Varjuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma vahel paar päeva hiljem samasse paika tagasi pöördusin, soovides näha, kas meie taim on juba kasvama hakanud, ent ei märganud mingeid muutusi või oli taim hoopis pruunikaks tõmbunud ja näis närtsinuna, küsisin Pa’lt, miks see ei taha idaneda.

      „Pea meeles, Star,” lausus ta sellistel puhkudel mu nägu oma parkunud peopesade vahele võttes, „et kõik, millel on püsiv väärtus, vajab küpsemiseks aega. Ja kui see lõpuks õide puhkeb, oled sa rõõmus, et vastu pidasid.”

      Igatahes homme tõusen vara ja lähen taas meie aeda, mõtlesin plekkkarpi sulgedes.

*

      Sellel õhtul einestasin koos Ma’ga terrassil küünaldega valgustatud laua ääres. Claudia oli valmistanud meile imemaitsva lambaribi, lisandiks glasuuritud miniporgandid ja värske spargelkapsas, mis pärines meie köögiviljaaiast. Mida rohkem ma kokakunsti olemust mõistma hakkasin, seda paremini sain aru, kui andekas ta sellel alal on.

      Kui meil kõht täis sai, pöördus Ma minu poole. „Kas sa oled juba otsustanud, kuhu sa pikemaks ajaks pidama jääd?”

      „CeCel on Londonis kunstikursus pooleli.”

      „Ma tean, aga ma küsin, mis on kavas sinul, Star.”

      „Ta ostab peagi korteri, kust avaneb vaade Thamesi jõele. Järgmisel kuul kolime sisse.”

      „Või sedasi. Kas see korter meeldib sulle?”

      „See on väga … suur.”

      „Ma ei küsinud seda.”

      „Ma võin seal elada küll, Ma. Tegelikult on see paik täiesti fantastiline,” lisasin, tundes end süüdlasena, et nii napisõnaline olin.

      „Ja sina käid kokanduskursustel, samal ajal kui CeCe tegeleb kunstiga?”

      „Seda küll.”

      „Kui sa noorem olid, arvasin, et sinust võiks saada kirjanik,” ütles ta. „Lõppude lõpuks omandasid sa ju akadeemilise kraadi inglise kirjanduses.”

      „Lugeda ma tõesti armastan.”

      „Star, sa alahindad ennast. Ma mäletan praeguseni lugusid, mis sa lapsena kirjutasid. Mõnikord luges Pa neid mulle ette.”

      „Luges või?” Mõte täitis mu uhkusega.

      „Jah. Ning ära unusta, et sulle pakuti kohta Cambridge’i ülikoolis, aga sa ei võtnud seda vastu.”

      „Ei võtnud jah.” Tajusin ka ise, et mu hääletoon on järsk. See oli sündmus, mida mul isegi nüüd, üheksa aastat hiljem, oli valus meenutada …

      „Ega sul pole midagi selle vastu, kui ma proovin Cambridge’i sisse saada, Cee?” olin õelt küsinud. „Minu õpetajad arvavad, et ma peaksin seda tegema.”

      „Muidugi mitte, Sia. Sa oled nii tark ja ma olen kindel, et sa saad sisse! Ma vaatan ka ise Inglismaa ülikoolides veidi ringi, ehkki ma kahtlen, kas mind kusagile vastu võetakse. Sa ju tead, milline puupea ma olen. Kui ma sisse ei saa, tulen sinuga lihtsalt kaasa ja otsin endale töö baarileti taga või midagi taolist,” oli ta õlakehitusega jätkanud. „Mul ükstaspuha. Kõige tähtsam on kokku jääda, on ju nii?”

      Tookord olin olnud täiesti kindel, et nii see on. Kodus ja internaatkoolis, kus teised tüdrukud olid meie lähedust tajunud ja meid rahule jätnud, tähendasime teineteisele kõike. Seetõttu valisime välja ülikoolid, mis pakkusid vähemalt nimetuse põhjal akadeemilist kraadi meie mõlema lemmikainetes, ning see tähendas, et saame jääda kokku. Tegin siiski sisseastumiseksamid ka Cambridge’i ja minu suureks üllatuseks pakuti mulle edasiõppimisvõimalust Selwyn College’is, kus ma oleksin pärast lõpueksameid ka akadeemilise kraadi saanud.

