Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

      Lõu (Lõo) ehk Lõpe laht on väikelaevade tarvis heaks varjuliseks ankrupaigaks, milles ankur julgesti peab. Madala ja lageda lahe kirderannikul kõrgub Lõu tuletorn. Esialgne tagasihoidlik meremärk oli lihtsalt valgeks lubjatud kivipüramiidile ehitatud puitkandelaaber, mille tuli kõrgus 7,3 meetrit üle merepinna. Tulepaak töötas augusti algusest kuni veebruari alguseni. Kolmevärvilise sageda plinktule roheline tuli oli nähtav 6,8 miili, valge 9,6 miili kaugusele, punane ohutuli teavitas meresõitjaid kardetavate riffide olemasolust 7,4 meremiili taha. Kõige selle eest tuleb tänusõnu öelda mootorlaeva Pirita kaptenile Herman Tõnissoole. Just tema oskuslike näpunäidete kohaselt püstitas poilaeva meeskond 1921. aastal mainitud meremärgi Sõrve poolsaarele. Tublisti ajakohasema automaatlaterna sai Lõu tulepaak viie aasta pärast. Seega pärineb algelise Lõu paagi puitpostile ülesse seatud atsetüleenvalgusti 1926. aastast. Merepinnast 9 meetri kõrgusele paigaldatud ohutule nähtavuskauguseks mõõdeti tule värvusest olenevalt 7–10 meremiili.77

      Nimetatud tulepaak moodustas Sõrve poolsaare Liivi lahe poolsel rannal kõrguva Anseküla kirikutorniga ühtse sihi. Ühtlasi hõlbustasid need sihtmärgid laevameestele sissesõitu Läänemerelt Ariste ja Lõu lahe suudmeosas varitsevate karide vahelt varjuliste laadimiskohtade juurde. Anseküla kiriku tornile ja Lõu tulepaagile paigaldati 1926. aastal atsetüleengaasilaternad.

      Ehitusmeister Armas Luige omaenda kavandatud ja püstitatud Lõu betoontuletorni jalamil 1934. aasta südasuvel.

      Lõu monoliitne raudbetoontulepaak seisab Sõrve poolsaare läänerannikul juba 1934. aastast. Kümnemeetrise navigatsioonimärgi ehitas insener Armas Luige juhitud Veeteede Valitsuse brigaad väga lühikese aja vältel. Uue tulepaagi lõplikud viimistlus- ja betoneerimistööd jäid seevastu juba järgmise aastanumbri sisse. 1935. aasta kevadel monteeriti tulepaagile külge statsionaarne valgustusseade, mille mitmevärvilist plinktuld nähti 7,6 miili kaugusele merele. Teise maailmasõja ajal sai Sõrve karmide lahingute käigus kannatada ka Lõu tulepaak: raudbetoonist meremärki olid üsna mitmest kohast kahjustanud kahurimürskude tabamused, ent igati modernne tarindmaterjal pidas vastu ja tulepaak jäi vigastustele vaatamata püsima. Seevastu hävis sootuks Anseküla massiivne kivikirik, mille asemele ehitati 1953. aastal 22 meetri kõrgune neljatahuline kivikbetoonist tuletorn.

      Täna pole enam uudis, et õige mitmed meie vete navigatsioonimärgid töötasid teatava aja aatomitoitel. Ka Sõrve maakaelale püstitatud tulepaak kuulus nende hulka. Lõu raudbetoontorni 1980. aastatel monteeritud elektriseadmeid toitis vajaliku energiaga tuumageneraator. Pärast radioisotoopgeneraatori demonteerimist olid lühikest aega selle meremärgi toiteallikaks kuivpatareid.

      Grupp nõukogude hüdrograafiateenistujaid Sõrve maakaelal asuvat Lõu tuletorni uudistamas 1950. aastate keskpaiku.

      Nimetatud aastakümme on jätnud randa väga erilise pitseri ühe tänini veel rannameres lösutava koletusliku rüüstatud laevavraki näol. Neid 1980. aasta ärevaid päevi meenutab üle nelja aastakümne siinsamas Lõu meremärgi majakamehena teeninud Armin Aste juba sootuks rahulikumalt: „Kui Kreeka laev Lõu lahte kinni jooksis, mõtlesin, et nüüd lastakse mind otse sirgelt maha, et tuli on jäänud süütamata. Ometi ma jäin alles, tuli põles, laev sõitis ise kindlustusraha pärast karile.“78

      Alates 1996. aastast funktsioneerib Lõu tulepaak igati nüüdisaegsetelt päikesepaneelidelt saadava elektrienergia varal, ühtlasi on see navigatsioonimärk kaasatud terviklikku seiresüsteemi.79

Anseküla kirik,

      sihi ülemine meremärk

      koordinaadid: 58º05,90’ N

      22º13,88’ E

      ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1953, 1961, 1994, 1996, 2005, 2007

      tule nähtavuskaugus: 7 M

      tuletorni kõrgus alusest: 31 m

      tule kõrgus merepinnast: 44 m

      Muistend pajatab, et ükskord ennevanasti pidanud Sõrves saarlaste vägimees Suur Tõll vaenlastega sõda. Hirmsas lahingutuhinas keerutanud kangelane vankrit kõrgel pea kohal. Tugeva hoo tõttu eraldus sõiduriistalt ratas ja jooksis kõva „leiliga“ Liivi lahte. Murdekeeles tähendabki see sõna väga kiiret liikumist. Kohta, kuhu Suure Tõllu kätte sattunud tavapäratu sõjavahendi ratas lõpuks merevette plartsatanud, hakatud Leeltserahuks kutsuma. Siinkohal jääb üle vaid imestada meie merefolkloori vaimukust ja leidlikkust.

      Anseküla СКАЧАТЬ