Varjuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõiki töötasapindu senikaua, kuni need puhtusest läikisid, ja ma tundsin salajast rahuldust mõttest, et sellesse kööki ei saa CeCe kunagi sisse astuda ega seal segadust tekitada.

      Minu kursusekaaslased moodustasid kireva seltskonna: nende hulgas oli nii mehi kui ka naisi, rikastest peredest pärit kaheksateistkümneaastasi noori ja tülpinud koduperenaisi Surreyst, kes soovisid pidulikele õhtusöökidele vürtsi lisada.

      „Ma olen olnud kakskümmend aastat rekajuht,” pihtis mulle Paul, turske neljakümnene lahutatud mees, kes nobedasti tuubist keedutainast küpsetusplaadile pigistas, vormides hõrke juustu-tuuletaskuid. „Ma olen alati tahtnud kokaks saada ja lõpuks ometi saab see teoks.” Ta tegi mulle silma. „Elu on liiga lühike, on ju?”

      „Jah,” nõustusin siiralt.

      Õnneks oli kursuste kiire tempo tõrjunud tagaplaanile mõtted minu enda stagneerunud olukorrast. Abi oli sellestki, et CeCel oli sama palju tegemist nagu minul. Kui ta polnud parasjagu hõivatud meie uude korterisse mööbli valimisega, kammis ta Londonis siuglevate punaste bussidega risti-põiki linna läbi ja kogus inspiratsiooni oma loominguliste hetkefetišite – füüsiliste installatsioonide – tarbeks. See tähendas tervest linnast hunnikute kaupa kõikvõimaliku rämpsu kokkukogumist ja meie elutuppa mahakallamist: kola hulgas oli prügimäelt üles korjatud kõveraks paindunud metallitükke, väike kuhi punaseid katusekive, hirmsa haisuga tühje bensiinikanistreid ja – mis mind kõige rohkem häiris – pooleldi põlenud inimesesuurune nukk, mis oli valmistatud riidetükkidest ja õlgedest.

      „Inglased põletavad novembris lõketes Guy Fawkesi nime kandvaid inimkujusid. Ma ei saa kunagi teada, kuidas see siin juulini vastu pidas,” ütles ta klambripüstolit täites. „Ilmselt on see komme mingil moel seotud selliga, kes püüdis mitu sajandit tagasi Inglismaa parlamenti õhku lasta. Inglaste sõnul oli ta peast segi,” lisas ta naerdes.

      Kursuse viimasel nädalal jagati meid kaheliikmelisteks võistkondadeks ja paluti valmistada kolmekäiguline lõunasöök.

      „Te kõik teate, et hästi toimiv köök sõltub meeskonnatöö edukusest,” teatas meile Marcus, meie peenutsev geist kursusejuhendaja „Te peate olema valmis töötama ka pingelisel perioodil ja oskama nii korraldusi anda kui ka neid täita. Niisiis, paarid on järgmised.”

      Mu süda vajus saapasäärde, sest minu meeskonnakaaslaseks osutus Piers – pigem sorgus juustega poisi kui mehe moodi. Siiani oli ta rühmaaruteludesse harva omapoolse panuse andnud ja piirdunud vaid lõbusate lapsikute kommentaaridega.

      Hea uudis oli vaid see, et Piers oli loomupäraselt andekas kokk. Ja pälvis ülejäänute pahameeleks kõige sagedamini Marcuselt kiidusõnu.

      „Ta saab Marcuselt kiita sellepärast, et ta mehele meeldib,” olin paar päeva tagasi kuulnud kempsus eriti ülbete inglise tüdrukute hulka kuuluva Tiffany teravat märkust.

      Käsi pestes oli mu suul naeratus. Ning ma mõtlesin huviga, kas inimesed üldse kunagi suureks kasvavad või jääbki elu nende jaoks mänguväljakuks.

*

      „No nii, Sia, täna on sinu kursuste viimane päev,” naeratas mulle CeCe, kui ma järgmisel hommikul köögis kiiruga kohvikruusi tühjaks jõin. „Õnn kaasa võistlusteks!”

      „Aitäh! Hiljem näeme!” hõikasin korterist lahkudes vastuseks ja sammusin mööda Tooting High Streeti bussipeatuse poole – metrooga oleksin kiiremini kohale jõudnud, aga mulle meeldis tee peal näha Londonit. Peagi tervitasid mind sildid, millelt võis lugeda, et buss suunatakse ümber, sest Park Lane’il remonditakse gaasitorustikku. Seetõttu ei sõitnud buss, kui oli üle silla teisele poole jõge jõudnud, põhja poole mitte tavapärast marsruuti mööda. Varsti leidsime end hoopis Knightsbridge’ist ja istusime mõnda aega ummikus, sest liiklus oli kogu Londonis segi paisatud, ning kui buss lõpuks liikuma sai, viis see mind mööda võrratust kuppelkatusega Royal Albert Hallist.