      Jõulude ajal istusin koos Pa’ga tema töötoas, pööramata temalt pilku, kuni ta pakkumist sisaldava kirja oli läbi lugenud. Seejärel vaatas ta mulle otsa ning ma sain nautida tema silmist peegelduvat uhkust ja meeleliigutust. Ta osutas väikesele kuusepuule, mida kaunistasid vanaaegsed ehted. Puu ladvas säras eredalt hõbedane täht.

      „See täht oled sina,” ütles ta naeratades. „Kas sa võtad pakkumise vastu?”

      „Ma … ei tea. Eks paistab, kuidas CeCel läheb.”

      „Selle otsuse pead tegema sina. Mina võin öelda vaid seda, et ühel heal päeval tuleb sul ikkagi teha seda, mis on õige just sinu jaoks,” rõhutas ta.

      Seejärel saime mõlemad CeCega kaks pakkumist ülikoolidesse, kuhu olime ühiselt kandideerinud, mispeale tegime eksamid ära ja jäime närviliselt tulemusi ootama.

      Kaks kuud hiljem istusime koos kõigi õdedega Pa fantastilise Titaaninimelise ookeanijahi kesktekil. Olime meie pere iga-aastasel kruiisil – tol aastal seilasime Lõuna-Prantsusmaa rannikuvetes – ning hoidsime erutatult pihus meie maturité tulemustega ümbrikuid. Pa oli ümbrikud äsja välja tõmmanud kirjade kuhilast, mille kiirpaat ülepäeviti jahile tõi hoolimata sellest, kus me parasjagu merel olime, ning meile ulatanud.

      „Sedasi, tüdrukud,” ütles Pa ja naeratas meie ärevil ilmet märgates, „kas te soovite avada need siin või üksi olles?”

      „Oleks parem, kui see kiiremini läbi saaks,” vastas CeCe. „Tee sina enda oma esimesena lahti, Star. Ma tean juba ette, et kukkusin tõenäoliselt läbi.”

      Kõigi õdede ja Pa pilgu all avasin värisevate sõrmedega ümbriku ja tõmbasin selle seest välja paberilehed.

      „Mis seal on?” küsis Maia, sest tulemuste lugemine võttis päris kaua aega.

      „Ma sain keskmiseks hindeks 5,4 … ja inglise keeles 6.”

      Kostsid õnnitlused ja aplaus, misjärel õed haarasid mu tugevalt kaissu.

      „Sinu kord, CeCe,” ütles meie noorim õde Elektra, silmis vaevumärgatav salakavalusesäde. Me kõik teadsime, et CeCe on vaeglugeja ja koolis palju vaeva näinud, samal ajal kui Elektra oleks soovi korral ära teinud ükskõik missuguse eksami, aga oli selleks liiga laisk.

      „Vahet pole, mis seal kirjas on,” väitis CeCe kaitsehoiakut sisse võttes ning ma saatsin talle märgid „õnn kaasa” ja „ma armastan sind”. Ta rebis ümbriku lahti, ja kui ta pilk üle tulemuste libises, hoidis hinge kinni.

      „Ma … oh Jumal küll! Ma …”

      Hoidsime kõik koos hinge kinni.

      „Ma sain läbi! Star, ma sain läbi! Tähendab, ma sain Sussexisse sisse ja võin seal kunstiajalugu õppida.”

      „Suurepärane!” vastasin ma, teades, kui kõvasti ta oli tööd teinud, aga seejärel märkasin mulle otsa vaatava Pa näol küsivat ilmet. Sest tema teadis, kui raske valiku ees ma seisin.

      „Palju õnne, kullake,” lausus Pa Salt CeCele naeratades. „Sussex on imekaunis paik ja teadagi paiknevad just seal ka Seitsme Õe kaljud.”

      Hiljem istusin koos CeCega jahi ülemisel tekil ja imetlesin vapustavalt kaunist Vahemere päikeseloojangut.

      „Ma saan sinust väga hästi aru, kui sa, Sia, võtad vastu Cambridge’i pakkumise ega tule koos minuga Sussexisse õppima. Selles mõttes, et ma ei tahaks sul mingil juhul tee peal ees seista. Aga …” Tema alahuul lõi värisema. „Ma СКАЧАТЬ