Häkkerijaht. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aknast välja. Naine seiras teda trotslikult. Kuulnud Kallet sisenemas, raporteeris mees: „Pole oimugi liigutanud.” Kallele tundus, et mees oli tööst õhinasse sattunud. Naisele tundus sama: ta vaatas oma meest pika mürgise pilguga. Kalle otsis seljakotist ekraanipuhastuslappi mähitud padrunid, võttis kolm tükki välja ja asetas need öökapile ritta. Kontrollis seejärel püssilukku ja tegi tühja kontrollasu. Kui ta laskma peab, läheb ta riski peale välja, sest seekord oli optika tema käe järgi reguleerimata. Naine vaatas Kalle rutiinset tegevust kasvava rahutusega, võttis siis ennast kokku ja küsis: „Kas sa kavatsed ta tappa?”

      Enne, kui Kalle midagi öelda jõudis, kähvas vanamees ümber pööramata: „Siis poleks ju teda vaja vahtida või kuidas.” Kalle mühatas ja mõtles, et ootamine nende kahe hullu seltsis võib päris raskeks osutuda. Vanamees igatahes oli oma sõiduvees – ilmselt tundus see põnevaim lugu tema elus. Ei läinud kaua, kui ta ootamatult hõikas „Liigutab!” ja siis varsti uuesti „Nüüd jälle, keeras teise külje.” Nohises siis rahulolevalt ja vaatas Kalle poole, oodates ilmselt, et Kalle tuleb nüüd püssiga kohale.

      „Ma tahan teada, kui ta ärkab või kui keegi teine pilti ilmub.”

      Kalle sättis, püss süles, ennast kõrge seljatoega tooli istuma. Ta sulges silmad ja lõdvestas keha, viis mõtted kaugele, vajus uinumispunktini ja tuli sealt vaikselt uuesti välja. Harjutus peletas une mõneks ajaks eemale ja aitas värskena püsida.

      Kalle silmitses tapeedimustrit ja püüdis välja arvutada, mitu lille seinal kokku on, kui kõlas uksekell. Naise poole vaadates oli Kallel kohe selge, et see oli oodatud külaskäik.

      „Kes see on?” nõudis Kalle.

      Naise pressis huuled kriipsuks kokku. Mees laskis binokli alla ja ütles: „See on tütrepoeg. Käib meid paar korda nädalas peale trenni vaatamas.”

      Kõlas uus uksekell ja nüüd koputati veel uksele. Kalle mõistis, et pidi ukse lahti tegema, muidu ajab närviline sugulane kogu trepikoja sumisema. Ta pani püssi nurka, vaatas veel naise parastavatesse silmadesse ja astus pehmelt koridori. Nüüd trummeldati ust juba päris närviliselt. Ja keegi hõikas pisut käheda häälega: „Vanaema, see olen mina, tee lahti.”

      Uksesilmast vaadata ei saanud – teisel pool ust oleks koputaja märganud, et uksesilm kaeti. See oleks niigi ärevil meeltele kahtlane tundunud. Kalle kummardus korraks, uuris lukku ja avastas pettumusega, et seda ei saa vaikselt lahti keerata. Ta haaras ühe käega lingist, keeras teise käega snepri avatuks ja tõmbas ukse lahti. Tema ees seisis vähemal kahemeetrine mehejurakas, spordikott ühes käes rippumas. Vot sulle lapselast, mõtles Kalle, ja pani murega tähele, et mehe käsi oli märkamatult kotisangast lahti lasknud. Kalle jõudis sukelduda ja kõrvale astuda, kuid ikkagi jõudis raske rusikas tema kõrva riivata. Lapselaps astus otsustavalt edasi, keha oli hoolimata tugevast hoobist tasakaalu jäänud ja põlved kergelt kükkis. Kalle lülitas valuaistingu välja ja astus vastu, tõstes käed pisut liiga kõrgele, et jätta kõht rünnakule vabaks. Kaua ta ootama ei pidanud, löök tuli kui sepavasaraga ja sinna lisaks piisanuks kõigest liblika tiivalöögist, et Kalle kõhulihased lömastada ja ta nurka paisata. Kalle ägises ja märkas rahulolevalt, et lõksu seadmine ja hirmsa litaka neelamine tasusid ennast ära, mees oli liigse agarusega ette astunud ja jalg oli põlvest peaaegu sirge ning kehamass tasakaalust väljas. Kallel eelis kestis ainult sekundimurdosa, aga ta võttis viimast ja virutas jalaga poolviltu ülalt alla mehemüraka põlvekapsli pihta. Nüüd sai ta oma kõhulihased lõdvaks lasta. Lapselaps istus imestunult maas oma vildakat jalga vahtides ja Kallel oli vaja ta enne jõuramist kuidagi ära kustutada. Kuna mees tundus olema osav ja oskas ilmselt ka valu juhtida, ei hakanud Kalle riskima, vaid virutas kannaga laupa. Sinna pidi nüüd veidikeseks sõdurisaapa jälg jääma, aga ta vajas ise hädasti taastumiseks aega.

      „Kuule, ta ajas end püsti,” kostis tagatoast. „Mida sa Imrega tegid?” kriiskas teine hääl.

