Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ loodeotsale 1876. aastal. Algselt seati paagi tippu suur ruudukujuline laudkilp, kümne aasta pärast, 1886. aastal tehti puitmärgile põhjalik uuenduskuur. Aga juba 1910. aastal ehitati Hiiumaa kirderanniku kõrgele kaldanõlvakule senise puitsõrestikpaagi asemele maakividest massiivne neljatahuline tüvipüramiid, mille tegi meresõitjaile veelgi nähtavamaks navigatsioonimärgi tipus kõrguv nurkrauast valgevärviline nelinurkne metallist sõrestikkilp.57 Teises maailmasõjas hävinud meremärgi kõrgus merepinnast oli 17,4 meetrit ja Hiiessaare tollane märkpaak paistis 13 meremiili kaugusele rannast.

      20. sajandi viimasel veerandil tungis aatomiajastu tehniline progress oma jõudsal moel ka Eestimaa väikesaartele. Nagu mitmele poole mujalegi.Nii paigaldati ka Hiiessaarde salapärane RITEG – radioisotoopgeneraator. Tuumatoiteallika tirisid sõna otseses mõttes inimkäte jõul Kärdla lennujaama lähinaabruses paiknevasse Hiiessaare tulepaaki Kõpu tuletorniteenistujad. Üliraske ja tülika transporttöö järel avastasid ühtäkki kõik neli meest paari päeva vältel „rahuliku aatomi“ kõrvalmõjuna, et kogu toit tundus harjumatult magusamaitselisena. Jaan Puusepa sõnul loobusid nad neljakesi edasistest montaažtöödest aatomigeneraatori vahetus läheduses.

      Kõigile laevnikele on tuttav ammune naviteave, et Püssirahu silmast läbisõidul juhib neid Hiiessaare tuletorni ja Paluküla kiriku torni siht. Pärast sõda ehitati siia kivikbetoonist kogukas tulepaak, mis 2001. aastal toimunud uuenduste käigus hakkas tegutsema tuletornina.

Paluküla kirik,

      sihi ülemine meremärk

      Koordinaadid: 58º59,20’ N

      22º48,29’ E

      ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1820; 1935; 1974; 1990

      päevamärgi kõrgus alusest: 29 m

      päevamärgi kõrgus merepinnast: 33 m

      Nelja tuhande viiesaja aasta eest oli Paluküla lihtsalt saar. Koha esmamaining pärineb 1564. aastast. Teada on, et 16. sajandil tegutses samas kohalik kõrts.

      Hiiumaa kirderanniku eripäraks loetakse seda, et kruusakünnised tõusevad siinmail kõrgele. Saare kirderanniku paepõhjased astangunõlvad moodustavad kuni veerandsaja meetrini kõrguva lavamaa, mis on Kõpu poolsaare järel oma kõrguse poolest teisel kohal Hiiumaa arvestuses. Paluküla „mägedel“ sirguvast kuusikust kerkib esile kirikutorn, mille kõrguseks mõõdeti omal ajal 107 jalga (32, 6 meetrit). Seetõttu paistab kaldarinnatisel kõrguv kirikutorn 20 miili taha.58

      Paluküla (Palu) kivikirik ehitati Suuremõisa omaniku Ungern-Sternbergi poolt 1820. aastal. Saja istekohaga sakraalehitises on Pühalepa kihelkonna rahvale piiblitõde kuulutatud juba kaua.59 Tänaseks oleme rikkamad veel sellegi teadmise poolest, et Hiiumaal elades laskis parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg tema enese kulu ja kirjadega rajada Paluküla ja Reigi kiriku. Viimati nimetatud pühakoda püstitati parunihärra varalahkunud poja Gustavi mälestuseks.60 „Palade ja Kärdla vahel, kus kruusakünnised tõusevad kõrgele, asub keset kuusikut miniatuurne kirik kõrge torniga, mis paistab kümnete kilomeetrite kaugusele merele. Palu kirik kuulub Pühalepa kihelkonna juurde ja seal peeti jumalateenistusi nii vanemal kui ka hilisemal ajal. Pärast Vabadussõda seisis ta mõnda aega laokil ja kasutamata, kuid renoveeriti hiljem uuesti. Rahvasuu ütleb, et Ungru krahvihärra, kes kiriku püstitas, kasutanud seda Kõrgessaare eksitulede kõrval ka peibumärgina laevurite eksitusse ajamiseks.“61

      Ülestähendusi ekslikest tuledest võib leida teistestki kirjapanekutest. Oludest ja aegadest, „mil rannaröövid laevu karidele meelitasid, et nende last pihta panna. Väsinud merimehed otsisid meeleheitlikult ükskõik mis valgust, ent kui valgus osutus valeks, oli kõik kadunud. Selle valgusesegaduse vältimiseks ehitati uusi tuletorne. Mõnes süüdati platvormi peale suur lõke ja selle valgus paistis merele nagu langenud täht. Teistel oli ainult 25 küünalt klaaskupli all nagu pühaku altaril, aga esimest korda ajaloos said tuletornid kaardistatud. Ohutus ja oht olid sestpeale märgistatud. Rulli paber lahti, pane kompass paika, ja kui kurss on õige, on tuled seal. Kõik, mis kusagil mujal loitleb, on lõks või peibutussööt. Tuletorn on tuttav koht pimeduses.“62

