Häkkerijaht. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jalgpallur, tormas sisemise vile peale ehmunud Janekist mööda ning pühkis ohuallika läbi akende tänavale. Veendunud, et vastane jäi liikumatult lamama, kuigi polnud ilmselt surnud, sest see oli kõigest teine korrus, lõikas Kalle radiaatori küljest köie lahti ning lükkas Janekil tabureti alt. Polnud vaja, et mees teda näeks. Niigi oli tal rohkem tähelepanu, kui ülesande korrektseks sooritamiseks vaja läks. Ta uskus, et tellijale see ei meeldi. Aga samas oli talle selgelt öeldud: tuleb kaitsta ja vaadelda.

      Järgmise puulobudiku tagant Janek välja ei ilmunud. Kirudes lippas Kalle kõrvaltänavasse ja jõudis näha, kuidas Janek trolli astus, uksed kinni laksatasid ja troll hoogu võttis. Kalle teadis, et nüüd ei jäänud muud üle, kui trolli järel liduma hakata. Ta jõuab pool peatusevahet ära joosta, enne kui järgmine peatus tuleb, siis näeb ta juba kaugelt, kas Janek otsustab edasi sõita või tuleb maha. Kalle võttis kiiruse üles ja kirus mõttes kotti, mis oli raske ja peksles valusalt selga. Õnneks jäi troll üsna pea punase tule taha seisma ning ta sai hetke hinge tõmmata. Mööda joosta ei tohtinud, sest Janek oleks teda aknast näinud ja kohe seostanud mehega, keda ta oma korteris nägi. Troll võttis uuesti kiiruse üles. Seekord oli tee tühi ning Kalle jäi lootusetult maha. Peatuste vahemaa oli samuti liiga pikk, ta jõudis ainult veerandi kogu maast läbida, kui troll peatus. Siis tal aga vedas: Janek astus trollist välja ning kiirustas üle tee, linna poole tagasi minevasse trollipeatusesse.

      Tubli, mõtles Kalle, teeb haake, et jälitajaid kannult raputada. Ta läks ähkides üle tee ja jäi üks peatus linna poole. Niipea, kui ta näeb Janekit trolli astumas, saab ta sama trolli peale minna. Inimeste seas ei pruugi Janek teda kohe märgata. Kalle võttis mütsi peast ja kuivatas varrukaga leemendavat pealage. Ootepaviljonis seisjad vaatasid teda kerge halvakspanuga. See ei olnud hea, ta jäi meelde.

      Janek astus esimesse peatusesse saabunud trolli. Kalle hoidis inimeste selja taha ja astus viimasest uksest sisse, augustas kioskist ostetud pileti ja jäi küljega Janeki poole. Janek oli rahunenud, tundus, et tal oli plaan tekkinud. Nad väljusid trollist Vabaduse platsil ja Janek võttis suuna vanalinnale.

      Vana-Viru tänaval Janek korraks seisatas ja kahtles, siis võttis suuna tänava pöördel oleva maja paraaduksele. Saanud aru, et jälitatav suundub just nimelt sellesse majja, ei hakanud Kalle lähemale pressima. Kindlasti oli Janek teda paar korda vilksamisi silmanud. Kui ta nüüd uksest sisse astub, siis vaatab ta kindlasti igasse ilmakaarde, algajad lihtsalt tegid alati nii. Vahtisid tuuleveskina igasse suunda, tõmmates endale iga mööduja tähelepanu. Ümbrust pidi jälgima märkamatult. Kallel oli probleem, kuidagi pidi ta teada saama, millisesse korterisse Janek läheb. Ta pidi endale korraliku jälgimiskoha ette valmistama ja sellega oli kiire. Ilmselt on Janekil mingit laadi eriteenistus kannul. Ja vaevalt, et see korter, kuhu Janek ennast veab, neile teadmata on. Varsti on sinna oodata reidi. Seekord on nad kindlasti ettevaatlikumad. Kalles tuksatas hetkeks kahetsus, et ta eelmises kohas ründaja ellu jättis. Ta ei tahtnud liiga suurt kära ja politsei tähelepanu. Selle kukkumise nimetab ohver ise õnnetuseks – ei hakanud ta ju rääkima, et proovis kedagi üles puua, aga see ebaõnnestus, kuna tuli mingi mees ja viskas ta aknast välja. Sama trikiga enam kedagi ei üllata. Niisiis, nüüd tuli endale püsivam pesa sisse seada.

      Nagu ta oli arvanud, jõllitas Janek kahtlustavalt igasse suunda ja kadus trepikotta. Läbi trepikoja klaaside oli näha, kuidas ta lippas teisele korrusele, kõhkles seal pisut, läks siis kolmandale ja kadus silmist. Kalle astus maja taha ja tegi kindlaks, et korterid on läbi maja ning aknad avanevad nii hoovi kui ka tänavale. Võis arvata, et puhkeruumid olid siseõue poole. Ta pidi üle õue kätte paistva vastasmaja katusele ronima või siis mõnda korterisse sisse murdma. Pigem viimast, kui arvestada, et ilmselt tuleb tal seekord kauem vahipostil püsida. Kõik uksed olid tihkelt kinni ja rõdud korralikult trellitatud. Tuletõrjeredelit ei hakanud silma. Kalle muutus närviliseks ja loksutas trepikoja ust, kuigi see oli tühi ajaraisk. Janekil oleks piisanud kolmekümnest sekundist, et uksest väljuda ja nurga taha kaduda, ja siis oleks Kallel tõsine probleem. Janek pidi olema kuradi väsinud ja kui ta esimese tunni jooksul välja ei tormanud, siis ilmselt kavatses ta seal pikemalt redutada.

