Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu страница 8
Название: Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Автор: Peeter Peetsalu
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949495764
isbn:
Tuletornidena on tuntud-teatud samuti Bad Frankenhauseni kiriku torn Tüüringis, Suurhuseni kiriku torn Ida-Friisimaal ja Pisa kellatorn Toscanas.
Olulise meremärgina saavutas Oleviste tornikiiver oma tänaseni püsinud suuruse ja hiliskeskaegse ilme 15. sajandi ja sellele järgnenud aastasaja alguse ümberehitustööde käigus. Soomemaa teadlased söandavad olla veelgi konkreetsemad, väites, et arvatavalt olnud kõnealune sakraalehitis oma tornikiivriga kuni 1625. aastani keskaegsete väljapaistvamate kõrghoonete esikolmikus, kõrvuti Kirde-Prantsusmaa Strasbourgi linna sümbolina tuntud gooti stiilis peakiriku ja Rooma Püha Peetri katedraaliga. Merendusloo uurijate sõnutsi ei piisanud aga sadamasse sissesõiduks üksi sellest napist tornitähisest, meremehed vajasid pisut täpsemaid meresõidusuuniseid.41 Seetõttu kerkiski 19. sajandi algukümnendil Admiraliteedi Departemangu juhistes päevakorrale Lasnamäe nõlvale Jekaterinenthali majaka püstitamise tarve. Insener Armas Luige kirjeldab lähemalt: „Umbes samal ajal, 16. sajandi algul, kasutati Tallinna sadamasse sõiduks ja reidil orienteerumiseks Oleviste kiriku torni, kus selleks ka valvurit peeti. 1532. aastal oli sadamas juba signaaltorn ja kellelegi Adrian von Deventerile maksti vahiteenistuse eest jüripäevast mihklipäevani 21 marka ja 1 ferding.“42
Suomenlinna merekindluse Aleksander Nevski katedraali torn on juba 1850. aastast alates juhatanud turvalist mereteed kõigile Helsingi sissesõidufaarvaatrisse saabuvaile alustele.
Tallinna ja Soome lahel liikuvatele laevadele oli Oleviste kiriku torn niisiis ühtlasi meremärgiks. Seda nähes teadsid laevnikud, millal on õige aeg võtta kurss Tallinna sadamale. Meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat „Eesti loots“ kinnitas juba kolmveerandsaja aasta eest, et laeva navigeerimist hõlbustavad tähtsad maamärgid. Hea nähtavuse korral saab laevamees nende abil meresõiduks hädavajalikku lisateavet. Selge ilmaga paistab linna põhjaküljelt ühe mandripoolse sihvakalt iseloomuliku maamärgina Oleviste kiriku tornikiiver juba veerandsaja miili taha merele.43
Pühavaimu kiriku abipastor Georg (Jürgen) Mülleri (u 1570–1608) eestkeelsete jutluste 1891. aastal trükitud tekst: ühe laevuri lubadus ehk tõotus.
Oma reisiraamatus „Hõbevalge“ juhib kirjanik Lennart Meri tähelepanu sellele, et keskajal hoiti Tallinna Oleviste kiriku võlvide peal laevade purjesid ja taglast: Olevistel säilisid kunagise kaubakiriku tunnused.44 Ida-Euroopa ühes rikkaimas keskaegses ürikute hoidlas Tallinna Linnaarhiivis töötas taani päritolu ajaloolane Paul Wulff Johansen (1901–1965). Kauase arhivaari ja hilisema linnaarhiivi direktori ajalookäsitluses integreerusid keskaegne Tallinn ja Liivimaa tervikuna Hansa- ehk Läänemereruumiga. Tõepoolest, lubas ju Oleviste kirik toona oma ruume kasutada meresõitjate purjede ja muu laevavarustuse ning omanikuta vara hoidmiseks. Kaupade jätmine siinsesse pühakotta, nagu see oli lubatud näiteks Novgorodi kaupmehekirikus, oli siiski keelatud. Oleviste omanduses ei ole hiljem teatavasti enam ka niitusid. Neid väljalaenutatud maatükke nimetati fitte’deks. Selle vanapõhjala sõna ligikaudne tähendus on ‘aasariba mererannas’.45 Seevastu olid aga Oleviste kaupmehekirikul ometigi kiriklikud pretensioonid aladele, mis asusid kaugel väljaspool linna, kaugkaupmeeste faarvaatris olevatel saartel ja rannikul.46
„Laevnik jäi merel tormi kätte ning … mõtlis, et tema oma laiva ning kõikidega koos, kes laiva sees olid, pidi hukka minema, langes maha oma põlvedele, hüüdis püha Nigula poole ning palus, – ah sina jumal Niglas, kui sina mind seesinatse laiva, hüvide ning kõigi nendesamadega, kes minuga koos laiva sees on, hästi ning tervesti välja avitad, – nii pea kui mina maa peale tulen, siis tahan mina sinu auks seesarnase meheva küünla lasta teha, kui seesinane mastipuu on.
