Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu страница 7
Название: Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Автор: Peeter Peetsalu
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949495764
isbn:
Mehed, kes teadsid tsaariaegsete tuletornide igat vähimatki saladust. 1923. aasta fotol vasakult Tallinna sihi alumise tuletorni teenija Aleksei Wahrušow, Virtsu tuletorni ülevaataja Gavriil Grigorjev, Tallinna tuletornide endine ülevaataja Konstantin Matukaitis ja Tallinna sihi alumise tuletorni teenija Karl Renning.
Möödunud sajandi kahekümnendate aastate algupooleks oli vastne mereadministratsioon jõudnud ellu viia juba mitmeid uuendusi. Kogu organisatsioon hõlmas merenduses sedavõrd laia tegevusala, et mõne esimese aasta jooksul lihtsalt ei suudetud kõiki valdkondi uutmisprotsessi täielikult haarata. 1920. aasta kevadel seati samuti nagu ka eelmisel aastal kõik meremärgid ja tulepoid aegsasti valmis, kuid kütteaine puudusel polnud neid võimalik merele oma kohale viia. „Puud on toored ning põlevkivi, mis Tallinna tuuakse, on halva kvaliteediga ning ei põle, kui puid hulka ei panda. Kui maiks kütteainet (head põlevkivi või kivisüsi) ei saa, jäävad saarte tuletornid nälga.“33
Huvitaval kombel on seadusandlikke akte ja määrusi üllitanud ametlik väljaanne Riigi Teataja 1924. aastal avaldanud Meriasjanduse Peavalitsuse koosseisuliste töötajate täpse nimekirja koos palgamääradega:
35 Riigi Teataja 1924, 53/54, 395-396.
Teatisest järeldub, et paarikümnes tegutsenud Eestimaa tuletornis oli noil aegadel ametis ühtekokku 90 majakameest. Loetelus pole aga kahjuks vähimatki vihjet peavalitsusele allunud ujuvmajakate (tulelaevade) personali kohta.
Aastatega suurenes hooldatavate objektide koguarv ja lisandus tööülesandeid. Ent laskem kõnelda Veeteede Valitsuse fondi arhivaalidel: „1. jaanuaril 1934. a. oli tuletornide nimekirja järgi valgustatavaid üksusi järgmiselt.
36 ERA, f. 1091, n. 1, s. 1196, lk 261.
Tuletornide ja Meremärkide Valitsuse esimene juhataja kapten William Dampf osutas meie mereadministratsiooni algusaastatel tähelepanu sellele, et navigatsioonihooajaks korda seatud meremärke oli hüdrograafiaaluste kaasabil võimalik laevateedele paigutada ainult Tallinna lahe akvatooriumis. „Kaugemad sõidud on wõimata, sest laewal on juba täis koorem märkisi peal, nõnda et puude jaoks ruumi ei jatku. 34
Nüüdseks juba manalamees fregatikapten P. Klug on omal ajal mõtisklenud meremärkidest kui päästvatest tuledest. „Meresõitja jaoks on ja jäävad need (tornid) igapäevases töös merel aga asendamatuteks. Ja kuna tuletorn kujutab endast kindlate meremärkide peamist esindajat, siis ei saa meresõitja sellest ka loobuda.“35 Nii vähemasti eeldab ühe ajaloolise mereriigi igati arvestatav merendusväljaanne.
Omaaegne purjelaevamees Johannes Rommann on oma meremehepäevikus kokkuvõtlikult sõnastanud tuletorni kui sümboli tähenduse. Katkend enam kui sajandivanusest päevaraamatust:
Vanast hansa- ja sadamalinnast Pärnust pärit elupõline kogenud purjelaevamees Villem Valt (1844–1903) seilas nii karmidel maailmameredel kui ka kodustel Läänemere vetel ajal, mil laevad olid puust ja mehed rauast.
