Häkkerijaht. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sammus juba ukse poole, kui Aleksander teda hõikas. „Me oleme omapäi. Mõistad? Mingit tuge ei tule. Vahele jääd, siis saad mõlemalt poolt.”

      Roman kehitas, ükskõikselt õlgu. Eks tal oli omajagu õigus, sest millal nad omapäi ei oleks. Ükspuha, mida nad ette võtavad või kuhu lähevad, peavad nad arvestama, et on üksi. Keegi ei tule neile abi pakkuma. Milleks pidi üleüldse seda eraldi rõhutama? Aleksander vastutab nagunii, tema teeb oma tööd, oma osa. Ta teeb seda hästi. Ülejäänu eest vastutavad teised. Roman sulges ukse peaaegu hääletult.

      Vastupidiselt Romanile tajus Aleksander selgelt, et seekord nad olid omapäi, sest tegelikult ei oleks tohtinud sellist olukorda üldse tekkida. Tegelikult oli Aleksander oma volitusi mitmekordselt ületanud, alustanud mängu, mida juhtkond vaevalt heaks oleks kiitnud. Ettekande, miks ta just nii otsustas käituda, oli ta küll valmis kirjutanud, aga hoidis seda kindluse mõttes väga hoolikalt peidetuna. Ta teadis, et kui kõik õnnestub, siis on hiljem lihtne oma argumente kaitsta. Siis saab ta ehk medaligi, aga kui nüüd peaks midagi veel ebaõnnestuma, siis on ta sõna otseses mõttes üksi ja võib-olla tuleb tema juurde seesama Roman – kellegi teise käsul.

      Aleksander ohkas ja lükkas ebameeldivad mõtted kaugele. Enam ei saa midagi määramatut juhtuda. Ta oli kõige eest juba hoolitsenud. Lahendus kukkus välja räpakas, aga vähemalt oli ta hagijatele tööd andnud. Ja see oligi tegelikult tähtis. Närige konti ja jätke aus luuraja rahule, mõtles ta väsinult.

      VII

      Janek jõudis kurvi, vajutas gaasipedaalile ja sõitis kiiresti pool kilomeetrit edasi, pööras siis teeäärsesse parklasse ja jäi seisma. Natukese aja pärast sõitis politseiauto kiirustamata mööda. Janekil jooksis higi mööda selga alla ja süda peksles. Hirm vahelejäämise ees oli suur. Vähemalt see patrull tema jälgi ei ajanud. Lihtne oli kõiki ja kõike kahtlustada.

      Janek jättis auto äärelinna parklasse ja liikus edasi ühistranspordiga. Tal oli suur kiusatus takso võtta, kuid teadis, et politseil on lihtne kõik dispetšerid läbi helistada ja need omakorda võivad kõikide juhtide käest üle eetri pärida, kas ja kuhu on Janeki tundemärkidega inimest transporditud.

      Kassisabasse, Roopa tänaval asuva kodumaja lähistele jõudes muutus Janek tähelepanelikuks. Proovis võimalikult märkamatult plangu äärt pidi lonkida, lipsas siis üle tee vastasmaja hoovi, puuriida taha. Kükitas, et teda üle plangu näha poleks. Poolkükkis astus ta paar sammu edasi, kuni leidis oksaaugu, mille kaudu oma maja poole piiluda. Poole tunni möödudes lõid Janeki jalad tuld. Ta vahetas asendit ja proovis jalgu kordamööda ette välja sirutades natuke kergendust leida, kuid see aitas ainult ajutiselt. Tänaval ei toimunud midagi, peale mõne üksiku jalutaja ja mööduvate autode ei jäänud midagi silma. Varsti mõistis Janek, et tegelikult oli aeg tema vaenlane. Mida kauem ta kojuminekuga venitab, seda suurem risk. Janek hüppas püsti, ehmatades õue peal patseerivat eakat naist, kes pead raputades Janekile järele vaatama jäi. Tagaust polnud mõtet proovida – see oli lukus ja võti rippus koridoris naela otsas. Nagunii oleks kokkuvõttes pidanud samast trepist üles ronima. Janek hiilis seina äärde hoides ülespoole, aeg-ajalt seisatades ja kõrv kikkis kuulatades. Poolkorrusele jõudes sai ta oma korteriust piiluda. See oli korralikult kinni. Janek astus seina juurde, vajutas näppudega lauaotsale ja pistis käe tekkinud õõnsusesse. Ta haaras pöidlajämeduse seadme pihku. Väike laser saatis läbi imetillukese augu nähtamatu kiire Janeki ukse suunas, mille taga asus vastuvõtja. Iga kord, kui uks avanes ja laser vastuvõtjat piilus, salvestas seade muudatuse. Ekraanil nägi Janek, et tema korteri ust oli avatud paar tundi tagasi. See tähendas ainult ühte – keegi varitses korteris. Ta pidi taganema ja kaduma, võib-olla mõnda aega kuskil lähistel passima, kuni õhk puhas ja ta saab mälukaardile segamatult järele minna. Hoolimata info veenvusest ei suutnud Janek seda lõpuni uskuda. Rahulik koridor ja turvalisena tunduv koduuks sisendasid võltslootust, et tegelikult ei ole midagi lahti. Juba kakskümmend aastat oli ta siin rahulikult elanud ja mitte kedagi seganud. Miks nüüdki peaks midagi lahti olema. Janek raputas pead ja vaatas uuesti pihkusurutud seadet. See ei teinud muud, kui registreeris ukse avanemist. Eksimatult ja emotsioonideta. Tal ei olnud muud võimalust, kui omaenda käega paigaldatud turvasüsteemi usaldada.