Kui seda ta poeg, kes ta taga põlvitas, kuulis, pajatas tema haleda südame häälega: „Tohoo, armas isa, kust võtame meie küll nii palju vaha?“
Talle vastas isa: „Ole rahul, mu poeg, kui me vaid maale tuleme, siis teeme vahaküünla küllalt väikese.““47
Eesti kirjandus- ja kirikulugu tunnevad nende ridade autorit Georg Mülleri, ka Jörgen Mölleri nime all. See naljakas episood on leidnud korduskasutust ligikaudu kolm sajandit hiljem Juhan Liivi lühijutus „Peipsi pääl“. Meisterliku proosapala ainena on kirjanik siin kasutanud oma isa mälestusi järve idakaldalt, Oudova linna lähedalt alanud hädaohtlikust märtsikuisest koduteekonnast üle laguneva Peipsi järvejää.
„Pool versta …
Ühe jäätüki pealt teise peale hüppavad mehed, enam kui üks kord on teine teist veest välja tõmmanud, veel on elu ja surm teineteisega võitlemas.
Veel?
„Aa, kurat, maa!” hõikab Rein, põlvini vee sees, kuhu ta jäätüki pealt kukkunud, – „Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!” […]
„Lühter on lühter,” mõtleb Rein ja kingib kroonlühtri asemel väikese küünlajala.“48
Veel ühe samalaadse näite pakub rootsi naturalistliku kirjanduse alusepanija Johan August Strindbergi (1849–1912) novell „Tõotus merehädas“. Ja tõesti, meenutamaks omaaegse kroonulootsi Erik Vestmani tavatut üle noatera pääsemist tormise avamere surmahaardest ja tema mehetõotust, ripubki kauge ulgusaare väikese kiriku oreli kooripealse all ehtne küünlalühter. Ainult et hiiglasliku seitsmeharulise hõbedase kandelaabri asemel kaunistab rannakabelit sootuks tagasihoidlik tinakroon.49 Hoolsad kirikulised võisid selles veenduda juba 1859. aastal.
19. sajandi algul märgati vana hansalinna traditsioonilise silueti saatuslikku muutust – iidse sadamapaiga merepanoraamilt puudus terasele silmale nii harjumuslik Oleviste tornikiiver. Samal ajal valmistuti merelinnas aga millekski eriliseks – just nüüdsama oli tsaaririigi tähtsat sõjasadamat lubanud oma külaskäiguga austada tema kõrgeausus mereminister isiklikult. Admirali luksusjaht Torneo polnud ju kaugeltki mitte see alus, mille päevakava ja kurssi niisama asja eest, teist taga paugupealt keegi oleks söandanud muutma hakata. Jahtlaev oli ammuilma jätnud seljataha Soome lahe idapoolsemad kaljusaared ning seilanud mööda Kokšeri majakasaarest. Ees ootas aga Reveli faarvaater, kust avanes vaade linna muutunud siluetile. Selle põhjusest, 1820. aasta juunikuu 15. ööl vastu järgmise päeva hakku aset leidnud kohutavast sündmusest püüdis ministrihärrale võimalikult tõepärasema ülevaate anda teda siinsel külaskäigul saatnud admiral Spiridonov.
Järeltulevate põlvede jaoks on seda sündmust kirjeldanud A. Miljukov oma Revelis trükitud raamatus „По родному краю. Сборник статей по отечествоведению“ („Koduloo artiklite kogumik“): „Pikselöök tabas kiriku tornitippu. Torn ise näis olevat otsekui tõeline vulkaan: selle sisemusest СКАЧАТЬ
Kay, Bernhard. Meresõiduajaloo suured ekspeditsioonid. Seikluslikud avastusretked maailma lõppu ja veelgi kaugemale. Tallinn 2008, 171.
Сычев, В. И.;… Жизнь и трагедия… Санкт-Петербург 2003, 35–36.
Luige, Armas. Eesti tuletornid. Tallinn 1982, 17.
Mey, Johann. Eesti loots. Tallinn 1927, 85.
Meri, Lennart. Hõbevalge. Tallinn, 1976, 363–365.
Johansen, Paul. Kaugete aegade sära. Koostaja Jüri Kivimäe. Tartu 2006, 399–400.
Johansen, Paul. Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland. Stockholm 1951, 106.
Suits, Gustav; Lepik, Mart. Eesti kirjanduslugu tekstides I. Tartu 1932, 3.
Liiv, Juhan. Proosa. Tallinn 1971, 129–130.
Kansan Kuvalehti 1949, 3, 9–10.