Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

      Aastast 1850 pärinevate teadete järgi oli Anseküla kirik sedavõrd armetus seisukorras, et pühakoda loeti Baltimaade kõige viletsamaks kirikuks.81 Leidub ülestähendusi, et kitsavõitu madalates ja umbsetes õhutamata kirikuruumides olevat pastorihärrad jutluse ajal kantslis lausa minestanud.82

      Maarja kiriku põhjalik ümberehitus võeti ette 1864. aastal. Tollane neogooti stiilis pühakoda säilis identsena kuni Teise maailmasõjani, mil see keskaegne kivikirik 1944. aastal sõjatules täielikult hävis. Erialateadlased osutavad tähelepanu Anseküla ainulaadsele ristimiskivile. See rariteet pärineb karmis sõjas purustatud Anseküla kirikust. Kivi tahke ehib kaks rida kurje vaime kehastavaid fantastilisi loomi ja muid olendeid. Kiriku ristimiskivi on lähedane Gotlandil juba 14. sajandil levinud nn fröjel-kivide kaunistuseks kasutatud dekoorile.83

      Kolmekümne kahe kilomeetri pikkuselt avamerre ulatuv Sõrve poolsaar on aastasadade vältel olnud ahvatleva strateegilise tähtsusega. See meelitas meritsi suhtlema. Kitsal rannaseljandikul kõrgunud Anseküla kirik oma pikliku torniga paistis vajaliku maamärgina niihästi Läänemerele kui ka Sõrvemere-poolsesse külge.84 Teatavasti hakkasid kirikutornid kaugelt saabunud laevameestele üsnagi pika vahemaa taha üle mere tippama. See tähendab „ülaosast, tipust, tipuga juba paistma, pisut kätte paistma.“85 Siin aga moodustas atsetüleengaasilaternaga varustatud Maarja kiriku torn Lõu tuletorniga üheskoos koguni Anseküla-Lõu sihi. See on meremeestele hädavajalik sissesõidusiht navigeerimisel avaralt Läänemerelt Lõu (Lõo) ehk Lõpe lahte.

      Pärast sõjategevuse lõppemist asuti selle vajaliku navigatsioonimärgi rekonstrueerimistööde kallale. Kapitaalselt purustatud kirikuvaremetesse endise pühakoja läänetorni kohale püstitati alusest 22 meetri kõrgune kivikbetoonist neljatahuline tuletorn. Aastanumbriks kirjutati siis 1953.

      Uue, mustvalge Anseküla torni tuli juhatab sihi ülemise valgusmärgina laevameestele teed seitsme miili kaugusele merele. Nõukogude ajal varustati nimetatud Sõrve poolsaare idaranniku tuletorn üldise vooluvõrgu toitel töötanud elektrilise aparatuuriga. Nüüdseks on need seadmed välja vahetatud tublisti ajakohasemate vastu. Anseküla betoontuletorn talitleb aga tervikliku navigatsiooniseire osisena.

      Ajapikku sirgus tuletorni lähiümbruse mets sedavõrd jõudsalt, et tornituli ei olnud puulatvade tagant laevameestele enam hoomatav. Seetõttu tuli midagi ette võtta ning 2005. aasta detsembris sai see olukord tehnouuenduste käigus otstarbekohase lahenduse: kogukat meremärki pikendati raudsõrestiktorni võrra ning navigatsioonimärgi must laudis ja moderniseeritud valgusallikas ulatus kenakesti kõrgele latvade kohale. Ent juba kaks aastat hiljem demonteeriti Anseküla sihi ülemisest tuletornist sinna 2005. aastal kõrgenduseks paigaldatud terassõrestik. See metalltarind toimetati helikopteri abil Allirahule uueks tulepaagiks.

      1893. aastast pärit Ilumäe kabeli üldvaade ühe trükise esikaanelt.

Ilumäe kabel (Kadrina abikirik)

      ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1729, 1841–1843

      Otseste või kaudsete teadete kohaselt arvatakse Eestis olevat ühtekokku ligemale 30 rannakabelit ja – kirikut. Rannakabelid paiknesid sadamate vahetus läheduses, kus need olid hästi kättesaadavad meresõitjaile ja paikkondlikule rannarahvale. Virumaa piiresse jäänud sakraalehitistest on üks olulisemaid Ilumäe kabel, mida kunagi ammu kasutati tähtsa navigatsioonimärgina.

      Koguteos „Virumaa“ on üht-teist aastate tagant talletanud: „Ilumäe abikirik oli olemas juba katoliku ajal, Johann Hirmsa sõdades häwitati tema aga ära, nõnda et a 1729 ta alguslist asukohta mitte enam kindlalt ära tunda ei wõidud. Selle ajani oli Kadrina õpetaja kohustatud ükskord kuus Palmse mõisas jumalateenistust pidama. Kui aga mõis Põhjasõjas täiesti ära häwitati, peeti jumalateenistust ajutiselt ühes mõisa rehes, kuni a 1729 Palmse omanik Arend Diedrich von der Pahlen Ilumäele uue ruumika puukabeli ehitas. Palmse mölder kinkis kabelile kella ja sealne „laulumees“ (palwetunni pidaja) altaripildi, mis seal praegu weel alles.“86

      Ajaloodoktor Enn Tarvel on meie põhjaranniku asustuslugu jälgides tunduvalt konkreetsem: „Pärast katku, kui mõisahoone oli Põhjasõjas maha põlenud, pidas praost Hardtwig teenistust mõisa rehes. See ei meeldinud Palmse mõisnikule Arend Dietrich von der Pahlenile ning ta otsustas ehitada oma kabeli. Kuna ta aga paika, kus enne kabel oli seisnud, ei suutnud välja uurida, otsustab ta selleks anda platsi Ilumäel, et kabel tuleks koguduse keskele. See lause Kadrina kirikuraamatust veenab eriti, et seni polnud kabel Ilumäel seisnud ning et A. D. von der Pahlen ise valis selle paiga. Kui kabel oli korras, kinkis Porgaste mölder Arend kella.Kuigi Ilumäe kabel on suhteliselt noor, on seegi pääsenud rahvaluulesse. Porgaste Arendi kohta räägitakse, et see on saadud ühelt merehädas laevamehelt. Tema oli surmaohus tõotanud kinkida lähimale kirikule kella, kui peaks veel õnnelikult randa pääsema.“87

      Üle rannikumadaliku hästi nähtava rannakabeli uue avara kivihoone ehitas Palmse mõisaomanik parun Carl Magnus von der Pahlen aastatel 1841–1843. Selle neogooti sugemetega hilisklassitsistliku kabeli kavandas arhitekt J. Schellbach. Ehitise enda kõrval ei saa kuidagi märkimata jätta Ilumäe barokseid vitraažimaale, mis on dateeritud 1729. aastaga. Kabeliakende 14 klaasimaalingut peetakse ainukordseteks Eesti kunstiajaloos, ent samavõrra peaksid need taiesed huvi pakkuma puht sotsiaalajaloolisest seisukohast lähtudes. Tegu on nimelt kunagi Rootsi kuningalt endale vabaduskirja saanud eesti kohalike talupoegade vappidega.

СКАЧАТЬ