Häkkerijaht. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keskmise kena. Kummikindad käes, astus naine Janeki juurde, uuris plekke pluusil ja ütles: „Võtke särk seljast ja pange kotti.”

      „Hakkate tõesti kalaverd uurima?”

      „Kellele veri kuulub, seda otsustab labor.”

      Janek võttis pluusi seljast ja koukis seljakotist uue T-särgi.

      „Nii, hakkame minema. Vaja jaoskonnas paberid korda ajada.”

      „Ma ei pea kuhugi tulema!” Janekis ärkas mässumeelsus võimatu olukorra vastu.

      „Pead ikka küll,” vastas konstaabel peaaegu ükskõikselt, võttis Janekil käe alt kinni ja talutas ta ATV juurde. „Meil veab, poisid viskavad metsaserva ära, sealt saame minu autoga jaoskonda edasi sõita. Toomas peab aga ise tagasi vantsima.” Ta heitis lustliku pilgu partnerile.

      Janek püüdis protestida, aga keegi ei teinud sellest välja. Ta topiti ATV istmele ja masinad veeresid metsarajale, ratastega sammalt ja muru üles loopides. Läheb väga kaua, kuni jälle kõik korda saab, mõtles Janek automaatselt, teadmata isegi, kas ta pidas silmas jäljevööte või majas lamavat Marti. Ta püüdis maadvõtvast letargiast ja alistumisest välja murda, tagasi analüütilise mõtlemise juurde. Kõik järjekorras. Kõigepealt pidi lahendama küsimuse, mis juhtus. Miks tahtis keegi Marti tappa. Kuidas Mart sellest teada sai. Oli ta ju sama saatuse eest Janekit hoiatanud. Viimase tööga oli midagi lahti. Midagi läks hapuks, võimalik, et nad olid pihta pannud midagi, mis ei tohtinuks kunagi päevavalgust näha.

•••

      Rauno keeras autoga kahekordse puumaja ette ja vajutas järsult pidurit. „Kohal.”

      Janek kiikas esiaknast välja ja nägi eemal raamatupoodi ning üle tee väikest toidukauplust. Kõik käe-jala juures, hubane linnake see Kuusalu, mõtles ta. Janek teadis sisimas, et ükspäev kolib temagi mõnda kenasse väikelinna. Miks mitte siiasamasse. Nurgapealne ühekordne renoveeritud kivimaja tundus sobilik. Jah, muidugi ei hakka ta kunagi armastama väikelinna kõik-teavad-kõiki elu, aga küll kõrge aed ja suurte lõugadega koer sellegi pisiasja sujuvalt lahendavad. Mis tal sellest, kui teda taga räägitakse, kui ta sellest kunagi midagi teada ei saa.

      Käbeda Rauno jaoks ei liikunud Janek piisavalt kiiresti. Paari sammuga oli ta teisel pool autot ja avas Janeki ukse. „Tule nüüd, mis sa passid siin,” kiirustas ta tagant. Janek tõusis vastu tahtmist autoistmelt ja vaatas unistavalt oma tulevase maamaja poole. Poodi tõttav inimene viipas neile. Pigem siiski tema taga käivale Raunole.

      „Uks on lahti, vajuta linki,” julgustas Rauno, kui Janek trepil seisatas. Janek astus majja ja jäi kitsast puutreppi silmitsema.

      „Meie jaoskond on muidu üleval, aga praegu ehitatakse ümber. Üldse peaks alati peale minu keegi veel siin istuma.” Rauno ohkas, sulges ukse, jäi seisma, kummardas, võttis kummikud jalast ning asendas sandaalidega. Vaatas siis vilksti Janeki poole: „Võta oma jalanõud ära, ma ei taha jaoskonda poriseid jälgi.”

      Janek võttis veidi kaheldes jalad lahti ja astus ees, temast jäid põrandale märjad sokijäljed. Rauno kortsutas kulmu, kuid ei öelnud midagi.

      Nad astusid avarasse tuppa, ilmselt ümberkorralduste käigus oli seinad vahelt maha võetud, nende asemel toetasid lage massiivsed palgid. Kolm töökohta ja ruumi teises otsas kaks ust, millest ühel oli pisike trellitatud luugike. Rauno toimetas Janeki tühja laua taha ning nihutas ta ette paberi ja pastaka. Janeki trotslikku nägu nähes Rauno ohkas. „Poja, ma tean, mida sa mõtled. Et kui hoiad suu kinni ja kinnitad, et seal oli keegi teine, siis pääsed ära. Ei sa pääse. Ma tean, et sa pole tegelikult süüdi – kõik lihtsalt juhtus äkki. Kirjuta ülestunnistus, sul endal hakkab kergem, saad hinge pealt ära. Ja seda käsitletaks puhtsüdamliku ülestunnistusena, kahetsemisena. Pealegi ettekavatsemata. Paarikolme aasta pärast saad jalavõruga välja.”