      Janek pööras ringi ja tahtis trepist alla hiilida, kui välisuks kolksatas ja sammud astusid trepist üles. Lohisevate sammude järgi pidi see olema naabri Elmar. Ilmselt käis poes piima ostmas. Kõva kuulmisega naaber oleks kindlasti Janekit trepil kõnetanud. Eakale mehele meeldis naabritega igal võimalusel lobiseda. Teda ei seganud seegi, et enamjaolt ta midagi ei kuulnud, seda kõvemini ta ise rääkis. Kui Elmar teda kõnetab, kuuleb varitseja seda kindlasti.

      Janek ei osanud midagi asjalikku ette võtta. Trepist üles hiilida ei olnud mõtet – naabri korter oli teisel korrusel ja sealt edasi polnud kuhugi minna. Elmar astus ähkides samm sammu haaval trepist üles, tuues reaalsuse lähemale. Janek sai aru, et ainuke võimalus oli tänavale joosta. Muidugi kuuleb teda see, kes korteris varitseb, aga siis on tal juba mitusada meetrit edumaad ja seda kanti tundis ta nagu oma taskupõhja. Ta võis muretult läbi paari hoovi joosta ja mõnda vanasse kuuri peitu pugeda. Janek jõudis kolm sammu trepist alla astuda, enne kui ta ootamatult selja tagant kinni krahmati. Ta oli hetke ehmatusest kange ja püüdis siis rabelema hakata, aga ümber kaela visatud käsi pigistas jõhkralt ning Janeki jõud kadus. Tugev ranne sikutas teda trepist ülespoole ja Janekil ei jäänud muud üle, kui survele järele anda, vastasel juhul oleks tal ilmselt kael murtud. Kentsakalt tagurpidi trepist üles kakerdades tundis Janek, kuidas teadvus vägisi kustuda tahab. Kuskilt sügavalt ajukäärude vahelt tuli silme ette teadmine, et kui ta nüüd äkitselt kükitaks, siis kaotaks vastane tasakaalu, aga olukord tundus nii lootusetu, et tal ei olnud mingit isu seda järele proovida. Pealegi tundus vastasel olevat piisavalt jõudu ja kogemusi, et Janeki iga trikki ette näha.

      Kui naaber oleks ometigi kiirem olnud ja trepist üles jõudnud, siis oleks pidanud ründaja midagi ette võtma, et Elmar ei saaks politseid kutsuda. See võiks olla tema võimalus. Aga eks ründajagi teadis, et kohe, kui vanamees trepikäänaku tagant nähtavale ilmub, muutub tema elu raskemaks. Ta tõmbas käe tihedamalt kaela ümber koomale ja Janeki teadvus kustus peaaegu kohe. Sujuvalt sikutati lõtv keha korterisse ja visati tseremoonitsemata põrandale. Kibekähku astus kägistaja koridori tagasi, seadis uksemati sirgeks ja jõudis täpselt ukse sulgeda, enne kui naaber nurga tagant paistma hakkas.

      Janek toibus tasapisi. Silmi pilutades ja tuttavat lühtrit nähes tundus talle korraks, et kõik on hästi. Tal oli vastik unenägu, milles mängisid peaosa jõuline kägistav käsivars ja Mardi surm. Käega uimaselt kukalt kobades ja sõrmedega valusat muhku katsudes tundus unenägemise versioon veel tõepärasemana – ta kukkus, lõi pea ära ja siis nägi igasugust jama. Ilmselt oleks Janek veel kaua lohutavaid mõtteid heietanud, aga tema kohale kummardunud kitsas nägu purustas lootused ühe hetkega. Mehe lõug oli korralikult raseeritud ja sinaka tooniga. Janeki silme ees tõmbas mees suure kärinaga teibirullist viis pikka siilu, kleepis need otsapidi endale käsivarre külge, keeras Janeki ringi nagu jahukoti ja teipis tal käed-jalad tihedalt kokku.

      Janeki meelest võis see tähendada ainult head, sest kui kedagi oleks vaja maha lüüa, siis ei hakataks teda ometigi kinni siduma. Kiire ja osav löök kaela pihta tuli Janeki jaoks ootamatult ja viis pildi uuesti taskusse. Uuesti ärgates püüdis ta mõttes kokku lugeda, kui mitu korda ta viimase kahekümne nelja tunni vältel minestanud oli. Kõik inimesed näikse tahtvat, et ta teadvuseta lebaks. Janek, kes muidu inimestega kokkupuuteid vältis, sai veel kord oma kahtlustele kinnitust. Sellised nad olid – kõigile, kes nendest erinevad, on vaja virutada. Kui nad oleksid selle silelõuaga internetis kohtunud, siis oleks vaekauss kindlalt Janeki kasuks olnud. Ta oleks selle tõpra sajaks miljoniks bitiks käristanud ja ta põhjalikult läbi kolkinud. Aga selles maailmas sai ta olla ainult abitu kookoniks seotud nukk.

      Uus arglik katse ennast tajuda tuli Janekile varsti. Seekord hoidis ta silmi kramplikult kinni, mõeldes, et pole vast mõtet uueks pauguks enda ärkvelolekut ilmutada. Kui midagi ei juhtunud, paotas Janek СКАЧАТЬ