Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Admiraliteedi Kolleegiumi otsuse põhjal said 1737. aastast alates keisririigile alluvates Läänemere akvatooriumi tuletornides ülevaatajatena riiki teenida ainult ohvitserid. Samast aastast pärineb veel teinegi kolleegiumi resolutsioon, mida vastuvaidlematult ja punktipealt täideti Venemaa hüdrograafiasüsteemi viimases kui ühes tuletornis kuni sotsialistliku liitriigi lagunemiseni. Nimelt kohustati kõiki ülevaatajaid tuletornides igapäevase praktilise tuletorniteenistuse kontrollimise eesmärgil sisse seadma nn erižurnaalid. Tuletorniülevaatajailt nõuti tuule suuna muutuste väga täpset fikseerimist. Samuti tuli päevikutesse detailselt üles tähendada kõik tuletornist mööduvad alused ja muud laevaliiklusega seonduvad üksikasjad.23

      1801. aastal täiendati järjekordse administratiivse sammuna Läänemere piirkonnas tuletorniülevaatajate teenistuskohustusi. Majakateenistujaid kohustati käituma eeskujulikult, ühtlasi usaldati nende hoolde tuletornide läheduses meres paiknevate toodrite järelevalve ning meremärkide hooldus. Täiendava asjatalitusena käsundati kõigis keisririigi tuletornides sisse viia igapäevane register, kaust ilmastikuolude ja tuule tugevuse hoolikaks kirjalikuks jäädvustamiseks. Eespool öeldu tulenes otseselt Admiraliteedi Kolleegiumi eriotsusest Tsaari-Venemaa Mereväe Teaduslikule Komiteele. Dokumendiga püüti heastada toonase kaptenleitnandi (pärastise kindralleitnandi) Leonti Spafarjevi osutatud puudused navigatsiooniteenistuses.24

      Lausa 19. sajandini välja kehtis nõue, et tuletornivalgusteid pidi tingimata läitma ja kustutama kohalik koosseisuline tuletornipersonal. See lisatingimus lõi vajaduse eriliste, hästi planeeritud tuletorniasunduste – linnakute – järele. Sageli asusid need aga väga üksildastes paikades ja saartel, kus majakateenistujate elamistingimused olid üsna rasked ja komplitseeritud. Rootslased ja venelased tegid vanasti ära suure töö loogiliselt kavandatud tuletornilinnakute planeerimisel ja praktilisel väljaehitamisel. Rootslase L. Fr. Lindbergi teeneks tuleb lugeda 1882. aastal valminud tüüpjooniseid õli- ja gaasiküttega tuletornide tarvis.25

      Hüdrograafia Departemangu arhivaalidest järeldub, et riigi meresõidumärgistuse uuenduskurssi püüti alustada kõige algelisemate tähiste ajakohastamisest. Esmalt kehtestati toodritele kohustuslikud kujunduselemendid. Toodri (reimari) tippu võis olla kinnitatud kas korv või luuataoline ülaosa, rist, kera ja varem ka lipptähis. Seega on ujuvmärkide topimärgid väga rangelt kindlaks määratud. Nende värvus ja erikuju osutavad omakorda eriti täpselt ohusuunda või tähistavad kindlaid piirkondi. Soodsa hinna ja algelise ehituse tõttu on toodrid leidnud laialdase kasutuse meremärgistuses. 1827. aasta juunis jõudis kardinaalmärgistuse uuendussoovitus Balti laevastiku ülemjuhataja D. Senjavini valdusse. Admirali töökabinetist aga edasi juba kindralhüdrograaf Sarõtševi kätte. Selle tulemusena anti korraldus tähistada leetseljakud ja karid põhjasuunaliselt vastavate märkluudadega, mille avaus on suunatud ülespoole (st norditoodritega). Ohtlike takistuste lõunapoolsed küljed märgistati aga luuataoliste tähistega, millel lehterserv alaspäi avali (st süüditoodritega). Seesugune hüdrograafiline uuendustegevus pälvis Kroonlinna laevastikuohvitseride üldkogu tulise heakskiidu.26

      Tuletorniloo seisukohalt on 1827. aasta märkimisväärne veel sellegi poolest, et Tsaari-Venemaa Mereministeeriumi üldise reorganiseerimise käigus moodustati seni tegutsenud Hüdrograafiadepartemangu asemele Hüdrograafia Peavalitsus. Samast aastast alates alustas ilmumist rootsi- ja soomekeelne naviteabetrükis Teadaanded Meremeestele.27

      Tsaari-Venemaa toonase majakateenistuse koosseis ja palgad kehtestati 27. mail 1807. aastal. Just selline nägi välja ametlik dokument nüüdse Eesti randade ja saarte tuletornide kohta.

