Häkkerijaht. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Mart on surnud.”

      „Mart?”

      „Jah, minu sõber. Tulin kalalt ja rappisin kala ära. Aga oot, jah, enne märkasin maja katuselt, et kirves polnud oma kohal. Mõtlesin veel, et ehk Mart läks metsa hagu raiuma.”

      Konstaabel noogutas, nagu olnuks Janeki jutt täiesti normaalne, ja astus külitsi paar sammu lähemale. Ta võttis mütsi peast, paljastades tihedalt krussis tumehallid juuksed, teise käega koukis ta taskurätiku ja pühkis laubalt higi. Janek sai aru, et mees pidi üsna vana olema, aga sellegipoolest väga heas vormis.

      „Kurat, ma jooksin nende sitaste kummikutega läbi suure pori siia. Sa ikka teinekord võta toru vastu, kui keskusest tagasi helistatakse.”

      Janek vaatas masinlikult telefoni ekraani ja tõesti seal oli näha kolm vastamata kõnet.

      „Aa, see on hääletu peale pandud.”

      „Puutusid midagi?” uuris konstaabel.

      „Ei, noh jah. Ma panin teki talle peale,” rehmas Janek käega voodi poole.

      Vanamees krimpsutas nina. „See ei meeldi neile.” Jättes täpsustamata, kellele.

      „Lähme õue, istume seal laua taga, kuni teised kohale jõuavad,” käsutas konstaabel, võttis vöölt raadiojaama ja ütles: „Toomas, sa võid nüüd rahulikumalt võtta. Siin on kõik korras.” Seletas siis muheledes Janekile: „Mu abipolitseinikust partner. Mõrvale võib ainult kahekesi kohale ilmuda, aga minust jäi Toomas kilomeetri kaugusele künkale hingeldama.”

      Laua ääres sai Janek meest paremini silmitseda – tal oli õigus, vanamees võis olla oma kuuekümnene, ehk mõned aastad pealegi, aga üleskeeratud särgivarred ja jässakas olemine andsid aimu, et konstaabel on palju paremas vormis, kui Janek ise eales olnud. Peale pisukest vaikust tõmbas politseinik rinnataskust välja neljaks murtud valge paberilehe. Nihutas selle Janeki ette, teisest taskust koukis välja lühikeseks kulunud pliiatsijupi ja ütles: „Kirjuta nüüd kõik üles, nagu oli.”

      Janek vaatas kahtlevalt pliiatsijupi. Olukord tundus kuidagi liiga tuttav, nüüd peaks ta midagi tegema, otsustama või ütlema. Janek vihkas käsitsikirjutamist, õigemini oli ta selle oskuse peaaegu minetanud, kakskümmend aastat arvuti taga istumist jättis oma jälje. Vanamees noogutas julgustavalt, aga Janek pani pliiatsijupi ettevaatlikult paberi kõrvale tagasi.

      „Ma ei suuda. Mart on surnud.”

      Konstaabel muutus lahkeks, ta noogutas ja sügavad kurrud tema põskedes andsid välja midagi naeratusesarnast. „Muidugi, võta aega. Tõmba kümme minutit hinge ja siis kirjutad.”

      Jah, mõtles Janek, kümme minutit on tänapäeva kiires maailmas täpselt nii pikk aeg, mille jooksul saab kenasti leinatud, ennast kogutud ja võib jälle tegusid tegema hakata – vahel võib kümne minutiga kogu elu ära elada. Nähes Janeki silmi pööritavat, kehitas konstaabel pettunult õlgu. „Kurat, eks sa ise tead. Kohtus on hiljem kõige tähtsam just see tunnistus, mis sa siin nüüd kirjutad. Kui sa midagi ei kirjuta, siis ka see ütleb midagi. Tegelikult see polegi minu asi. Jaoskonnast korjab krimipatrull su peale, küll sa neile seletad.”

      Janekile hakkas asi kahtlane tunduma. Kohus? Tema peab ka sinna minema? Kas mõrvar saadakse kätte või saadi juba kätte?

      Konstaabel lohutas: „Tead, ma olen enne ka sellist sitta näinud. Et, kurat, sõber tapetud. Kirves seljas. Arvan, et väänavad ettekavatsemata. Sest ikkagi sõbrad ja kirves on ka siitsamast.”

      „Mulle?” Janek oli siiralt üllatunud.

      „Aga kellele siis veel?” vaatas konstaabel üllatunult ringi.

