Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

      Keskajal tegutses Kihelkonnal Abaja lahe rannas ka sadam. Hilisema maatõusu tagajärjel madaldus vana sadama akvatoorium, mida seetõttu enam kasutada ei saanud. Sellesama ajastu künnisel koondus asustus kolme keskuse ümber. Kihelkonna peamiseks keskuseks loeti Loona-Paju-Kurevere-Odalätsi kogumit. Lõunapoolsem koondus Leedri-Lümanda-Varpe juurde. Kolmas paiknes Kihelkonna loodesopis Undva poolsaarel, praeguse Tagamõisa naabruses. Ühtlasi paiknesid kõigi mainitud asustuskeskuste lähikonnas Kihelkonna parimad sadamakohad. Neist kõige tähtsamaks peeti põlist sadamakohta nüüdse Rootsiküla all, mis kui Saaremaa kõige tormikindlam sadam suutis säilitada oma tähtsuse kogu kauge keskaja vältel. Ent unustada ei tohiks ka sadamaid Tagalahes, Lõmmalas ja Kurevere rannas. Ühtedel andmetel olnud viimane juba vanal ajal arvestatav sõjakate saarlaste peasadamana.68

      Keskajal elas Kihelkonnal uusasukatena mitmel pool rootslasi, keda Saare-Lääne piiskop paigutas hulganisti siinsetele ranna-aladele elama. Rootslaste asulate rajamisega loodeti niimoodi tekkinud erapooletu vöö abil saarlastele sootumaks sulgeda takistamatu merelepääs. Kihelkonna ümbruse kunagisi rootsi asundusi meenutab tänaseni säilinud Rootsiküla, mis siis kandis nime Schwedisches Dorff. Rootslaste asumine Eesti aladele ei olnud sugugi ühekordne ulatuslik sisseränne, vaid nad saabusid meie rannikualadele ja saartele eri paigust ning eri aegadel. Kõigepealt segunesid rootslased eestlastega põhjarannikul ja Saaremaal, kus juba 1731. aasta revisjon ei eraldanud enam sisserännanud rootslasi kohalikest eestlastest.69

      Saaremaa lääneranniku merendusalase tegevuse hoogustumisele aitasid igati kaasa koha looduslikud tegurid. Mitmesuguste merehoovuste ja tuulte kaasmõjul külmub ulgumereäärne Kihelkonna laht üleni suhteliselt harva ning varjulist, laidude taha peitunud Papisaare sadamat kasutati kunagi kogu Saaremaa tähtsaima talvesadamana. Papisaare laevaehitusplatsilt veesati Saaremaa suurimad kahe- ja kolmemastilised purjelaevad, mida hinnati väga kõrgelt Eestis ehitatud aluste hulgas.

      Saaremaa rannikult veeti kohalikku lubjakivi Läänemeremaade sadamatesse. Fotol purjelaev Marmor-2 Jaagarahu sadamas 1920. aastal enne järjekordset välisreisi.

      Kihelkonna vallavalitsuse 1899. aasta märtsikuine kiri Venemaa päästeseltsi volinikule rahapalvega.

      Kogu Soome lahe lukustamisel Peterburi kaitsmiseks etendas meie väikesaarte kõrval väga olulist osa Kihelkonnals dislotseerunud mereväebaas. Loomulikult pidi hüdrograafiateenistus tagama igakülgse turvalise juurdepääsu sõjaväelinnakule ka meritsi. Omapoolse tõhusa panuse tähtsa sõjalise objekti kavandatud valmimiseks andis tollane kuulus arhitekt Aleksander Jeron. Insenerpolkovniku haare oli väga lai, ulatudes kunagise sõjasadamalinna Reveli elutähtsate esindushoonete projekteerimisest kuni Lennusadama ehitustööde juhtimiseni. Polkovnik Jeronile omistati koguni eriline auväärne ametinimetus – строитель маяков Балтийского моря, Balti mere (Läänemere) majakate ehitaja. Ühtlasi määrati ohvitserihärra lisaks veel Peeter Suure merekindluse ülema kohusetäitjaks. Loomulikult hoidis Aleksander Jeron silma peal Papisaare vesilennukibaasi ehitustöödel.

