Häkkerijaht. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ proovis enda asendit mugavamaks seada, aga ta ei saanud liigutada. Kontoritooli kindlalt kinniseotuna pidi ta vaatama, kuidas silelõugne jõhkard tema plaadikogu tuuseldas. Janek irvitas sisemiselt – kes siis tänapäeval midagi vajalikku plaadi peal hoidis. Kõik need hunnikud toanurgas olid kas odavad koopiad või vanade operatsioonisüsteemide plaadid. Isekõrvetatud Linuxi plaadid, testiplaadid, pornokogu ja muud sitta, mida ta polnud ära visanud põhjusel, et paarisaja plaadi hulgas võis olla paar vajalikku, aga kõigi nende läbivaatamiseks polnud kunagi piisavalt aega.

      Ikkagi oli Janekil paha vaadata, kuidas plaadid toanurka kuhja lendasid. Mida see lollpea üldse leida mõtles? Kas tal oli võime plaati vahtides teada saada, mis seal peal oli? Mille kuradi järgi ta otsustas, et just see plaat tuleb nurka visata? Siis Janek taipas – nurka lendasid tühjad karbid, plaate kogus mees suurde kilekotti. Ilmselt üritavad midagi leida, midagi sellist, mis eelmisel ööl talle näppu jäi. Kelle otsa see kuradi Mart seekord komistas, kes nad ka polnud, neil oli piisavalt raha, et kirjutada oma kaitsesüsteemid ja varitseda iga ründajat. Tõenäoliselt oli imeline öine läbimurdmine lihtsalt lõks.

      Õnne neile jobudele, kes peavad kogu selle hunniku ükshaaval fail faili järel läbi vaatama. Selleks kulutavad nad küll kenasti aega. Janek oleks peaaegu parastavalt naerma puhkenud. Kes see mees ka polnud, tal oli igatahes ülihea vaist. Ta pöördus järsult ja vaatas Janekile silma. Hallid silmad kiirgasid ilmetult. „Kus see on?” küsis silelõug tuntava vene aktsendiga nõudlikul häälel. Kuna Janek ei saanud piuksugi teha, isegi mitte õlgu kehitada, siis püsis ta vaikselt. Pealegi, kust tema teadis, mida mees mõelda võis. Ehk tuli ta hoopis mõnest piraattarkvara jahtivast kompaniist või autorikaitseorganisatsioonist. Janek oli peaaegu kindel, et tegelikkuses need intellektuaalomandi kaitsmisest jahuvad organisatsioonid just nii oma asju ajavadki.

      Janekile kippus naer peale ja ta kortsutas näoga väheke teipi. Seda poleks ilmselt pidanud tegema, sest mees astus kiire sammuga ligi ja tõmbas ühe ropsuga teibi näo küljest lahti. Janek tundis, nagu oleks keegi talle ilmatu suure forelli sabaga vastu nägu laksanud.

      „Nooh?” uuris tige mees, kelleks Janek ta endamisi ristis.

      „Ma, ma noh ei tea, mida sa tahad.”

      Mehe nägu jäi ilmetuks, aga ta koukis taskust skalpelli, mida vaatas hetke õudustäratava hardusega. Janekile avaldas see soovitud mõju. Ta arvas, et põhimõtteliselt ei kaotaks ta ju midagi, kui mehe küsimustele vastaks.

      „Ma ei tea, mida sa otsid, aga kui sa seda mulle ütled, püüan igati aidata.” Janek oli oma vastusega rahul, sest meenus, et just nii pidigi röövlitele vastama. Aeglaselt kiirustama ja neile igati vastu tulema.

      Mees jäi ilmetuks, aga nuga ta käes kadus sõrmede vahele ja ilmus uuesti välja korrapärase rütmiga.

      Röövija pööras Janekile selja, astus diivani seljatoele ja upitas ennast laes rippuva lambini. Tõstis lühtri konksu otsast lahti ja lõikas järsu liigutusega juhtmed läbi – imelikul kombel särakat saamata. Ta viskas kupli hooletult diivanile, haaras sõrmedega konksust ja jäi sinna rippuma nagu pärdik. Janekis tõusis rahutus. Miks oli ründajal vaja kuppel maha võtta. Vastik eelaimus pani Janeki higistama. Asjalike liigutustega kargas röövel koridori ja ilmus sekundi pärast seljakotiga tagasi. Võttis välja rulli pesunööri, lappas silma järgi paraja osa välja ja pisike nuga välgatas. Mees sõlmis nööri otsa aasa, vaatas Janeki poole ning naeratas rõõmutult. Ta astus Janeki taha ja libistas aasa talle ümber kaela, sikutas kergelt ja silmus tõmbus kõrisõlme juurde kokku. Vastikusest kõõksatades proovis Janek pearaputamisega silmusest vabaneda. Mees mühatas, kiskus nööri kaelast ära ja sidus sõlme uuesti lahti. Tundus, et kurjategija oli perfektsionist. Sõlme ringi sidunud, kadus vangistaja kööki ja tuli varsti taburetiga tagasi, pani selle keset tuba, astus peale ja loksutas mõtlikult. Janeki paanika kasvas sekunditega – mees tundus olevat rituaalidest lugu pidav sarimõrvar. Timukale ei meeldinud taas miski, ta vaatas hindavalt Janekit, siis sõlme ning naeratas jäiselt. Janek oleks tahtnud, et mees oleks jäänud oma liistude juurde, sest naeratus tegi ta hirmuäratavaks. Timukas astus arvuti juurde. „Parool?”