      Janek ei ajanud tagasi, korraks ta isegi mõtles, et ehk tunnistaks üles. Siis meenus talle, et midagi pole tunnistada. Ta oli olnud valel ajal vales kohas. Ta ei saaks nii öelda, sest sinna kohta tuli ta ise ja iga aeg seal kohas oleks olnud vale. Ta otsustas paberile üles kirjutada kõik täpselt nii, kuidas juhtus, alates hetkest, mil ta Mardi mobla leidis.

      „Tubli! Nii peabki,” kiitis Rauno. „Kohvi tahad? Ma teen nagunii. Sulle kulub kindlasti tassike ära.”

      Janek kirjutas paar sõna ja vaatas igatsevalt kontoriarvuti poole. Saaks ta vaid seal trükkida. Tundus pööraselt mõttetu kirjutada käsitsi paberile sõnu, saamata neid oma suva järgi ümber seada ja kustutada ning uuesti kirjutada. Arvuti juurde pääsemisest sai kiiresti kinnismõte. Ta ei tahtnud Rauno käest luba küsida, sest kahtlustas õigustatult, et too ei laseks teda tehnika lähedale. Janek vaatas, kuidas vanem mees kohvimasinasse filtri libistas, seda eelnevalt käte vahel vormides, ning kappi kohvi järele küünitas. Just selle hetke kasutas Janek ära ning lülitas arvuti sisse. Kuid Rauno pani tema tegemisi siiski tähele. „Kuule, ära torgi seda arvutit seal. See niigi õnnetu, paksult mingit jama täis. Peakontorist saadavad juba kolmandat nädalat spetsialisti parandama.”

      Janek kehitas pettunult õlgu ja lülitas arvuti välja. Kuid elavnes siis. „Kuule, aga ma töötan arvutitega, võin selle siin ükskaks-kolm korda teha.”

      „Ei saa, reeglid ei luba.”

      „Lollid reeglid!”

      IV

      Esmapilgul täiesti tavalise väravana tunduv roheline plekksein osutus kämblajämeduseks metallseinaks, mis karmoškana kortsu tõmbudes väljapääsu paljastas. Päike kiiskas vastu ja Kalle astus silmi kissitades vabadusse. Värav sulgus ja vanglaauto vuras signaalitades mööda. Kalle astus kõnniteele ja jäi ümbritsevaid puumaju vahtima. Kurat, ma olen vaimuskõndija, kes on saavutanud unenägemise kunsti taseme, mõtles Kalle.

      Ta ei osanud kuhugi astuma hakata ega midagi ette võtta. Tema ees laius tolmune tänav, pruunikad puumajad kahel pool, üksikud pargitud autod. Eemal paistis ristmik ja vilksatavad masinad edasi-tagasi sõitmas. Käimas oli tööpäev, inimesed tegid seda, mida inimesed tavaliselt teevad.

      Mis ta siis teeb? Kuidas õnnestus Erkil ta vanglast välja lasta ja miks ta ennast näole ei anna? Kui kaua ta siin istub, enne kui astuma hakkab? Oleks ta tavakorras vabastatud vang, siis saaks vähemalt rehabilitatsioonikeskusesse minna ja endale koiku nõuda. Nüüd aga üksi ja rahatult. Muidugi sai raha kelleltki võtta, üsna lihtsalt, aga selleks polnud Kalle veel piisavalt näljane. Kus, kurat, on Erki?

      Vangla väravast tuiskas mööda beež Ford ja enne kui Kalle midagi ette jõudis võtta, saatsid kulunud rehvid tema poole porise veelaviini. Kalle istus loigu läheduses tänava äärekivil. Vahepeal olid mitmed autod mööda sõitnud, kõik olid kiirust vähendanud, aga too sitapea Fordiga vajutas meelega gaasile. Kallel kihvatas – saaks tõpra kätte, õpetaks talle kombeid.

      Sedasi siis maitsebki vabadus, poriselt ja hooletult. Vangla jalgvärav avanes, valvurinäss, keda Kalle enne näinud polnud hõikas: „Hakka astuma. Kurat, arvad, et see on mingi puhkenurk siin või?” Enne uksesulgumist oli veel kuulda: „Iga jumala kord kükitavad siin nagu loomaraiped kiirteel.”

      Kalle tõusis ja valis tänava, kuhupoole Ford kadus. Veidi vantsinud, pööras ta Kodu tänavale. Ei tea, kas juhuse tahtel või hea vaistu tõttu, igatahes juhtus Kodu tänava kolmanda maja ette pargitud olema sama Ford, kes ennist ta poriga üle kallas. Kiiresti astus Kalle auto juurde ja virutas küünarnukiga küljeklaasi puruks, signalisatsioon hakkas undama. No nüüd pidi autojuht välja ilmuma oma vara kaitsma. Kalle sättis ennast mõne meetri kaugusele maja nurga varju. Tal oli suurepärane positsioon. Niipea kui raibe välja ilmub, saab tal kohe natist haarata. Keegi СКАЧАТЬ