      Kalle kontrollis lapselapse pulssi – süda tagus meeletult, aga arvestades äsjast madinat polnud selles midagi imelikku. Kalle jooksis kummargil magamistuppa, haaras teibirulli ning kleepis mehejuraka kindlalt kinni. Korraks kaalus ta, kas tasuks mehe põlv pesasse tagasi tõmmata, aga loobus siis. Mees näis piisavalt treenitud ja tugev, et valu alla neelates kas või ühel jalal hüpates talle kõrri karata.

      „Ta pani teleka käima,” teatas hääl magamistoast, „ja nüüd pistis midagi sinna ja klõpsutab kanaleid.”

      Kalle astus magamistuppa tagasi ja võttis vanamehelt binokli. „Mis sa temaga tegid?” nõudis naine.

      „Temaga on kõik korras.”

      Kalle vaatas, kuidas Janek õiget sisendit otsides pulti klõpsis, lõpuks jõudis õigeni ja pilt vallutas plasmaekraani. Ilmselt nööbikaameraga filmitud, taipas Kalle, kui nägi kõikuvat pilti keskaegsesse hoonesse sisenemas. Sõbralik baaridaam, hea hinnaga päevapraad. Kui kõikuv pilt laua taha istus, nägi Kalle oma tööandja nägu. Ennast Erkiks nimetanud mees, kes ta riiklikust vanglast vabaks oli saanud. Kallel oli kahju, et ta ei kuulnud, mida mehed omavahel rääkisid, oskaks ta ometi huultelt lugeda. Kuidagi oli Erki tolles afääris kõrvuni sees. Võimalik, et just seda videot tahtiski Erki kätte saada. Ilmselt räägiti seal midagi sellist, mis Janekit erutas, sest ta tõmbas mitu korda närviliselt kätega üle näo. Video lõpupoole libistas Erki midagi väikest üle laua filmija poole. Ilmselt mingi infokandja, mõtles Kalle. Filmija peitis saadu kohe oma taskusse. Janek sulges teleka ning jäi mõtlikult istuma. Kalle andis binokli vanamehe kätte tagasi ja käskis muudatustest ette kanda.

      X

      Janek sulges teleri ja jäi tuimalt enda ette vahtima. Kohvi, kohvi jah, tal oli vaja kuidagi ennast turgutada, et mõtted paremini tööle saada. Ta astus kööki, avas esimese ettejuhtuva kapi ning sattus kohe lahustuva kohvi peale. Midagigi läks vähemalt nii, nagu ta lootnud oli, mõtles ta kuuma jooki segades. Närviline telefonihelin lennutas Janeki püsti. Ringi vaadates nägi ta lauatelefoni. Ta tõrjus kõrvale mõtted, mis ütlesid, et see ei tohiks heliseda. Mardil oli suur tutvusringkond ja palju sõpru. Keegi ikka tundis muret, kus Mart on. Janek nägi ekraanil vilkumas kirja „tundmatu number” ja haaras toru.

      „Kuula nüüd hästi,” ütles veidralt peenikeseks moonutatud hääl. „Politsei on sinu püüdmiseks andnud üldhäire. Kao selle koha lähedalt, kus sa hetkel viibid. Nad leiavad su üles.” Telefon tuututas ammu kinnist tooni, kuid Janek surus toru ikka valusalt vastu kõrva. Mida kuradit see pidi tähendama. Kes see oli? Mis see tähendas? Tundus, et keegi teadis kogu aeg täpselt, kus ta on. Janekil kihvatas ja ta virutas toru lauale. Vägisi kippu silme ette taktikamäng. Keegi tellis tule, keegi nihutas Mardi nuppu kaks käiku edasi, keegi lasi käiku raskerelvastuse, keegi hoiatas Janekit ja tema pidi nüüd otsustama, kas see keegi on piisavalt usaldusväärne. Igal juhul ei tahtnud anonüümne helistaja, et Janek ta hiljem hääle järgi tuvastada suudaks. Pealegi tundus, et helistajal pidi olema sidemeid politseis. Järsku mõistis Janek, et igal juhul ei saa tema praegune pelgupaik enam turvaline olla, kui keegi temast selles korteris teadis. Olgu teadja kes tahes.

      Janek oli juba poole sammuga uksest väljas, kui sai aru, et tal pole kuhugi minna. Tema tavalised käigud olid kodulähedasse poodi. Juba kümme aastat polnud tal olnud erilist põhjust kuhugi kaugemale minna. Mardiga suhtlesid nad interneti teel, vahel harva käis sõber külas ja see oligi enam-vähem kogu Janeki sotsiaalne suhtlus. Janek oli viimase kahekümne nelja tunniga liikunud ringi rohkem kui viimase kümne aasta jooksul kokku. Muidugi olid tal internetisõbrad, pikk nimekiri neid, aga suur enamus ei asunud Eestis ja nii hästi ta neid ei tundnud, et oma häda kurta. Mis ta ise mõelnuks, kui keegi tema kontaktidest, näiteks anthrx4y, tuleks järsku tema ukse taha ja ütleks, et kuule, mees, aita, mind otsitakse sõbra mõrva eest taga ja mul ei ole kuhugi minna. Muidugi olid hotellid, aga need nõudsid isikut tõendavat dokumenti. Enne umbropsu tänavale jooksmist peaks tal olema plaan. Vähemalt СКАЧАТЬ