Varjuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

      „Ning minul, chérie, on nii hea meel, et sa siin oled, sel korral ainult minu päralt. Seda pole vist eriti tihti juhtunud?”

      „Ei.”

      „Kas sa soovid, et seda juhtuks sagedamini, Star?”

      „Ma … jah.”

      „See on asjade loomulik käik. Sina ja CeCe pole ju enam lapsed. Loomulikult ei tähenda see, et te ei tohiks teineteisele lähedaseks jääda, aga on tähtis, et teil mõlemal oleks ka oma elu. Ma olen kindel, et CeCe tunneb samamoodi.”

      „Ei, Ma, ei tunne. Ta vajab mind. Ma ei saa teda üksi jätta,” pahvatasin äkitselt, sest kogu pettumus ja hirm ja … viha, mida ma tundsin iseenda ja kujunenud olukorra vastu, otsis minu seest väljapääsu. Tugevast enesevalitsusest hoolimata ei suutnud ma tagasi hoida ootamatult minu hinge sügavusest valla pääsenud valjuhäälset nuuksatust.

      „Oh, chérie!” Ma tõusis ja päikese ette kerkis vari, kui ta minu ette põlvili laskus ja mu käed pihku võttis. „Ära tunne selle pärast häbi. Kõik endast välja lasta tuleb tervisele kasuks.”

      Ja nii ma ka tegin. Seda on raske nimetada nutuks, sest pigem kõlasid mu häälitsused ulgumisena, kui kõik ütlemata jäänud sõnad ja minu sees luku taga olnud tunded kosena minu seest välja purskusid.

      „Vabandust, vabandust …” pomisesin, kui Ma taskust paki pabertaskurätikuid välja tõmbas, et minu lakkamatult voolavaid pisaraid kuivatada. „Ma olen lihtsalt … Pa p’rst … õnnetu …”

      „Muidugi oled, ja tõesõna, pole mingit põhjust andeks paluda,” kinnitas ta hellalt, mina aga tundsin end nagu auto, mille bensiinipaak on äsja täiesti tühjaks saanud. „Mind on sageli teinud murelikuks asjaolu, et sa nii palju enda sisse peidad. Seetõttu olen ma nüüd palju rõõmsam,” naeratas ta, „isegi juhul, kui sa ise seda pole. Kas ma tohin sulle teha ettepaneku, et sa lähed praegu ülakorrusele oma tuppa ja enne õhtusööki seal end veidi värskendad?”

      Läksin tema kannul sisse. Majas oli säilinud see täiesti eriline lõhn, mida olin tihti püüdnud oma ajutistes kodudes taasluua – kübeke sidrunit, seedripuit, äsja ahjust tulnud koogid –, aga loomulikult kujutas see endast enamat kui originaalosakeste summat ja oli ainuomane vaid Atlantisele.

      „Kas sa soovid, et ma tuleksin koos sinuga?” päris Ma, kui hakkasin trepist üles minema.

      „Ei. Mul on kõik korras.”

      „Hiljem räägime veel, chérie, aga kui sa mind vajad, siis tead, kust mind leida.”

      Jõudsin maja kõige ülemisele korrusele, kus paiknesid meie, tüdrukute toad. Ka Ma’l oli üle koridori korter, omaette elutoa ja vannitoaga. Tuba, mida ma jagasin CeCega, asus Ally ja Tiggy toa vahel. Avasin ukse ja kolme seina värv tõi mu näole naeratuse. Kui CeCe oli viisteist, kestis tema elus „gooti” periood ja ta tahtis kõik seinad mustaks värvida. Olin selle mõtte maha laitnud ja teinud kompromissettepaneku valida lilla värv. CeCe oli endale kindlaks jäänud ja väitnud, et kujundab oma voodi taga oleva seina ise.

      Pärast seda, kui CeCe oli end terveks päevaks meie ühisesse tuppa lukustanud, ilmus ta vahetult enne südaööd klaasistunud silmadega taas nähtavale.

      „Nüüd võid sa seda näha,” ütles ta mind sisse juhatades.

      Põrnitsesin seina, värvide vitaalsusest jahmunud: erksavärvilist kesköösinist tausta ilmestasid heledamad punaka varjundiga helesinised laigud, keskel aga leegitses fantastiliselt ere kuldne täheparv. Nende kuju tundus mulle kohe tuttavana – CeCe oli maalinud Plejaadide seitset õde … meid.

