Häkkerijaht. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jooksis majast välja ja kihutas esimesele kõrvaltänavale. Mööda suuremat teed joostes oleksid liiga paljud tunnistajad teda näinud. Alles mõne aja pärast taipas Janek, et jookseb nii kiiresti, kui jalad võtavad, aga mingit otsest eesmärki pole – hirm kihutas tagant. Kuhu ta minema peaks, mida tegema? Teadmine, et keegi soovib teda tappa, tekitas kabuhirmu ja soovi kaduda ohtlikust kohast võimalikult kiiresti ning kaugele. Niiviisi tormates jääb ta palju paremini silma. Janek seisatas ja nägi peatusesse trolli saabumas. Troll paistis peaaegu inimtühi. Ta valis aknaaluse istekoha. Paar peatust sõitnud, taipas Janek, et kui ei taha sekeldustesse sattuda, peab pileti ostma. Ta ajas käe taskusse raha järele ja sattus Mardi võtmekimbu peale. Janekile meenus, et Mardil on mitu kodu. Üks selline, kuhu ta sõpru sünnipäevadele kutsus, ja teine ööklubide rajoonis kesklinnas, kuhu sai öösel naisi tassida. Ilmselt oli võti kimbus olemas. Janek ei olnud seal kunagi käinud, kuid Mart rääkis talle ükskord päris põhjalikult korterist – see asus vanalinnas Kaubahalli läheduses.

      Vanalinna jõudnud, püüdis Janek vältida kaamerate vaatevälja sattumist. Ülesanne oli raskete killast, sest tänu taskuvarastele võis kaameraid kõikjal valvamas näha. Õigele tänavale jõudes kahtles ta ainult hetkeks ja seadis sammud renoveeritud kolmekorruselise maja ette. Mardi peent maitset ta tundis. Ükski teine tänaval olev ehitis ei oleks sobinud. Esimene võti avas koridoriukse. Laiast kivitrepist teisele korrusele jooksnud, jäi Janek kahtlevalt seisma. Mardi jutu järgi otsustades oli õige teine või kolmas korrus, igal juhul mitte esimene. Aga see tähendas, et tal on neli korterit, mille vahel valida. Kui aga keegi juhtub kodus olema ja kuulma, et korteri lukuauku lükatakse prooviks võti, siis ta tuleks kindlasti vaatama või veel hullem, kutsuks kohe politsei. Janek vaatas uksetagused üle, kuid kõik olid täpselt ühesugused. Midagi ei jäänud üle, pidi riskima. Esimene uks ei avanenud. Igaks juhuks lippas Janek korruse ülespoole ja ootas kolm minutit, süda kõrvus pekslemas. Proovis siis üleval korrusel ust, mis vaikse klõpsatuse saatel avaneski. Üle läve astudes tundis Janek vaevuaimatavat parfüümihõngu.

      Korter polnud suur, aga väga korralikult sisustatud. Suure toa seinal rippus viiekümnetolline HD-plasmateler. Pehme ja moodne nahkdiivan võttis enda alla pool tuba. Nurgas seisis serveerimislaud jookidega. Janek istus väsinult diivanile – ta mõistis alles nüüd, kui räsitud ta on. Võimalik, et tal oli kiire, võimalik, et ta oleks pidanud põgenema, aga juhtugu nüüd mis tahes, siin kavatses ta rahus ja vaikuses ennast sirgeks venitada ja pisut magada.

      Kuigi võinuks eeldada, et halvav väsimus tagab rahuliku ja pika une, siis nii ei läinud. Janek magas rahutult mõned tunnid, iga heli peale silmi paotades. Sündmused olid oma jälje jätnud. Üks osa ajust üritas välja mõelda, mida ta nüüd edasi tegema peaks. Kuhu minema. Tal oli vaja teada saada, miks Mart tapeti – ilma probleemi lahendamata ei saa ta kunagi oma elu tagasi. Muidugi võiks valida põgenikutee, lüüa oma kodumaa uks pauguga kinni ja minna. Aga see tähendaks, et ta jääb alati, igal pool üle õla vaatama. Pealegi oli Mart tema ainuke sõber ja ta tapeti jõhkralt.

      Pisut veel siputanud ja tulutult sõba silmile saada proovinud, ajas Janek ennast otsustavalt püsti, võttis seljakotist mälukaardi ja pistis televiisorisse, valis puldiga õige sisendi ja käivitas videofaili. Pilt läks käima üks tänavavahe enne St. Patrickut. Mart oli ettevaatlik.

      Mart astus trepist üles ja sisenes keskaegsesse söögikohta. Ta tellis letist päevaprae, teenindav neiu naeratas püüdlikult. Mart oli ilmselt seal ennegi käinud, sest peaaegu kõhklemata astus ta söögikoha teise ruumi, möödus mõnest lauast ja astus kamina taha nurgalauda. Seal istus juba keegi ees. Marti nähes ta tõusis, surus üle laua kätt. Mart jõudis vaeva paar sõna öelda, kui teine mees hoiatavalt käe tõstis. Nad istusid piinlikus vaikuses, kuni mõlemale söök ette toodi.

