Häkkerijaht. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Erki, kes oma väljaväänatud käe kibekiiresti Kalle pihust ära tõmbas ja tahtmatult sammukese eemale astus.

      „Ma saan aru, et need on su parimad riided, mis see tolgus ära rikkus?” küsis Erki. Kalle noogutas ja mõtles, et kustkohast Erki seda teadis, et just see autojuht ta poriveega üle kallas, kuid jättis mõtte enda teada.

      „Lähme.” Erki osutas lähedal seisva kahekorruselise maja poole. Ta sammus kivitrepist ees üles ja jäi pidama teise korruse ukse juures. Trepil olid näha märja lapi jäljed. Vana kaltsu lehk reostas õhku, kuid üldmulje oli puhas. Erki avas toaukse ja viipas Kallele, et see sisse astuks.

      „Sa mine vannituppa, loputa suurem sopp maha. Stopp, mees, võta jalanõud ära, siga oled või?”

      Kalle loobus oma nöörsaabastest ja läks pisukesse vannituppa. Boiler mühises koduselt ja koos õhusurvega sai kraanist leiget vett, millest piisas hädapäraseks kasimiseks.

      Erki ootas köögis, ühetoalise korteri kõige tillemas ruumis. Valge kapp, gaasipliit, metallist kraanikauss. Kaks taburetti ja seina küljest lahti käiv triikimislauda meenutav plaat.

      „Võta istet, meil on vaja rääkida,” ütles Erki.

      Kalle istus kuulekalt ja nihutas tooli kitsukese laua lähedusse. Enim vaevas teda küsimus, kes on Erki. Mitte igaühel ei lasta vanglas ringi käia ja korraldusi jagada. Ehk mõni vanglaameti tegelane ja teda üritatakse kuidagi koputajaks teha, midagi temalt välja urgitseda, kuid selleks oli ta vale mees. Enamjaolt üksikvangistuses istununa ei teadnud ta kaasvangidest suurt midagi.

      Järsku lahvatas Kalle pähe ebameeldiv mõte, et Erki oli kogu see aeg teda kõrvalt jälginud, alates hetkest, kui ta vanglast välja sai. Oli ta ju teadnud, et see auto ta poriga üle pritsis. Erki oli ilmselgelt piisavalt koolitatud, et tähelepandamatu varjuna kellelgi kannul käia. See kõlas liiga politseiniku moodi.

      „Selliseid asju, nagu seal all tänaval, ei tohi enam juhtuda. Sa ei tohi endale tähelepanu tõmmata. Saad aru? Kui politsei sind kinni peab, pistetakse sind kongi tagasi ja enam ma sind vabaks ei saa. Ning mis peamine, kui vahele jääd, ei ole sa minust kuulnud ega mind näinud. Paberite järgi vormistatakse sinu jalutamine põgenemiseks ja saad kauem sitsida. Kas on selge?”

      Kalle noogutas.

      „Hästi, siis oleme sissejuhatusega ühel pool.”

      Kalle põrnitses Erkit kerge kahtlusega. Mehe käskivas kõneviisis oleks just nagu tunda sõjaväelist nooti. Samas oli Erki eksinud, asetanud käe Kallele õlale – selline viga saaks päriskonfliktis saatuslikuks. Äkki ikka sõdur, selline sõdur, keda oli küll hoolikalt koolitatud, kuid kes polnud veel konfliktisituatsioonis treeningut lihvinud.

      Erki hakkas midagi põuetaskust koukima, kuid midagi Kalle silmades pani ta ümber mõtlema. „Ära saa minust valesti aru. OK, hea küll, teeme nagu politseifilmides – ma tõmban püstoli taskust välja vasaku käega ja aegluubis.”

      Levinud trikk, mõtles Kalle. Millegipärast arvatakse, et vasaku käega pole võimalik tulistada. Peaaegu sama tobe, kui lasta kogenud vangil käed vastu seina toetades jalad harki ajada. Meestel on kongis aastaid aega, et harjutada, kuidas sellest seisust võitjana välja tulla. Õige oleks käsutada laubaga vastu seina, käed kõrvale, pöidlad allapoole suunatud, avatud peopesad valvuri poole. Kalle tõusis tseremoonitsemata püsti. Astus Erki selja taha ja ütles: „Võta välja.”