      Kui mu pilk oli pildiga harjunud, mõistsin, et kõik tähed moodustuvad tillukestest täpsetest punktikestest, justkui oleksid väikesed aatomid ühinenud ja tervikule elu andnud.

      Tajusin siis selja taga õe kohalolekut ja tundsin õlal tema ebalevat hingeõhku.

      „CeCe, see on hämmastav! Uskumatu, ausalt! Kuidas sa selle peale tulid?”

      „Ei tulnudki. Ma lihtsalt …” – ta kehitas õlgu – „… teadsin, mida teha.”

      Seejärel olin pikki tunde oma voodist seina silmitsenud ja leidnud pidevalt väikesi detaile, mida ma varem polnud märganud.

      Aga ehkki nii mina kui ka kõik ülejäänud õed ja Pa olid teda ülevoolavalt kiitnud, polnud ta hiljem samas stiilis enam midagi maalinud.

      „Ah, see oli midagi sellist, mis mulle lihtsalt korraks pähe tuli. Ma olen juba edasi liikunud,” oli ta öelnud.

      Olgugi et möödunud oli kaksteist aastat, arvasin seinamaali praegu silmitsedes ikka veel, et see on kõige rikkalikuma kujutlusvõimega maalitud imekaunis kunstiteos, mille CeCe on kunagi loonud.

      Märganud, et mu reisikott on juba lahti pakitud ja vähesed rõivad kenasti kokkuvoldituna toolile asetatud, istusin voodile, aga tundsin end järsku ebamugavalt. Selles toas polnud peaaegu mitte midagi minulikku. Ja selles polnud mul süüdistada kedagi peale iseenda.

      Astusin riidekummuti juurde, tõmbasin alumise sahtli lahti ja võtsin välja vana plekist küpsisekarbi, mille olin kui oma kõige hinnalisema aarde alles hoidnud. Uuesti voodile istunud, asetasin selle põlvedele, avasin kaane ja tõmbasin välja ümbriku. Seitsmeteistkümne plekkkarbis veedetud aasta järel tundus see mu sõrmede vahel kuiva ja ometi siledana. Ümbriku sisu välja libistanud, jäin vaatama rasket pärgamendist paberilehekest, mille küljes oli ikka veel kuivatatud lill.

      Mu sõrmed liikusid üle õrnade kroonlehtede – need olid õhkõhukesed, aga peitsid endas isegi praegu ähmast mälestust erksast violettpunasest värvitoonist, mis oli kaunistanud meie esmakordselt õitsema läinud taime aias, mida olin koolivaheaegadel aidanud Pa’l rajada.

      See oli tähendanud varakult tõusmist, tükk aega enne seda, kui ärkas CeCe. Tema oli raske unega, eriti pärast õudusunenägusid – mis saabusid tavaliselt kella kahe ja nelja vahel –, ning ta isegi ei märganud minu puudumist. Pa ootas mind juba aias, näol ilme, justkui oleks ta tunde ärkvel olnud, ja võib-olla oligi see nii. Mina olin veel unine, aga ootasin alati elevusega, mida ta tahab mulle näidata.

      Mõnikord oli tal pihus vaid paar seemet, teistel kordadel õrn taimeistik, mille ta oli järjekordselt reisilt kaasa toonud. Me istusime roosilehtlas pingile ja uurisime tema hiigelsuurt igivana botaanikaentsüklopeediat, mille lehti ta oma tugevate pruunide kätega keeras senikaua, kuni olime leidnud aarde päritolu. Kui olime läbi lugenud, missugune on taime loomulik kasvukoht ja mis talle meeldib või ei meeldi, otsisime aias üles kõige sobivama koha ja otsustasime üheskoos, kuhu see istutada.

      Nüüd taipasin, et tegelikult oli ettepaneku teinud tema ja mina olin lihtsalt nõustunud. Aga tookord ei tekkinud mul kordagi sellist tunnet. Ta oli pannud mind uskuma, et minu arvamus on oluline.

      Meenutasin sageli piiblist pärit tähendamissõna, mida ta mulle kord ümber jutustas, kui me koos tööd tegime: iga elusolendi eest tuleb sünnist saati hellusega hoolitseda. Kui järjekindel olla, kasvab see pikapeale tugevaks ja jääb ellu paljudeks aastateks.

      „Loomulikult oleme meie, inimesed, täpselt СКАЧАТЬ