Varjuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaibus, koguduse liikmed pöörasid pead ja meist möödus kaheksa noormeest, kes Theo kirstu kandes mööda vahekäiku edasi liikusid. Nende järel astus minu õe käsivarrele toetuv tilluke blond naine.

      Silmitsesin Ally kurnatud nägu ning märkasin sellele söövitatud pinget ja kurbust. Kui ta minust möödus, oleksin tahtnud tõusta ja teda sealsamas kallistada, öelda talle, kui uhke ma tema üle olen. Ja kui väga ma teda armastan.

      Jumalateenistusel veedetud tunnid olid minu elus ühtaegu ülevad ja piinarikkad. Kuulasin mälestuskõnesid lahkunud mehele, kellega ma polnud kunagi kohtunud, aga keda mu õde oli armastanud. Kui meil paluti palvetada, surusin näo käte vahele ja nutsin varakult katkenud elu pärast, tundes kaasa õele, kelle elu oli mehe kaotuse järel samuti seisma jäänud. Nutsin ka sellepärast, et olin kaotanud Pa Salti, kes polnud oma tütardele andnud isegi võimalust end traditsioonilisel viisil leinata. Alles nüüd mõistsin esimest korda, miks iidsed matuserituaalid nii olulised on: need pakuvad emotsionaalse kaose ajal kindlat raamistikku, millele toetuda.

      Saatsin pilguga Allyt, kes läks altariastmete juurde ja ühines väikese orkestriga, ning nägin tema pingul naeratust, kui ta pani suule flöödi, mida oli aastaid mängima õppinud. Kirikus kajas „Meremehe sokusarve” kuulus meloodia. Toimisin samamoodi nagu mind ümbritsevad inimesed, kes üksteise järel püsti tõusid, panid käsivarred rinna kohal risti ja hakkasid tantsima traditsioonilist kõverdatud põlvedega džiigi, kuni terve kogudus hüples muusika rütmis aina kiiremini üles-alla. Kui olime lõpetanud, kõlas rõkatus ning kostsid kiiduhõiked ja aplaus. Teadsin, et seda hetke ei unusta ma elu lõpuni.

      Kui olime jälle istet võtnud, keerasin näo CeCe poole ja nägin, et mööda ta põski veerevad alla pisarad. Tundsin veelgi suuremat meeleliigutust, sest minu õde, kes haruharva oma tundeid välja näitas, nuttis nüüd nagu väike laps.

      Haarasin ta käe. „Kas kõik korras?”

      „Imeilus,” pomises ta kohmakalt käsivarrega silmi pühkides. „See oli lihtsalt imeilus.”

      Kui Theo kirst kirikust välja kanti, sammusid selle taga tema ema ja Ally. Tabasin korraks Ally pilgu ja märkasin, et üle ta näo libises naeratuse vari. Läksime CeCega koos leinajatega kirstu järel välja ja jäime kõnniteele seisma, teadmata, mida teha.

      „Ehk peaksime lihtsalt ära minema? Siin on nii palju inimesi. Tõenäoliselt peab Ally nende kõigiga rääkima,” ütles CeCe.

      „Me peame minema teda tervitama. Teda kasvõi korraks kallistama.”

      „Seal ta ongi.”

      Nägime, et Ally, punakuldsed juuksed ebaharilikult kahvatu näo ümber lainetamas, eemaldus ülejäänud rahva juurest ja läks üksi seisva mehe juurde. Miski nende kehakeeles hoiatas mind, et me ei tohi neid katkestada, küll aga nihkusime neile lähemale, et Ally näeks meid, kui vestlus on lõppenud.

      Viimaks keeras ta mehele selja ja meie poole tulles lõi ta nägu särama.

      Heitsime sõnatuna CeCega talle käed ümber. Ja kallistasime teda nii tugevalt, kui suutsime.

      CeCe rääkis temaga ja ütles talle, kui kahju meil on. Mul oli raske midagi öelda; teadsin, et võin iga hetk uuesti nutma puhkeda. Ning tundsin, et praegu pole see mina, kes peaks pisaraid valama.

      „On ju meil kahju, Star?” ütles CeCe mulle ette.

      „Jah,” õnnestus mul kuuldavale tuua. „Matusetalitus oli imekaunis, Ally.”

      „Tänan.”

      „Ja meil oli väga hea meel kuulda taas sinu flöödimängu. Sa pole oma annet kaotanud,” lisas CeCe.

      „Teate, ma pean nüüd Theo emaga kaasa minema, aga kas te ei tahaks koos minuga tema koju tulla?” küsis Ally.

