Varjuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vähendas kiirust ja ma nägin vaatevälja osaliselt varjavate puude vahelt vilksatamas kaunist maja, kus me kõik olime üles kasvanud. Roosaks värvitud seinte ja nelja nurgatorniga hoone nägi tõesti välja nagu muinasjutuloss, mille aknad päikesevalguses vastu helkisid.

      Kui olime kõik taevasfääri mudelit imetlenud ja kirjad kätte saanud, oli CeCe tahtnud otsekohe lahkuda. Mina ei tahtnud, sest soovisin jääda veel veidikeseks leinama Pa Salti majja, kus ta oli mind suure armastusega üles kasvatanud. Nüüd, kaks nädalat hiljem, olin siin tagasi, püüdes leida üksinduses meeleheitlikult jõudu, mida ma tema surmaga leppimiseks ja edasielamiseks vajasin.

      Christian tüüris kaatri maabumissilla juurde ja kinnitas köied. Ta aitas mu paadist välja ja ma nägin, et üle muru kiirustab minu poole Ma nagu iga kord ennegi, kui ma koju tagasi jõudsin. Teda nähes valgusid mu silmisse pisarad ning ma vajusin tervituseks laiali löödud käte vahele ja tundsin tema sooja kallistust.

      „Star, ma olen nii rõõmus, et sa jälle minu juures oled,” lausus Ma hellalt mind mõlemale põsele suudeldes ja astus sammu tagasi, et mind tähelepanelikult uurida. „Ma ei ütle, et sa oled kõhnaks jäänud, sest sa oled alati liiga kõhn olnud,” jätkas ta naeratades, kui me koos maja poole läksime. „Claudia küpsetas sinu lemmikkooki – õunastruudlit – ja tee saab ka kohe valmis.” Ta osutas terrassil seisvale lauale. „Istu sinna ja naudi viimaseid päikesekiiri. Ma viin su reisikoti sisse ning palun Claudial tee ja struudli õue tuua.”

      Saatsin teda pilguga, kuni ta oli majja sisenenud, ning keerasin seejärel pead, et haarata pilguga rikkalikult õitsevat aeda ja ülikorralikult pügatud muru. Nägin, et Christian läheneb mööda varjulist jalgrada oma eluruumidele, mis paiknesid maja ümbritseva aia taga väikesesse lahesoppi peidetud paadimaja peal. Hästiõlitatud masinavärk, mida Atlantis endast kujutas, toimis endiselt, ehkki selle kunagist rajajat polnud enam kohal.

      Ma ilmus taas nähtavale ja talle järgnes Claudia, teekandik käes. Naeratasin Claudiale, teades, et ta räägib veel vähem kui mina ega alusta iial ise vestlust.

      „Tere, Claudia! Kuidas läheb?”

      „Kõik on korras, tänan küsimast,” vastas ta tugeva saksa aktsendiga. Pa nõudmisel olime meie õdedega hällist peale olnud kakskeelsed, osates nii prantsuse kui ka inglise keelt, ja Claudiaga rääkisime ainult inglise keeles. Ma oli üdini prantslanna. Tema päritolu reetis lihtne, aga laitmatult korras siidpluus, sama stiilne seelik ja kuklas krunni keeratud juuksed. Nende mõlemaga suhtlemine tähendas seda, et meie, tüdrukud, kasvasime üles oskusega lülituda silmapilk ühelt keelelt teisele.

      „Ma näen, et sa pole ikka veel juukseid lõiganud,” naeratas Ma minu pikale blondile tukale osutades. „Kuidas sa end tunned, chérie?” Claudia pöördus minekule ja Ma kallas mulle teed.

      „Hästi.”

      „Ma ju tean, et tegelikult pole see nii. Keegi meist ei tunne end hästi. Kuidas saakski meiega kõik hästi olla, kui alles hiljuti leidis aset nii kohutav sündmus?”

      „Muidugi mitte,” nõustusin, kui ta mulle teetassi ulatas ning ma sellesse piima ja kolm teelusikatäit suhkrut lisasin. Õed küll narrisid mind minu kõhnuse pärast, mina aga olin maiasmokk ja armastasin magusat.

      „Kuidas CeCel läheb?”

      „Ta ise ütleb, et kõik on korras, aga tegelikult ma ei tea, kas see vastab tõele.”

      „Lein mõjub kõigile erinevalt,” täheldas Ma. „Ja sageli toob see meie ellu muutused. Kas sa tead, et Maia lendas Brasiiliasse?”

