Varjuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

      Miskipärast tekitas tõsiasi, et tema kõne oli sundinud mind nii vääritul moel raamatupoest lahkuma, minus põhjendamatut pahameelt. Olin sinna sisenemiseks kaua julgust kogunud ja teadsin, et tänaseks on mu vaprus otsas. Kui märkasin bussi, mis saanuks mu tagasi Batterseasse viia, läksin üle tee ja hüppasin peale.

      Sa oled hale, Star, tõesti oled, tõrelesin endaga. Sa oleksid pidanud lihtsalt tagasi sisse minema. Aga ma polnud seda teinud. Ma olin isegi nautinud seda lühikest vestlust, mis minu ja selle mehe vahel oli aset leidnud, ning juba see oli iseenesest ime. Nüüd aga olin jälle bussis, mis pidi mu tühja korteri ja tühja elu juurde tagasi viima.

      Koju jõudnud, põrnitsesin paljast seina ja otsustasin, et pean sinna ostma raamaturiiuli.

      „Raamatuteta tuba on kui hingeta keha,” tsiteerisin endamisi.

      Aga et olin pärast nii suure hulga taimede ostmist järgmise kuuni rahast lage, teadsin, et pean proovima tööd leida. Pa Salti surmajärgsetele fondidele toetumine ei parandanud midagi, kõige vähem minu eneseväärikust. Ehk oleksin pidanud juba järgmisel päeval mööda peatänavat kõndima ning baaridest ja restoranidest järele küsima, ega neil pole koristajale tööd pakkuda. Et minu suhtlemisoskus oli puudulik, ei sobinud ma päris kindlasti kusagile leti äärde kliente teenindama.

      Suundusin ülakorrusele, et duši alla minna, aga märkasin, et minu kummuti alumine sahtel, kust ma olin välja võtnud kiletasku Pa Salti kirja, koordinaatide ja mõtteteraga, oli ikka veel lahti. Kohkunult võpatades ei suutnud ma kohe meenutada, kus ma kiletaskut viimati näinud olin. Jooksin allkorrusele, et see üles otsida, ning mu süda tagus sõna otseses mõttes vastu roideid nagu trumm, kui puistasin välja kogu nahast seljakoti sisu, kuid seal seda polnud. Püüdsin järele mõelda, kas see oli mul olnud käes, kui ma poodi sisenesin, ning mulle tuli meelde, et oli. Aga pärast seda …

      Võisin vaid loota, et olin selle raamatupoes enne riiulite vahel uitamist lauale pannud.

      Läksin oma sülearvuti juurde ja otsisin üles raamatupoe kodulehekülje, et leida selle telefoninumber. Kui ma helistasin, lülitus kõne ümber automaatvastajale ja ma kuulsin äsja kohatud mehe selgesti äratuntavat häält, mis teatas, et kui ma jätan neile oma numbri, helistatakse mulle esimesel võimalusel tagasi. Tegin seda ja seejärel palusin Jumalat, et ta tõesti helistaks. Sest kui kiletasku oli kaduma läinud, oli kaduma läinud ka minu side minevikuga. Ja võib-olla ka tulevikuga.

      6

      Järgmisel päeval pärast ärkamist heitsin kõigepealt pilgu mobiilile, lootes näha raamatupoest tulnud sõnumit. Et seda polnud, mõistsin, et mul pole valikut ja ma pean sammud taas Kensington Church Streetile seadma.

      Tund aega hiljem sisenesin teist korda Arthur Morston Booksi. Eelmisest päevast saadik polnud seal miski muutunud – ja õnneks leidsin oma kiletasku kamina eest laualt. Tõin tahtmatult kuuldavale vaikse kergendusohke, sest kui olin selle kätte võtnud ja sisu üle kontrollinud, nägin, et kõik on alles ja omal kohal.

      Kaupluses polnud ainsatki hingelist ning et tagaruumi viiv uks oli suletud, võinuksin vabalt lahkuda, ilma et oleksin häirinud kedagi, kes selle taga peidus oli. Aga kui väga ma seda ei soovinud teha, ei tohtinud ma unustada põhjust, miks ma selle paiga üldse üles olin otsinud. Pealegi oli kelluke minu kohalolekust kindlasti juba märku andnud. Ja minust oleks olnud viisakas anda enne äraminekut teada, et olin otsitava asja üles leidnud.

      Ka sellel korral lõhestas vaikuse minu mobiil ja ma jooksin enne kõnele vastamist poest välja.

      „Halloo?”

      „Kas preili D’Aplièse kuuleb?”

      „Jah?”

      „Tere, ma helistan Arthur Morston Booksist. Ma sain just praegu teie sõnumi. Ma lähen nüüd allkorrusele ja vaatan järele, kas ma leian teie kadunud eseme üles.”

      „Oh,” vastasin segadusse sattudes. „Tegelikult seisan ma praegu teie poe ees. Ma olin paar sekundit tagasi juba sees ja leidsin selle üles laua pealt, kuhu ma selle eile jätsin.”

      „Palun vabandage mind. Tundub, et ma ei kuulnud kella. Teate, ma tegin uksed lahti ja sööstsin tagasi ülakorrusele. Täna müüakse nimelt oksjonil maha üks raamat …” Tema jutu katkestas telefonihelin. „Mulle helistab lauatelefonil minu esindaja. Palun vabandage mind korraks …”