      „Kahjuks me ei saa. Muide, meie korter paikneb kohe üle silla Battersea linnaosas, nii et kui sa end veidi paremini tunned, tõmba traati ja hüppa läbi, nõus?” tegi CeCe talle ettepaneku.

      „Meil oleks tõesti hea meel sind näha, Ally,” ütlesin ja kallistasin teda veel kord. „Kõik õed tervitavad sind. Hoolitse enda eest!”

      „Püüan. Ja tänan veel kord, et tulite. Ma olen teile ülimalt tänulik.”

      Näol siiras naeratus, lehvitas Ally meile veel üks kord ning sammus tänava ääres teda ja Theo ema ootava musta limusiini poole.

      „Ka meil on aeg minema hakata.” CeCe hakkas mööda teed edasi jalutama, aga mina jäin temast veidi maha, et näha veel kord autot, mis kõnnitee serva juurest liikuma hakkas. Ally, minu vaimustav, vapper, ilus ja – nagu ma temast praeguseni olin arvanud – võitmatu vanem õde. Ja ometi näis ta praegu olevat nii habras, justkui oleks isegi kerge tuuleiil võinud ta minema puhuda. CeCele järele kiirustades mõistsin, et armastus oli röövinud Allylt jõu.

      Samal hetkel otsustasin, et ka mina tahan kunagi tulevikus kogeda võimsa armastuse rõõmu ja valu.

*

      Tundsin kergendust, kui Ally paar päeva hiljem sõna pidas ja mulle helistas. Leppisime kokku, et ta tuleb minu juurde lõunat sööma ja korterit vaatama hoolimata sellest, et CeCe pidi sel ajal olema kodunt ära, Battersea elektrijaama pildistamas, et saada sealt inspiratsiooni ühe oma kunstiprojekti jaoks. Ning samal pärastlõunal asusin koostama meie lõunasöögi menüüd.

      Kui uksekell järgmisel päeval helises, täitis korterit koduse toidu lõhn – lootsin, et see mõjub rahustavalt. Mõtlesin, et Shanthil oli olnud õigus: ma tahtsin toita Ally hinge.

      „Tere, kullake, kuidas sul läheb?” küsisin, kui olin ukse avanud ja me teineteist kallistasime.

      „Ah, saan hakkama,” vastas ta minu kannul sisse astudes.

      Aga ma sain aru, et see pole nii.

      „Tohoh! Fantastiline korter!” hüüdis ta, kui oli läinud maast laeni ulatuvate akende juurde ja näinud sealt avanevat vaadet.

      Olin katnud laua terrassile, sest ilm näis olevat piisavalt soe. Kui ma toitu serveerisin, imetles ta minu ajutist aeda ning mu süda murdus, sest ta tahtis teada, kuidas minul ja CeCel läheb, ehkki ma nägin, et tema enda süda seda tehes korduvalt murdus. Aga ma taipasin, et selline on tema toimetulekumehhanism, mis aitab tal nagu alati edasi elada, sest ta polnud kunagi kelleltki kaastunnet oodanud.

      „Taevake, kui maitsev, Star! Täna olen ma avastanud sinu juures ühe varjatud ande teise järel. Minu toidutegemisoskused on parimal juhul algelised ja ma ei suuda potis kasvatada isegi kresse, niisugustest taimedest rääkimata.” Ta näitas käega minu taimede poole.

      „Viimasel ajal olen ma tihti mõtisklenud selle üle, mida talent endast õigupoolest kujutab,” alustasin ääri-veeri. „Ma mõtlen seda, kas need tegevused, mis sa kerge vaevaga ära õpid, ongi loomupärased anded? Näiteks kas sina pidid hullupööra pingutama, et nii ilusasti flööti mängima õppida?”

      „Ei, ilmselt mitte. Vähemalt alguses. Aga et mänguoskust parandada, pidin ma lõputult harjutama. Ma ei usu, et kui sa oled milleski andekas, siis polegi tarvis rasket tööd teha. Võtame näiteks kasvõi kuulsad heliloojad: meloodiate kuulmisest peas ei piisa – tuleb õppida ka noote kirja panema ja muusikapala orkestreerima. Oma oskuste edasiarendamiseks ja uute õppimiseks kulub aastaid. Kindlasti on meie hulgas miljoneid, kellel on mingi eriline anne, aga kui me seda võimet ei rakenda ja end sellele ei pühenda, ei suuda me kunagi saavutada täit potentsiaali.”

СКАЧАТЬ