      „Jah, ta saatis mulle ja CeCele paar päeva tagasi meili. Kas sa tead, miks?”

      „Ma oletan, et see on mingil moel seotud kirjaga, mille teie isa talle jättis. Aga ükskõik, mis põhjusel ta sinna lendas, mina olen rõõmus, et ta seda tegi. Kõige kohutavam oleks olnud tema otsus üksi siia jääda ja isa leinata. Ta on peitupugemiseks veel liiga noor. Lõppude lõpuks tead sina kõige paremini, kui palju reisimine silmaringi avardab.”

      „Tean. Aga praegu mulle reisimisest aitab.”

      „Aitab või, Star?”

      Noogutasin, tajudes äkitselt oma õlgadel meie vestluse raskust. Üldjuhul oli CeCe minu kõrval ja rääkis meie mõlema eest. Ma aga püsis vait ja seetõttu tuli mul jätkata üksi.

      „Ma olen piisavalt palju maailma näinud.”

      „Seda kindlasti,” vastas Ma vaikse naerukihinaga. „Kas on olemas veel mõni paik, kus teie kaks pole viimase viie aasta jooksul käinud?”

      „Austraalias ja Amazonase ääres.”

      „Miks just need kohad?”

      „CeCe kardab ämblikke.”

      „Muidugi!” Ma lõi meenutades käed kokku. „Ja ometi oli mul tunne, et lapsena ei kartnud ta midagi. Kindlasti mäletad ka sina, kuidas ta alati kõige kõrgematelt kaljudelt merre hüppas.”

      „Või nende otsa ronis,” lisasin.

      „Ja kas sa mäletad, kuidas ta kord vee all hinge nii kaua kinni hoidis, et ma hakkasin juba kartma, et ta on uppunud?”

      „Mäletan,” kinnitasin süngelt, sest mulle meenus, kuidas ta oli püüdnud ka mind ekstreemspordiga tegelema panna. See oli olnud üks asi, mille suhtes ma polnud järele andnud. Kaug-Ida reisidel oli ta tundide kaupa akvalangiga sukeldunud ning Tais ja Vietnamis peadpööritavalt kõrgete vulkaanikraatrite otsa ronida üritanud. Aga vahet polnud, kas ta viibis parasjagu allpool merepinda või kõrgel minu pea kohal, mina lebasin liikumatult liival ja lugesin raamatut.

      „Ja kuidas ta alati kingi vihkas … Kui ta laps oli, pidin ma need talle vägisi jalga toppima,” lausus Ma naeratades.

      „Kord viskas ta kingad järve.” Näitasin käega sileda veepinna poole. „Ma pidin teda tükk aega veenma, et ta need sealt välja tooks.”

      „Ta on alati vaba hing olnud,” ohkas Ma. „Aga nii vapper … Ja kui ta oli umbes seitsmene, kuulsin ma ühel päeval teie toast kohutavat karjatust ja mul oli hirm, et CeCe on mõrvatud. Aga ei, tema kohal laes istus kahekümnesantiimise mündi suurune ämblik. Kes oleks võinud seda arvata?” Mälupilt pani Ma pead raputama.

      „Veel kardab ta pimedat.”

      „Huvitav, seda ma ei teadnudki.” Ma pilk tõmbus uduseks ja mul oli tunne, et olin tahtmatult seadnud kahtluse alla tema emaoskused – solvanud naist, kelle hoolde oli Pa Salt usaldanud kõik lapsendatud vastsündinud, nii et meist kasvasid Ma valvsa pilgu all suured lapsed ja seejärel noored naised, ning kes pidi olema meile in loco parentis, kui Pa mööda maailma rändas. Ma polnud minu ega mu õdedega geneetiliselt seotud. Ja ometi tähendas ta meile kõigile nii palju.

      „Tal on piinlik tunnistada, et ta näeb õudusunenägusid.”

      „Tähendab, sellepärast sa kolisidki tema tuppa?” küsis ta, saades pärast kõiki neid aastaid lõpuks ometi aru. „Ning küsisid minult veidi hiljem, kas te tohite ööseks tule põlema jätta?”

      „Jah.”

      „Mina arvasin, et kardad hoopis sina, Star. Ilmselt õpetab see meile, et isegi neid, kelle me üles oleme kasvatanud, ei tunne me nii hästi, nagu ise arvame. Räägi nüüd, kuidas sulle London meeldib.”

      „Meeldib, СКАЧАТЬ