      Tundes kergendust, et viimaks ometi oleme õigel teel, kuulasin kõrvaklappidest oma lemmikmuusikat, Griegi „Hommikumeeleolu” – see meenutas mulle alati Atlantist – ning Prokofjevi „Romeot ja Juliat” … mõlemat oli mulle esimest korda ette mänginud Pa Salt. Tänasin Jumalat iPodi leiutamise eest – et CeCe armastas rasket rokki, oli vana CD-mängija heli pidevalt põhjas ning meie toast kostis kitarriplärinat ja kriiskamist. Kui buss seisma jäi, otsisin tänavalt pilguga tuttavaid orientiire, ent ei tundnud ühtki hoonet ära. Alles siis, kui buss oli peatusest lahkunud, märkasin vasemal ühe kaupluse esiküljel nime. Arthur Morston …

      Vaatasin selja taha, kael pikaks venitatud, küsides endalt, kas ma olin seda ette kujutanud, aga oli juba liiga hilja. Kui buss paremale keeras, nägin ma suurt silmatorkavat tänavasilti: Kensington Church Street. Mind läbis värin, sest mõistsin, et olin äsja näinud Pa Salti vihje füüsilist kehastust.

      Koos teiste kursusel osalejatega kööki sisenedes olid mu mõtted ikka veel äsja nähtu juures.

      „Tere hommikust, kullake! Oled tippkokakunstiks valmis?” Piers seisis minu kõrvale ja hõõrus ootusärevalt käsi kokku. Neelatasin kuuldavalt. Olin sõna otseses mõttes feminist – pooldasin võrdsoolisust ega eelistanud kumbagi sugu teisele. Ning väidan siiralt, et vihkan seda, kui keegi mind „kullakeseks” kutsub. Vahet pole, kas seda teeb mees või naine.

      „Nõndaviisi.” Marcus astus kööki ja ulatas kõigile paaridele esmapilgul tühjana näiva kaardi. „Kaardi tagaküljel on kirjas road, mis teil tuleb valmistada. Ma tahan, et täpselt keskpäeval oleksid kõik road teie töölaual degusteerimiseks valmis. Teil on aega kaks tundi. Olgu siis, mu armsad, õnn kaasa! Nüüd võite kaardi ümber pöörata.”

      Piers haaras kähku minu käest kaardi. Pidin piiluma üle tema õla, et saada aimu, mis meid ees ootab.

      „Hanemaksavaht Melba röstsaiaga, pošeeritud lõhe kartulitega à la Dauphinois ja praetud aedubadega. Magustoiduks Etoni segadik – maasikad vahukoore ja beseeküpsistega,” luges Piers kõva häälega ette. „Tundub, et mina valmistan hanemaksavahu ja pošeerin lõhe, sest liha ja kala on minu teema, ning sulle jätan köögiviljad ja magustoidu. Sa pead alustama beseest.”

      Tahtsin talle öelda, et kala on ka minu teema. Ning päris kindlasti on just see suvise lõunamenüü suurim hõrgutis. Aga selle asemel kinnitasin endale, et kaasvõistlejast etterebimise eest siin punkte ei anta – nagu Marcus oli öelnud, on selles katses kõige tähtsam tiimitöö –, ning hakkasin usinalt segama munavalgeid tuhksuhkruga.

      Kui kaks tundi hakkas läbi saama, olin rahulik ja hästi ette valmistatud, Piers aga pigistas juba mitmendat korda meeleheitlikult tuubist hanemaksavahtu, mille ta oli otsustanud viimasele minutile jätta. Heitsin pilgu tema lõhele, mis ikka veel potis podises, teades, et ta on selle liiga kauaks keema jätnud. Kui ma aga proovisin talle selle kohta midagi öelda, tõrjus ta mu kannatamatult eemale.

      „Hästi, aeg on täis. Palun lõpetage kõik oma tegevused!” hüüdis Marcus kõlaval häälel, mis köögis vastu kajas, ning ma kuulsin, kuidas teised kokad klõbinal nõud käest panid ja taldrikute juurest eemale astusid. Piers ignoreeris Marcust, lükates kiiruga lõhe taldrikule minu kartulite ja ubade kõrvale.

      Olles ülejäänud roogi võrdsel määral nii kiitnud kui ka laitnud, jäi Marcus viimaks meie ette seisma. Nagu ma olin juba arvanud, ülistas ta oma lemmikkokale silma tehes hanemaksavahu tekstuuri ja serveeringut.

      „Suurepärane, väga hea töö,” lausus ta. „Proovime nüüd lõhet.”

      Jälgisin tema nägu, kui ta sellest suutäie võttis, seejärel kulmu kortsutas ja mulle otsa vaatas.

      „See СКАЧАТЬ