      Janek ütles kähku oma salasõna, tema vastupanuvõime oli viimseni mutta tambitud. Ta nägi silmanurgast, kuidas keskmisele kuvarile ilmus populaarne otsingumootor ja kuidas mees sinna midagi tippis. Tundus, et röövel oskas peale mõrvamise ka suurepäraselt arvutit kasutada, mitmekülgne talent. Janek mõistis äkki, et ta ei pea sõna kuulama ega vaikselt istuma. Vastupidi, mida rohkem ta häält teeb ja mida rohkem võitleb, seda tõenäolisem on, et keegi tuleb appi. Mõtted olid õiged, tõenäoliselt said paljud röövitud inimesed aru, et kui nad sipleks, siis tekiks neil murdosa võimalust minema pääseda, aga enamik neist istus vakka, püüdes oma hatust elunatukest võimalikult pikaks venitada. Hirm halvas. Hirm sõi teod. Samas peaks ju palju rohkem kartma seda, et kohe riputab mees ta üles ja siis ongi kõik.

      Ma peaksin ikkagi proovima siputada, jõudis Janeki peast läbi käia, vahetult enne, kui hukkaja prooviks tal kaenlaalustest haaras. Mehe väikeses kogus peitus üllatavalt palju jõudu – ta jaksas Janeki koos tooliga maast lahti tõsta. Ta sättis silmuse Janekile ümber kaela, astus taburetile, viskas nööri üle konksu ja sikutas tugevalt – silmus jooksis kinni. Veel sai Janek hingata. Mees lõikas Janeki tooli küljest vabaks, tõmbas ta rinnust püsti ja näitas pöidlaga taburetile. Janek ronis vaguralt taburetile, sissetungija tõmbas nööri pingule, sidus teise otsa kindlalt radiaatori ribi külge ning hõõrus siis rahulolevalt kinnastatud käsi ja naeratas – tundus, et viimasest poomisest on kaua aega möödas ja mees naudib protsessi. Janeki higinäärmed vallandusid ja ta kattus üleni väikeste piiskadega. Timukas seisis selja taga ning Janek ei näinud, millal tema viimane sekund otsa saab. Ta oleks tahtnud teada. Janeki pupillid suurenesid viimase võimaluseni ja haistmine muutus üliteravaks – organism andis kõik, et teda aidata. Kui ta oleks saanud põgenema, oleks ta ilmselt jooksnud sada kilomeetrit tunnis. Ma pean tugev olema, mõtles Janek, viimase hetkeni võitlema. Kaela tugevaks tegema, vastu punnima – ei tohi minna alistunult. Nüüd hakkas tal metsikult kahju, et ta niisama alla andis ja ise vabatahtlikult taburetile ronis. Milline tore žest on enda tapjat aidata.

      Janek oleks ennast veelgi nahutanud, aga ootamatu vilgatus ukseavas tõmbas ta tähelepanu. Mis see oli? Keegi tegi vastasmajas akna lahti ja päikese peegeldus vilksatas läbi toa? Janek röögatas, kui nägi jässakat nokkmütsiga meest tuppa hüppamas. Hõike kaja alles põrkas seintelt tagasi, kui selja taga kostis klaasiklirin, kisa ja tuhm mats. Siis oli jupike vaikust. Keegi sülitas aknaaugust välja. Mulle tuldi appi, jõudis Janek rõõmustada, just hetk enne seda, kui taburet jalge alt kadus. Kägistavast ootusest kangena kukkus ta mürtsatusega maha. See keegi, kes kurja pisikese mehe aknast välja viskas, oli nööriotsa radiaatori küljest lahti sidunud ja siis ilmselt pulli pärast tabureti alt löönud, et näha, kuidas Janek püksid täis teeb. Janek ei kiirustanud ümber pöörama, sest inimene, kes mõrvaihast pakatava selli aknast välja viskas, ei pruukinud olla sugugi parem. See võis olla sama firma teine kutt, kes tegi sõbraga pisut pulli. Jõmmide naljad, ehehee, viskasin sind koos raamidega tänavale. Janek nägi silme ees nöörsaapaid, tundis siis, kuidas uustulnuk ta teibitud käed-jalad lahti lõikas ja minema astus. Nii kerget pääsemist Janek ei uskunud. Ilmselt tuleb ootamatu sündmusepööre nagu Hollywoodi filmis, põhipaha kargab jalule ja teeb oma viimase käigu, aga peategelane on valmis ning tapab ta oma erioskusi kasutades. Janek mõtles selle peale, läks kööki ja relvastas end suurima noaga, mille leidis. Kuhu too tüüp läks, äkki passis kõrvaltoas? Ootas hetke, kuni Janek ennast püsti ajab, tualetis ära käib ja siis käe pistikupesa imiteerivasse seifi pistab. Janek vaatas toas ringi, aken oli koos raamidega kadunud, kardinad lehvisid õues. Ei olnud mõtet passida ja mõelda, kes ta vabastas. Tal oli ju missioon, kindel põhjus, miks ta hoolimata ilmselgest ohust ikkagi koju tuli. Praegu olid tähtsamad raha ja riided. Janek haaras seljakoti ning pakkis kiiresti, mis kätte juhtus, kõige peale pistis tahvelarvuti – iial ei tea, millal seda vaja võis minna. Pärast seda tegi ta korteris kiire tiiru, veendumaks, et õhk on puhas. Kedagi nägemata СКАЧАТЬ