Merel mässab tuulemaru
Nouab ohwrid tuhandid
Maromassul pole aru
Lohub laeneid laksuwaid
Awab haua sügawa saadab hukka rändaja […]
Aga hirmsal maru ajal
Kuna wahutawad weed
Tule torn on õigel rajal
Näitab rändajalle teed
Kõrgest saadab walgust ta
Näitab, kus on kindel maa.
Kuis on elu meri õel
Ilma tule tornita
Õnn sell wennal, õnn sell õel,
Kes wõib hüida rõemuga
Tule torn mul laewa raal
Annab walgust igal aal!36
Pirrus de Noha, 1414. Mappa Mundi. Kaardi originaal asub Vatikanis (Biblioteca Apostolica Vatikana).
Taamalt Soome lahelt meritsi saabujaile paistab juba veerandsaja miili kaugusele silma üle vana hansalinna kivikatuste sirutuv Oleviste kiriku torninõel, laevameestele nii vajalik meremärk.
Kirikud tuletornidena
Ühtäkki need valendavad purjed sealt voogude tagant riburidamisi välja ilmusid. Siiski ei olnud need inimesed rannas esimesed. Ammuilma enne neid põlesid siin lõkked. Ometi teadsid nad Maarjamaale teed, meritsi üle karmi Läänemere.
Kui tullakse avamerelt ja nähtavale ilmuvad Riia kirikutornid, mida on kokku kolm, neist kaks võrdse kõrgusega ja kolmas natuke madalam, siis tuleb purjetada sedaviisi, et madalam torn jääks mõlema kõrge vahele. Seda kurssi tuleb hoida seni, kuni jõutakse reidile, kus ankrusse jäämiseks on 8, 10 või 12 jalga vett.
Sadamalinn Tallinna eluolu kirjeldused on jõudnud ka eesti rahvalauludesse. Purjelaev on alles kaugel lahe suudmes ja rumal linnarahvas peab seda rikkaks hansalaevaks:
„… mõtliv kalli kaubalaeva,
mõtliv suure soolalaeva.“
Oleviste torn seevastu paistab kiprile ja merilistele nii selgelt, et laevas hakkavad levima kodused lõhnad ja hoopiski mitte vagad igatsused:
„See oli Olesti torni,
oli velle vihusanna,
kus me poolpä pulmen käüme
lauba vaevast loputame […]“37
Eesti meremuuseumi omaaegne juhataja Madis Mei on Tallinna sadama ajaloo uurimisega seoses rõhutanud ka Oleviste kiriku tähtsust. Eelkõige merekaubanduse otstarbest lähtudes olevat kirikutorn ehitatud just sedavõrd kõrgena, et see paistaks kaugele ja oleks juhiks Tallinnasse sissesõidul.38
Läinud sajandi esimesel veerandil trükitud sisutihe linna reisijuht teavitab külalisi, et kõige vanemad kirjalikud teated pühakojast pärinevad juba 1267. aastast, mil esialgne arvatav puukirik Püha Miikaeli nunnakloostri haldusse kuulus. Aukartustäratav kivihoone valmis 1329. aastal. Olevistet loeti tollal kõige kõrgemaks kogu Euroopas ja kirikutorn näitas meremeestele teed. Ühel 1459. aastast pärineval kaardil on Läänemere kohta tehtud järgmine ääremärkus: „Sellel merel ei sõideta mitte kompassi ja merekaardi, vaid hoopis loodi järgi.“39
Admiraliteedi basseini talvekorterisse seilavate aluste tüürimehed rehkendasid õiget laevasõidusuunda СКАЧАТЬ
Meremees 2009, 2, 26.
Laevandus 1920, 2, 10.
Klug, P. Das Meer. Hamburg 1968, 168
Altja rannakülast pärit Johannes Rommanni meremehe päevik (2. apr 1906–24. juuni 1913), 141–142. Päevaraamat A. Kurepalu valduses.
Meri, Lennart. Hõbevalge. Tallinn, 1976, 437.
Laevandus ja Kalandus 1936, 1, 2.
Tallinna juht. Tartu 1921, 48.