      Erki võttis püstoli, vajutas pidemel olevale nupule ja libistas salve pesast pihku. Tõmbas kelgu taha ja püüdis osavalt välja lendava padruni pihku, surus selle salve teistele lisaks ja pani taskusse. Relva aga asetas lauale tagasi. On nii mõnegi tunni lasketiirus veetnud, mõtles Kalle.

      „See on sulle. Hiljem saad padrunid ka.”

      Kalle tuli laua äärde tagasi, tõmbas relva pöidlaga enda ette, haaras pihku, kaalus mõtlikult, pani siis tagasi lauale ja küsis: „Mis ma sellega tegema pean?”

      „Kedagi tapma ei pea. Aga sa pead valmis olema, et keegi tahab sinust lahti saada. Viimasel paaril päeval on mitmesuguseid arenguid ja mul on vaja nüüd meest, kes hoiaks ühel tüübil silma peal, vajadusel on teda vaja kaitsta. Aga võib olla, et peab ta kinni nabima ja väheke klobima. Saad aru?”

      „Tegelikult ei saa,” ütles Kalle. „Mis arengud? Kelle heaks ma töötama hakkan?”

      „Ütleme nii, et seekord töötad sa heade poolel. Rohkem ma sulle öelda ei saa.” Erki surus suu otsustavalt kinni, justkui oleks oht muidu ennast reeta.

      „Mul on vaja teada, kes on pahad.”

      Erki muutus mõtlikuks ja vaikis.

      „Ma ei ole uudishimulik, lihtsalt on vaja teada, mis tase vastastel on. Igaühe jaoks on oma vastutegevus. Pealegi tahan ma päästikule vajutades kindel olla, kes on kes.”

      Erki tõusis ja astus köögiakna juurde, tõmbas sitskardina kõrvale ja vaatas õue. Mõnda aega ei öelnud ta midagi. Ümber pööramata ütles ta: „Sa ei pea muretsema. Vaenlased on osavad, väljaõppega ja neid jätkub. Abi sul loota pole. Kui, siis ainult organisatoorset laadi.”

      „Palju neid on?”

      „Seda ei saa üheselt määratleda. Neid on mõnes mõttes nii palju, kui vaja.”

      „Selge, siis on ainuke võimalus varjatult töötada. Mida ma siis täpsemalt pean tegema? Mida tähendab silma peal hoidmine. Vahin teda niisama ja kannan arengutest ette?”

      „Ma ju ütlesin, et teda peab kaitsma, see on tähtis.”

      „Sa ütlesid ka, et võib-olla on vaja talle tappa anda.”

      „Esialgu on vaja kaitsta, aga nii, et tema ega ka keegi teine sellest aru ei saaks. Mõistad?”

      Kalle noogutas. „Linnas?”

      „Jah, eelkõige linnas. See sell ei käi peaaegu üldse oma kodust väljas. Kui ainult, kui ainult, jah… noh, viimasel ajal on tal pisut rohkem ringiliikumist.”

      „Väikesekaliibriline vintpüss, korralik optika. Mul on kohe raha vaja. Ja ma tahan teada, mida teha siis, kui kaitstavat ähvardab tõsine oht. Kui keegi tahab teda tappa, kas ma võin ta likvideerida.”

      Erki purskas naerma. „Oled sa ikka tegelane. Kas ma võin likvideerida. Kurat, nagu mingist filmist väljas astunud.”

      Kalle jäi emotsioonituks ja lasi Erkil ennast välja elada, naer lakkas ruttu.

      „Hästi, sa pead ta elu kaitsma niikaua, kuni ma pole sulle vastupidist öelnud. See tähendab, et igal juhul kaitsed.”

      „Sellega on siis selge,” oli Kalle rahul.

      „Raha, raha, näe siin,” Erki koukis püksitaskust mõned viiekümneeurosed, „peaks sulle aitama küll.”

      Kalle pani raha rinnataskusse. „Me ei ole rääkinud minu tasust. Mida ma saan, kui sind aitan?”

      „Vabadust ma sulle lubada ei saa, selle ütlen kohe ära. Karistusaega lühendada ka mitte. Ohvrite sugulastele jääks see kindlasti silma, nad tõuseksid tagajalgadele ja skandaali meie ettevõtmisesse pole vaja ei praegu ega hiljem. Aga ütleme, et esiteks on sul vanglast puhkus ja teiseks saad sa teha midagi sellist, mida sa teha armastad. Kolmandaks mõtlesin, et kannan sulle mingi summa üle. Nagu ma aru sain, jäid sa kogu СКАЧАТЬ