Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

      Eespool toodu sisuliseks kinnituseks sobib ka Vene emigrandist kirjaniku ja ajakirjaniku Pjotr Pilski 1926. aastal kirjutatud kommentaar karmi mere paesel rannal kõrguva suursuguse meremärgi kohta: „Ma astun mööda tühja puiesteed ja pöördun mere poole. Siit kaldalt armastan ma vaadata imelist Püha Oleviste kirikut. Ja ma mõistan, tunnen kogu südamega ning elan kogu olemusega läbi seda kiindumust ja noid lootusi, mis täitsid hinge kõigil meremeestel, kes märkasid vetevälja tühjuses Oleviste ebaselgeid kontuure, sest kirik oli neile vapratele meestele heaks ja kindlaks majakaks.“52

      Hiiesaare tuletorn,

      sihi alumine meremärk

      koordinaadid: 59º00,10’ N

      22º50,32’ E

      ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1876, 1910, 1953, 2001

      tule nähtavuskaugus: 7 M

      tuletorni kõrgus alusest: 17 m

      tule kõrgus merepinnast: 19 m

      Hiiumaa rannajoon on saare kirderannikul tugevasti liigestatud ja meri on siin suhteliselt sügav. Samas lähiakvatooriumis lõikuvad Hari kurgu kaudu koduse Väinamere, Soome lahe ja igati juba avameremõõdulise Läänemere nii mõnedki rahvusvahelised laevasõiduteed. Ega siis asjatult ei rajatud kunagi ammusel keskajal siiakanti veel tänagi tuntud Suursadamat. Veelgi varasemad ürikud tuletavad meelde meresõitjate Hiiumaad, ühe arhivaali kohaselt ehitanud hiidlased foogti käsul Tallinna jaoks laevu 1560. aasta paiku. Ka järgmisest sajandist pärineb teateid saare laevaehitusmeistrite kohta, siis aga Mudaste külast. Ehkki Eesti rannakülades käibel olnud argiväljend „rannas raiutakse laeva“ pärineb algselt 19. aastasaja teisest poolest, võib Hiiumaa kirderanniku suhtes sedasama ütlust kasutada märksa varemat aega silmas pidades.

      1680. aastal asutas hollandlane Erasmus Jacobson nüüdse Suursadama kohale tolle aja mõistes ulatusliku laevaehitusettevõtte koos ellinguga. Ligi kolme sajandi vältel ehitati süvasadamaks kutsutud Tiefenhafenis (Djuphamnis) mõisatele merekindlaid sõiduvahendeid. 1638. aastast asus samas ka tollipunkt. Eks kõnele seegi siinse sadama tähtsusest, sest lisaks Eesti- ja Liivimaale toimus siitkaudu laevaühendus ka teiste Läänemere sadamatega. Nii et mitte üksnes kahe naabruses tegutseva kõrtsi melu ei hoidnud laevnikke „küljes“. Hiiu-Suursadama teenuseid kasutasid ühtlasi ohtlikelt kaugsõitudelt naasnud alused ja nende laevapere. Laevu vajas ka tollane hiiu rannamees meresõidu tarvis. Kogumikus „Hiiumaast ja hiidlastest“ tõdeb selle autor Harald Toomsalu järgmist: „On ilmne, et hiidlaste laevu sõitis Läänemerel juba enne Rootsi vallutusi. 1529. aasta kohta on teada, et laevadega veeti Saaremaa piiskopile lupja. Mõisatel oli sageli mitu laeva, meeskonnaks mõistagi hiidlased. On Hiiumaa mõisnike kirju, milles nõutakse tagasi Riias jm laevalt ärakaranud talupoegi. Küll aga pole teateid selle kohta, et niisugused taotlused oleksid tulemusi andnud. Mõisalaevadel kasutati juhtidena enamasti kohalikke rootslasi, kelle muud koormised mõisa vastu olid väiksemad.“53

      Ajakiri Laevandus on talletanud omakorda veel ühe tõiga meie merendusloost, mis sedapuhku otseselt seotud Hiiumaa kirdeosaga: „Käreda pakasega külmab wahest peaaegu kogu Balti meri kinni, iseäranis tulnud seda wanal ajal sagedasti ette; nii olnud 1459. aastal sedawõrd kõwa talw, et Eestist (Livland) üle jää otse Rootsis käidud nii jala kui ka hobustega. Hiiu wana jutt räägib, et kord tulnud kolmekuninga öösil Hiiesaare neemele suur Rootsi „walgehobuse wägi“ maale, ratsanikkudest olla aga merel suur hulk jääpragudesse sattunud ning ühes hobustega jää alla kadunud.“54

      Torontos ilmunud „Saaremaa raamatus“ kinnitab Edgar Valter Saks veel kord, et siinsamas lausa käe-jala juures paikneval Vissulaiul on päris otsene side ürgse meresõiduga. Lisaks peetakse seda laidu tema geograafilise asendi tõttu Saaremaa muistsete viikingite üheks ankrupaigaks.55

      Pole kahtlust, et tollased ülikud teadsid täpselt, kuhu asulaid rajada. Pakkusid ju Hiiu saare rannaveed väga häid võimalusi meresõidu arendamiseks. Seepärast püütigi mõisahäärbereid ehitada rannalähedastesse kohtadesse, vanade sadamapaikade lähedusse, võimalikult mere ligi.

      Hiidlane pääseb muu maailmaga ühendust pidama üksnes meritsi. Esmane puitsõrestikpaak püstitati Hiiessaare neeme loodeotsale juba 1876. aastal. Kogukas maakividest tüvipüramiid valmis1910. aastal.

      Fotol 1953. aastast toimiv kivikbetoonist tuletorn.

      Hiiessaare laht ehk Hiiessaare silm on saare põhjaranniku väikelaht Hausma ja Hiiessaare küla kohal. Laht piirneb idas Hiiessaare neeme ja selle jätkuks oleva Vissulaiuga. Siia asutati 16. sajandil Kahusalli väikemõis. See on tegelikult Hiiessaare mõis, mis hiljem Hienhofi nime all Thomas Gentschieni ja tema järglaste käes kasvas üsna suureks.56 Mõisamaadelt jõuame mere äärde. Madalike ja rahude piklik rodu varjab Suursadama reidi turvaliselt põhja-, kagu- ja idatuulte eest. Samas ulatub Säärenina kaugele merre, jätkudes ohtlike karidena kuni Kakralaiu kruusakivise seljandikuni. Vaid rannapüügimeeste kalapaatidele jääb ahtakese ligipääsuna avatuks laiust lõunas paiknev kitsuke Kakra silm.

      Selline karm kroonukeelne plekksilt hoiatas seaduseparagrahvi ähvardusel võõraid mitte puutuma riiklikku omandit. Lisaks manitseti teelisi ka surmsalaliku aatomikiirguse eest tuletornis.

      Siinsest karideahelikust väärib eraldi äramärkimist Kakralaid, mis on tuntuks saanud mereõnnetuste rohkusega. Eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel kujutas laid endast enam kui kilomeetripikkust, kuid ainult umbes 100 meetri laiust kivist ja kruusast seljandikku. Vähese rannataimestikuga saarel asus kunagi võrgumaja, mis ilusa ilmaga paistis hea orientiirina kaugele. Madalikerivi jätkub poolkaares põhja suunas kuni Püssirahu silmani, mille kaudu pääsevad reidile ka juba suurema süvisega laevad. Meresõitu ohustavate karide jada lõpeb alles Selgrahu madalaga, kuhu tormidega tekib võimas lainemurd. Seepärast СКАЧАТЬ