      Pole kahtlust, et Paluküla tähendas hiidlastele ammustilma nähtud kohta. Pühalepa kihelkonnast on A. Lättilt üles kirjutatud rahvapärimus siinse kiriku-meremärgi ehitamisloost: „Paluküla kiriku lähedal läind rasvalaev hukka. Kapten aga pääsend õnnelikult paadis oma perekonnaga kitsast kohast läbi, mis ainukese võimaluse annab randa pääsemiseks ja mida rahvas Püssirohusilmaks nimetab. See lasknud siis kiriku ehitada, nii et kui sõita sellel joonel, millel on kirik ja mere kaldal üks märk, siis saab õnnelikult kivide vahelt (Püssirohusilmast) läbi. Nimetus Püssirohusilm [tulnud] sellest, et üks laev sõjavarustusega siin hukka oli läinud. Seda kirikut oli minu isaisa, kelle nimi siis Tiisler oli, ehitanud.“63

      Ehkki esialgu oli Paluküla tõepoolest mõeldud pühakojana oma kogudust teenima, hakati suurepärase asukohaga kirikut kasutama meresõidu huvides. Hiiessaare päevamärgil ja Paluküla kiriku tornis paiknenud püsituled moodustasid vajaliku sihi, mis juhatas alused turvaliselt madalike- ja kariderohke Püssirahu silma kaudu Suursadama reidile. Kirikutorn täitis aastakümneid meremärgi otstarvet, kuid aeg räsis halastamatult 19. sajandi algusest pärit kirikuhoonet. 1935. aastal parandas Veeteede Valitsuse ehitusbrigaad Paluküla kiriku kivikatuse, kiriku torniosa sai uhiuue sindelkatuse. 1974. aastal seadistati 154 aasta vanuse auväärse sakraalehitise torni, merepinnast 41 meetri kõrgusele punase püsitulega sihtlatern. See ohutuli toimis ühtejärge 16 aastat.64 1990. aasta tornipõleng nurjas aga kogu ettevõtmise. 1990. aastate teisel poolel ennistati Paluküla kiriku tornikiiver ja laevasõiduks tähtis siht on taas valmis lõplikuks seadistamiseks.

Kihelkonna lahe meremärgid

      Aegammu saabus saare mees Kihelkonnale ja rajas siinsetele kruusavallidele rannakülad, kus tareuksed olid avatud merelageda poole, aknad aga alati läände. Igiaegadest on saarlase elu olnud seotud suure mere ja kaugete laevateedega. Läänemere avarus kutsus laevu teele. Säilinud kroonika andmetel kuulus saarlastele muinasajal ligikaudu 300 muistse röövlaeva (piratica, pyratica) ja antiikse kaubalaeva (liburna, liburn, liburne) tüüpi alust.65 Teisal teatatakse, et tollal võis Saaremaa ilma idapoolse abita ülemeresõiduks välja panna kuni sada laeva ja kaldalahinguisse oma randa koondada koguni kuni paarsada alust.

      Papisaare poolsaar, mida selle paikkonna esmamainimise ajal 1558. aastal veel Papenholmi saarena tunti, jagab Kihelkonna lahe kaheks. Läänepoolset osa nimetatakse Kiirassaareks ehk Loona laheks, idapoolset aga Rootsiküla laheks. Vanadest ürikutest leiab esimesed kirjalikud teated Kihelkonna kohta 1228. aastast Kiligunde nime all. Saksakeelse härrasrahva tarvis oli see Saaremaa lääneranniku koht Kielkond.66

      Saaremaa jagamisel 1233. aastal lõhestati tookordne Kihelkond kolme võimsa võimukandja vahel. Maavaldusi hakkasid liisuheitmise tulemusel haldama Riia piiskop, Mõõgavendade Ordu ja Riia linn. Pisut enam kui paari aastakümne möödudes, 1254. aastal poolitati paikkond nüüd juba ordumeestele alluvaks Suur-Kihelkonnaks ja mõne aja eest kõrgesse kirikuteenistusse seatud Saare-Lääne piiskopi maavaldusena Väike-Kihelkonnaks. On teada, et mõlemad osapooled kasutasid Kihelkonna sadamat. Keskaja alguses oli Kihelkonna üks olulisemaid keskusi Saaremaal. Toona paiknes just siin ka arvestatav sadamakoht. Vähem tähtis polnud asjaolu, et asustusest möödus Saaremaa lääneosa mandri-Eestiga ühendav vana maismaatee.СКАЧАТЬ