      „No kurat,” vihastas Janek, „ma ju rääkisin. Kirves oli kadunud. Ja keegi lõi mulle jalaga kaela pihta ning ma ärkasin Mardi kõrval. See tähendab, et keegi pidi mind sinna lohistama. Ma arvan, et mingid jäljed peaks seal ukse ees olemas olema.”

      „Jaa-jaa, pista see kõik paberile. Sellest jääb päris hea mulje. Pilt taskus, afektiseisund, võid veel konksu otsast pääseda – mitte nagu see vaene havi siin,” osutas vanamees kalarapetele.

      Janek hüppas laua tagant püsti, põrutas rusikaga lauale ja karjus: „Mina ei tapnud Marti!”

      „Kuule, rahune maha, ega mina su üle kohut mõistma hakka. Tahtsin lihtsalt aidata, et sa vastuajamisega kõike vussi ei keeraks, aga eks sa ise tead. Ma olen selliseid näinud küll ja küll,” korrutas konstaabel.

      Janekil tekkis toores isu politseinik pikali lüüa ja putket teha, aga ta talitses raevu – sellel oli praktiline põhjus, konstaabel oli liiga tugev, et ta suutnuks plaanitut korda viia. Pealegi, taolise liigutusega annaks ta süüdistajatele kaaluka argumendi.

      Janek lükkas paberi kindla liigutusega eemale, konstaablist läbi vaadates. Jäi lootus, et ehk on kohale ilmuvad ametnikud avatuma meelega ja ei kipu kohe esimesele inimesele templit otsaette lööma. Üksteist piieldes ja vaikides möödus peaaegu viisteist minutit, siis ilmus pilti morni näoga abipolitseinik, kes sõnagi lausumata istet võttis. Vanamees raputas pead, muigas ja ütles: „Sa pead hakkama jooksmas käima.”

      Toomas vaatas lauale ja vaikis.

      Konstaabli jaamast kostis krabinat ja keegi kutsus teda. Peale seda, kui ta metsas ekslevatele kriminalistidele täpsed juhised kätte andis, ohkas ta kergendatult.

      „Varsti saame minema hakata, motoriseeritud ratsavägi võtab meie positsioonid üle. Krimipatrull tuleb ka siia ja korjab sind hiljem Kuusalu konstaablipunktist peale.” Ta osutas näpuga Janekile.

      Õige pea hakkas kostma nende poole tüürivat mootorimürinat. Õhtupäikest peegeldavad ATV-d ilmusid nähtavale ja surisesid õuele, viimase jõurge saatel seiskas juht mootori. Tema tagant hüppas välja lühikest kasvu naine, kes pakiraamilt tohutu suurt kohvrit sikutama hakkas. Midagi tema olemuses ütles, et abi ei tohi talle mingil juhul pakkuda. Teine masin kahe politseinikuga jõudis samuti pärale.

      „Hei hoo, Rauno, sind pole ammu näha olnud,” hõikas esimese ATV juht. Politseinik heitis Janeki poole hoiatava pilgu ja läks pisut kahtlevalt ATV-dele vastu, ilmselt kartes, et Janek putket paneb. Ilmselgelt ei usaldanud ta valvurina Toomast.

      „Kuule, jah, vaat siin metsade vahel nüüd teeningi. Hea rahulik enne pensionile jäämist.”

      „Ehhee, jajah, kohe näha, et rahulik. Ja mis kuradi pensionile? Sa, kurat, oled kaks korda paremas vormis, kui mina.”

      „Kus surnukeha asub?” segas jutu vahele kriminalist, kes oma kohvrit kandes koomiliselt kreeni oli vajunud, kuid polnud kaotanud grammigi võrra asjalikust. Janek kargas püsti ja tahtis naisele giidiks minna, kuid Rauno käratas ta paigale. Konstaabel näitas kriminalistile õige suuna kätte, pööras Janeki poole selja ja lobises tuttavaga edasi.

      „Kontrollige lohistamisjälgi maja ees ja sees ka,” hõikas Janek. Keegi ei teinud temast välja. Janek toetas küünarnukkidega lauale ja hõõrus näppudega valutavat pead. Ebameeldivad mõtted tikkusid vägisi pähe – tundus peaaegu võimatu siit puhtalt välja tulla, tollel politseinikul oli ilmselt õigus. Kuidas asjale ka ei vaataks, ikka tundub, et sõbra surmas Janek ise. Võimatult raske oli kõiki veenda, et keegi kolmas dirigeeris sündmusi. Miks, kurat, oli üleüldse kellelgi vaja Mart tappa? Janeki silmanurgad kirvendasid valusalt märku andes, et sõbra surm hakkab vaikselt kohale jõudma.

      Rauno СКАЧАТЬ