      Kalle viskas raske reketikoti teisele õlale ja kiikas kes-teabmitmendat korda vastasmaja trepikoja suletud ust. Ta oli enne ukse juures passinud ja kellanupu juurest ühe nime meelde jätnud. Nähes nüüd eemalt ühte vanemat daami turukottidega õige ukse juurde suundumas, lisas Kalle sammu, et jõuda temaga ühel ajal. Daam pani toidukotid korraks maha ja otsis käekotist võtme. Vaatas vilksamisi kahtlustavalt Kalle poole, kes higisena ja ilma mütsita, kiilakana ei jätnud tõepoolest raasugi usaldusväärset muljet.

      „Ma lähen härra Wachowski juurde,” teatas Kalle, püüdes tämbrisse usaldusväärseid noote liita. Tädi noogutas rahunenult ja tegi ukse lahti. Eestlastele mõjusid välismaalaste nimed alati positiivselt. Ilmselt mõtles tädi oma peas, et kui ta läheb Wachowski juurde, siis ei saa ta mingil juhul kurjategija olla. Kui Kalle elanuks linnas, oleks ta kindlasti oma perekonnanime Marvest Marwelliks muutnud.

      „Kas ma saan teid aidata?” uuris Kalle ja haaras vastust ootamata rasked toidukotid. Tädi astus uste vahelt sisse ja hakkas trepist ees üles astuma, Kalle tihedalt kannul. Jõudnud kolmandale, seisatas tädi ja jäi korteriukse taga seisma. Vedas, mõtles Kalle, esimese katsega õige korter – siit peaks kenasti nägema, millega Janek tegeleb. Kalle pani kotid maha ja pööras ringi ning naine vajutas uksekella, ilmselt tahtis, et keegi kodustest ukse avaks ja vastu tuleks. Kalle käitumisest või olekust õhkas midagi ohtlikku ja tema sõbralikkus tundus pisut liiga pealetükkiv, aga sõbralikule inimesele oleks ju olnud ebaviisakas ära öelda.

      Kalle jõudis poolele trepile, kui uksed avanesid ja pahur hääl nähvas: „Mis sa kellad – sul endal ka võtmed taskus.” Enne kui tärkav kodutüli hoo üles sai, jõudis Kalle ühe suure hüppega ukse juurde ja lükkas pererahva tseremoonitsemata korterisse, kus nad teda keeletult vahtima jäid. Kalle pööras välkkiirelt ringi, haaras toidukotid ja tõmbas ukse vaikselt kinni. Naine hakkas heleda häälega kiljuma.

      „Vait!” käratas Kalle ja naine sulges suu. Mees loobus eos vastupanust. Istus koridoritoolil, pea löödult rinnal. Ei teagi, mis meest rohkem heidutas, kas kurjategija tema kodus või hirm, et naise näägutamine selle pärast ei lõpe enam iial.

      Kalle ajas ohvrid püsti, vaatas kiiresti läbi korteri kolm tuba ja köögi ja sai aru, et varitsuse peab sättima magamistuppa. Ta võttis seljakotist rulli teipi, kamandas naise ja mehe suurele voodile ning sidus kinni, haaras siis kotist binokli ja uuris vastasmaja. Varsti sai selgeks, et tal on aega. Janek magas diivanil. Seda oli vaevu-vaevu näha – õnneks olid vastasmaja korrused pisut madalamal. Kalle võttis püssiosad välja ning pani kokku, sättis optika paika ja pani püssi aknalauale valmis. Iial ei võinud teada, millal seda vaja läheb. Ta vaatas hirmust kangeid vanakesi ja otsustas nad tööle rakendada. Ta nihutas vanamehe akna juurde, teipis ta käed pisikese binokli külge ning käskis diivanil magavat kogu jälgida ja kohe teada anda, kui see seal liigutama peaks. Naise sidus ta lahti, läks temaga koos kööki ning käskis endale võileiva teha.

      „Kõik läheb hästi, ma kaon siit varsti, aga kui te mind takistate, siis löön maha,” lubas Kalle. Tundus, et naisel ei olnud uskumisega probleeme. Värisevi käsi võttis ta kotist seemneleiba ja määris taluvõid peale. Kalle läks võileibadega magamistuppa tagasi ja vitsutas need seal nahka. Mees jälgis kuulekalt binokliga vastasmaja.

      „Magab?” uuris Kalle. Mees noogutas.

      „Puhka vahepeal minutiks käsi, kui näed mingit liikumist, siis hüüa mind.” Kalle nõudis abielupaari mobiiltelefonid enda kätte ja tõmbas lauatelefoni juhtme puruks. „Ma lähen pesema, aga ma hoian ukse lahti ja näen, kui te püüate koridori minna.” Ta võttis särgi seljast, loputas kiiresti ülakeha, nägu ning pead. Kuivatas kiiresti punaseruudulisse froteerätikusse. Kalle oleks tahtnud veel hambaid pesta, aga klaasist paistvad kollaseks nühitud hambaharjad peletasid need mõtted eemale. Ta pigitas hambapastatuubist portsu põske, nühkis pisut sõrmega ja sülitas. Sellest pidi СКАЧАТЬ