänemere majakateenistuse ülema isiklik resoluutne päevakäsk oli antud vastuvaidlematuks täitmiseks. Merendusloolased täpsustavad, et ühtlasi õnnestus majakamehel osa hinnalist varandust ära peita. Muist sisseseadest tuli aga sealsamas rikkuda.215

      Mõndagi huvitavat on Anto Juske vahendusel selgunud sõjasündmuste kohta Lääne-Eesti saarestikus. „1. mail 1915 tehti Ruhnule dessant. Sakslased vigastasid saare tuletorni valgustussüsteemi, põletasid petrooleumivarud ja vangistasid neli majakavalvurit. Saarel raadiojaama ei leitud. Ruhnu majakavahi andmeil toodi saarele raadiojaam ainult ühel korral.

      Ruhnust tagasiteel tulistasid saksa sõjalaevad Kurzeme põhjatipus Kolkasragsi (Domesnäsi) ja Sõrve tuletorni.“216

      Vana ajaleht võimaldab otsekui võluväel meil tagasi vaadata tollesse kaugesse aega. Verise sõja üheksandal kuul Tallinna Teatajas 15. (28.) mail 1915 ilmunud rasvane pealkiri on fikseerinud olukorra – Sakslased Ruhno saarel. „Petrogradist. 14. mail. Üks sakslaste hiljutise Ruhno saare tuletorni kallaletungimise pealtnägija jutustab järgmist: Saksa madrused, keda 50–60 meest oli, tulid 3 ohwitseri juhatusel kell 5 öösel wastu 18. aprilli saarele. Meie tuletorni maha lõhkudes läksid sakslased küla juurde, nõuga, nagu hiljem selgus, kõiki saare elanikka meesterahwaid 18–40 aastani sõjawangidena kaasa wiia. Kuid kohaliku õpetajaga läbirääkides ei wiinud nad külast kedagi kaasa. Kuni mind wahi all ranna poole wiidi, lugesin ma madruste mütside peal laewade „Augsburgi“ ja „Lübecki“ nimed, kuna randa jõudes neid kahte ristlejat Wene Andrease lippude all seiswat nägin. Kuigi sakslased wäga kärmeste talitasid ja näha oli, et nad nagu midagi kartsid, said waenlase meremehed siiski mahti meilt mõndagi kaasa wiia. Minu käest isiklikult wõtsid nad kaherauaga jahipüssi ära, kuna minu naisteenija korwist plekist karbikese kuni kolme rubla peene rahaga ära wiisid. Üks Saksa ohwitser, üsna noor, kes tõlgiks oli, kõneles minuga Wene keeli ja ütles mulle, et ma Riiga kirjutaks, et Ruhnu saare kallaletungimisest Saksa ohwitser osa wõttis, kes enne sõda Riias elas ja kelle isa warem Keiserlikus Riia muusikakoolis muusikaõpetajaks oli.“217

      Jalaväekindral von Tschischwitzi teadete kohaselt hõivasid Saksa sõjaväe kaheksa vesilennukit 13. oktoobril 1917. aastal Ruhnu saare ja paar päeva hiljem ka Abruka.218 Osalisi purustusi tekitati saare tuletornile veel 1918 toimunud lahingutega. Kannatada said meremärgi ülaosas paiknev teenistusruum ja laternaosa. Remondi käigus ehitati tilluke teenistusruum, mille lahtisele platvormlaele paigaldati atsetüleengaasilatern. Tuletorni ülaosa taastati osaliselt aastal 1924. William Dampf kommenteeris erialases ajakirjas sõjakahjustuste tegelikku suurust: „Ruhnos oli tuletorni latern dünamit-patrunitega puruks lastud; seda parandati ajutiselt laudadega ära ja seati uus latern ülesse. Elumajad Ruhnos ei olnud mitte nõnda rikutud kui mujal.“219

      136 aasta vanune Ruhnu tuletorn kujutab endast silindrilisest katlaplekist toru, mida külgedelt toetavad kaldu asetatud toed. Keskmise torni sees paiknev keerdtrepp juhib majakamehe ülal asuvasse terassilindrisse, kus paikneb teenindusruum. Silindri ülaosale toetub tuletorni laternaruum.

      Kõigi sõjast tulenenud raskustega pidid igapäevaselt hakkama saama sellal Ruhnu tuletornis ülevaatajana ametis olnud Andres Ture ja majakateenija Mats Östermann oma poja Thomasega.220 Sellal tuletornide ameti juhatajana töötanud kapten William Dampf juhtis ametikirjas nr 272 oma alluvate tähelepanu majakalinnas esmast hoolt nõudvatele toimingutele. Hoonetest vajasid kohest parandamist ülevaataja ja motoristide elamu, „massiinamaja“, petrooleumiait ning muidugi tuletorn.221 Õnneks ulatas siinsetele kolleegidele jõulise abikäe 1926. aasta juulis tuletorniülevaatajaks määratud A. Brakman.222

      Tuletornilinnakusse rajati 19. sajandi teisel poolel majakameeste elamu, saun, ait ja kaev. Majakamäele pääses puittreppi mööda.

      Suviti, maist oktoobrini, toimetati saarele korrapäraselt üks kord kuus posti. Mereadministratsiooni „tulikute varustuslaev“ hoolitses tuletorni teenindusmeeskonna proviandi ning meremärgi õli- ja küttetagavarade õigeaegse kohaleveo eest. Karm avameri seadis nii mõnigi kord töömehi hädaohtu. Ajalehe Meie Maa lühiteate kohaselt sattus oktoobris 1938 äärmiselt raskesse olukorda kipakas mootorpaat, millega lahkus hülgesaarelt Kuressaarde tuletorni ehitusbrigaad.223

      1937. aastal ennistati Ruhnu tuletorni ülaosa peaaegu esialgsel kujul Veeteede Valitsuse insener A. Niilre (1909–1982) eriprojekti järgi. Mereadministratsiooni kauane ehitusjuht Harald von Vieckmann on kunagi meenutanud ehitusosakonna meistrite nimetamisväärseid töösaavutusi 20. sajandi kolmekümnendate aastate lõpust. Liivi lahe majakasaare kohta on ta pannud kirja järgmised read: „Tuletornide alal on Ruhnu tuletornile tehtud uus metallist pea, mille läbimõõt on 3,3 m ja СКАЧАТЬ