      Tsaar Aleksander I käskkiri 1807. aasta 27. maist Soome lahe tuletornide mehitamise ja varustuse eraldamise kohta. See on esimene ametlik dokument, milles on nimetatud ka Eesti tuletorne.

Vanimad tuletornid Läänemere akvatooriumis

      Läänemere lõunapoolsemad piirkonnad ja Põhjamere rannik kaeti statsionaarse tuletornivõrgustikuga (esiotsa suhteliselt algelisega) juba üsna varakult. Mõjuvõimsa Hansa Liidu kaupmeeste meresõiduturvalisus nõudis seda, sest „XIII sajandist alates hakkas Tallinna majanduslik tähtsus Põhja-Läänemere kaubanduses tõusma sedamööda, kuidas senise „liidri“ Visby oma langes.“28 Lisaks teatakse veel, et „Valdemar II Sejr tõi antiikse traditsiooni Läänemerre, andes 1225. aastal loa meremärgi ülesseadmiseks Malmö lähedal Falsterbo ohtlike karide juures. Eesti „rannapappide“ ülesandeks oli […] vanasti aga ranniku üldine valve ja tuletähtede ehk – hiilede süütamine – omade suunamiseks, võõraste eest hoiatamiseks.“29 Falsterbo on esimene seni teadaolev avameretuletorn Läänemere ääres. Meie põhjanaabrite kõige vanem tuletorn püstitati Soome lahes paiknevale Utö saarele 1753. aastal.

      Soome vanim tulemärk on 1753. aastal valminud 23,8-meetrine Utö tuletorn. Turu maahärra Samuel Ehrenmalmi ja Rootsi hüdrograafi Jonas Hahni koostatud Utö joonis 1750. aastatest.

      Keisrivõimuaegsete tuletornide olmet iseloomustab väikeste majakasaarte elanike argipäevase elu-olu erinevus kroonumeestega võrreldes. Saarerahva käsutuses olid voodid ja voodiriided. Taredes kasutati ka patju, aga puudusid madratsid. Tuletorniteenistujaid peeti tollal pisut kõrgema kategooria kontingendiks, sest ainult majakameestel oli au vastutusrikka kroonuameti väsimus välja puhata madratsitega varustatud koikudes.30 Tollastel tuletornisaartel oli veel mitmeid muidki eripärasusi. Seiskari tuletorniteenistujatelt pärineb neile ainuomane vana traditsiooniline jõuluroakomme. Muude hõrgutiste kõrval pakuti ainult sellel üksikul majakasaarel jõululaupäeviti kindlasti ka erilist Seiskari majakapirukat. Tuletornirahva jõululaupäevase hommikueine maiuspala oli tegelikult hapumaitselises leivajuuretises küpsetatud poolik seapea.31 Niisiis, majakameeste üks inimlik omapära, mida väga rangelt aastasadade vältel tuletornisaarel alal suudeti hoida, inimeste eraldatusest hoolimata.

      Norra merendusloo uurija Danckert Monrad-Krohn ütleb: „Trøndelagi maakonna Sula kalurikülas paikneb kalmistu otse tuletorni all. Mitmele hauakivile on sümbolina sisse raiutud tuletorni kujutis kui lunastuse, pimeduses kumava valguskiire ja kodutee sümbol. Vatikani muuseumides Roomas leidub seesama sümbol kahe tuhande aasta vanustel sarkofaagidel. Tuletornid on läbi aegade olnud tugeva sümbolväärtuse, dramaatilise ja müstilise aura, ning muidugi ka romantika kandjad. See ongi vahest põhjuseks, miks tuletornide saatus näib puudutavat enamikku inimestest.“32

Eestlaste tegemistest

      Kahe aastakümne vältel, ajavahemikus 1920–1940, ilmus Tallinnas kaugsõidukapteni haridusega eesti merendustegelase August Gustavsoni (1894–1941) toimetamisel meriasjandusline ajakiri Laevandus, mis on aegade jooksul kandnud nimetusi Laevandus ja Kalaasjandus ning Laevandus ja Kalandus. Tänuväärne merendusajakiri teavitas lugejat merega seonduvast laiast temaatikast igati professionaalsel tasemel.

      Aastate taha aitab pilku heita ka Riigiarhiivi dokument, mis pajatab muu hulgas järgmist: „1918 a. Eesti Vabariigi loomisel ei olnud selget ülevaadet tuletornide seisukorrast, sest neid rikkusid venelased sakslaste eest taganemisel. 1918 a. suvel sakslased Eestis olles seadsid küll möned tuletornide aparaadid korda ja tuletorne hakati valgustama, kuid sama aasta sügisel Eestist lahkumisel rikkusid nad jälle mida aga jöudsid ja viisivad kaasa mida suutsid.

      1919 a. jooksul korraldati mis suudeti ja pandi suve jooksul 206 toodrit välja laevasöiduteede tähistamiseks.

      1. jaanuariks СКАЧАТЬ