      Nüüd oli mees valmis rääkima. „Mul on vaja, et keegi lammutaks ühte saiti.” Mart ilmselt noogutas, sest mees jätkas: „Ma tean, et sina saad sellega hakkama.”

      Mart tõstis keelavalt käe: „Mina olen ainult vahendaja.”

      „Selge,” ei hakanud vestluskaaslane tseremoonitsema, „saate siis hakkama? Mul on mälupulk. Tundub tavaline puuk, aga see, kust see leiti, ei meeldi mulle. Tahame teada, mis selle aadressi taga on, millele puuk andmed toimetama pidi.”

      „Tööraha tahame ette. Isegi siis, kui me asja ära ei lahenda, jääb raha meile. Kui see ei sobi, siis me tööd ei võta,” oli Mart resoluutne.

      Tööpakkuja ei öelnud midagi, mälus rahulikult suutäie läbi ja ütles: „Sellisel juhul tahan töö tegijaga kokku saada, muidu ei ole meil mingit garantiid, et te üleüldse midagi teete.”

      Mart raputas pead. „Me ei saagi teile mingit garantiid anda. Ja see, kes töö ette võtab, tahab kindlasti anonüümseks jääda. Kui aus olla, siis isegi mina ei tunne teda, aga kõik on alati sujunud korrektselt.”

      Janek imestas, kui osavalt ja stiilselt Mart valetas. Ei mingeid tõrkeid, venitamisi ega ebasiirust hääles. Sellepärast just tema läbirääkimisi pidaski.

      „Ma usaldan sind ainult vana tutvuse poolest. Kuid arvesta, sina vastutad ikkagi!” ütles tellija jõuliselt. Janekil käis kehast külm jutt läbi. „Ja veel, kõik, ma kordan, kõik andmed, mis iganes jäävad, annate mulle isiklikult üle ning seejärel kustutate viimase kui biti, mis selle juhtumi kohta on!”

      Marti ei näinud nõudmine üllatavat. „Loomulikult,” vastas ta rahulikult.

      Tellija libistas üle laua pisikese süütu välimusega mälupulga, mille Mart vastu võttis ning sujuva liigutusega taskusse surus.

      Võib-olla oli Janek just nüüd näinud, kuidas sõber ühe sõnaga enda surmaotsusele alla kirjutas. Kui keegi ütleb, et SINA vastutad, siis ei tohi hooletult kõike enda kaela võtta, vaid mõelda, kaaluda. Janek oleks tellija kindlasti kuradile saatnud ja sealt fantoomina kadunud. Niisiis, nüüd oli Janek näinud tellija nägu. Muidugi polnud kindel, kas just see pool süüdi oli, aga sealt sai kerimist alustada. Kui ta selle mehe üles leiab, siis saab ta küsida. Pealegi selgus, et Mart tundis tellijat, ehk aitab see uurimise juures kaasa.

      Tellija oli kindlalt nõudnud kõikide andmete kustutamist – seda fakti ei olnud Mart talle edasi andnud. Ega vahet polnudki, sest mõnes mõttes oli Janek teinud puhta töö ja kõik andmed, viited ning jäljed enda pesani välja lõiganud. See oli elementaarne ettevaatusabinõu, et ükski pahane klient ei saaks talle külla tulla. Nüüd oli aga kõik teisiti. Nüüd oli tal vaja kõik andmed taastada. Selgemast selgem, et krüpteeritud faili sees peitus midagi, mis oli piisavalt oluline ja tähtis, et selle nimel tappa. Nüüdseks oli Janek kindel, et Mart suri just nimelt nende viimase töö pärast. Ainus, mida ta ei mõistnud, oli see, miks polnud teda sealsamas metsamajas mõrvatud.

      IX

      Kalle spurtis, kuidas jaksas, kott peksis valusalt selga. Nokkmüts peas, kerged sportlikud firmarõivad, kõik kokku jättis mulje, et mehel on kohe-kohe ees sportlik kohtumine äripartneritega. Mustad täpid tulid silme ette, vanglas oli ta küll füüsist parandanud, kuid võhma nappis ikkagi. Janek jooksis veidralt üles-alla karates ja juuksed lehvimas nagu mingil hipi. Kalle hoidis paralleeltänavale. Niiviisi riskis ta, et Janek pöörab kõrvaltänavasse, aga Kalle teadis, et kui mees järgmise maja tagant välja ei vilksa, siis peab ta kohe kvartalisse pöörama. Janekil oleks edumaad vast kümme sekundit ja ta jõuaks näha, kuhu poole põgenik suuna võtab.

      Õigesti tegi, et ta oma peiduurkast välja tuli ja korteri ligi hiilis – selle nobeda roti tegevuskava oli kogenud silmale kohe selge. Kalle oleks peaaegu hiljaks jäänud, kuid tundus, et ka nii hea väljaõppe saanud tapja tegi vigu: sattus oma tegevusest liigselt õhinasse ja ei pannud tähele, kui korteri välisuks avanes. Õhuaken oli ju lahti ja kardinad pidid tuuletõmbuse abil reetlikult liikuma. Mõrvar СКАЧАТЬ