      1899. aastast pärinevas kiridokumendis teatab Venemaa päästeseltsi esindaja alampolkovnik Melgunov kojusõidutasu väljamaksmisest hoiatusluubi kiprile August Pihelile.

      Esmakordselt 1254. aastal mainitud Kihelkonna Mihkli kiriku torn. Üheskoos Oiu (Abaja) betoontulepaagiga moodustavad need Saaremaa lääneranniku olulise meretähise.

      Siit-sealt pärinevatest teadetest on kõlama jäänud vihjed kaugele üle Saaremaa lääneranniku esile küündiva vana luteriusu kiriku torni kasutamisest abistava meremärgina. Meritsi loode- ja põhjasuunast lahte sisenemisel hakkab lahesopis paistma Kihelkonna sale tornikuppel, mida üksiku tunnusliku päevamärgina kaugest keskajast meresõitjate teenistuses teati olevat. Torn ise on aga uuem, püstitatud aastatel 1897–1899. Kõrge tornikiivri tipust kaugele merele nähtav kiriku tornikukk sepistati punakatoonilisest vaskplaadist, mis selleks otstarbeks kangutati lahti karilejooksnud laeva kere küljest. Valmis tagus selle peaaegu varsasuuruse kuke aga vana laevasepp. Isevärki metallkaunistuse tassis üks mees üksinda kirikutorni tippu.70

      Saaremaa vilgas väljaveosadam sai endale 300-meetrise kivimuuli ja selle jätkuna 60 meetri pikkuse kärgkastidest randumissilla.

      Fotol Jaagarahu laevasild eelmise sajandi esimesel veerandil.

      Arvukate rannasõidualuste kõrval peatusid Jaagurahu kai ääres kaubaaurikud, juhuti möödasõidul vahepeatusteks ka reisi- ja huvisõidualused.

      Fotol toimekas sadamaelu Jaagarahu kai ääres 1920. aastal.

      Kihelkonna varagootika stiilis ehitatud Mihkli kirikut mainitakse esimest korda 1254. aastal piiskop Heinrichi kokkuleppes Mõõgavendade Orduga. Kaheksa aastat hilisema dateeringuga dokumendis annab aga piiskop Hermann kiriku patronaadiõiguse (kirikuõpetaja valimise õiguse) ordule. Praegune 35 meetri kõrguse torniga pühakoda ei pärine sugugi sellest ajast, vaid arvamuste kohaselt on see ehitatud 14. sajandi keskel, samaaegselt Pöide kirikuga või siis sama aastasaja teisel poolel.71

      Lootsiraamat on meresõitjaile pakkunud võimaluse: kui eemalt hakkab paistma kiriku tornitriip, mis tuleb hoida sihis Oiu ranna edelakaldal kõrguva metsaäärega, siis on tagatud ohutu juurdesõit lahe ankrupaigani.72 Teisalt abistab meremeest Abaja lahe põhjarannikult eile kerkiv 18-meetrine betoonist Oiu tulepaak. Kunagise puittorni asemele valmis 1955. aastal kaheksatahuline päevamärk, mida kohalik rannarahvas selle asukoha tõttu samamoodi Abaja tulepaagina tunneb.73 Sihis poolteist miili eemal asetseva kirikutorniga moodustavad need üheskoos Kihelkonna sihtmärkide meretähise.

      Kirikutorn oli sihi ülemise navigatsioonimärgina käibel keskajast, sihi funktsioone hakkas see aga täitma alates 1927. aastast seoses kohaliku lubjakivi väljaveosadama käikuandmisega.74

      Kihelkonna kirik köidab tähelepanu veel seetõttugi, et iidsel pühakojal on Baltimaade ainus kirikuhoonest eraldi asetsev kellatorn (õieti küll kellamaja). Pisut eemal, mäenõlval paiknevat vanaaegset sakraalset kõrvalehitist seostakse ammuse katoliku kloostriga. Kirikukellad paiknesid tornis aga juba 1638. aastast kuni kiriku läänetorni ehitamiseni 1899. aastal.

      1920. aastate СКАЧАТЬ