Varjuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võib tekkida tunne, et need teevad armastatud inimestele haiget. Nii see võibki olla, vähemalt mõnda aega. Aga tihti selgub, et muutused, mille need otsused kaasa toovad, osutuvad pikapeale ka teiste jaoks parimaks. Ning aitavad neil edasi liikuda.

      Mu kallis Star, ma ei taha rohkem midagi öelda, et Sind mitte mõjutada: me mõlemad teame, millele ma praegu vihjan. Maa peal veedetud aastate jooksul olen teada saanud, et mitte miski ei saa alatiseks jääda muutumatuks – ning lootus, et miski ei muutu, on suurim viga, mille meie, inimesed, saame teha. Vahet pole, kas me muutusi ootame või mitte, aga nad tulevad, paljudel erinevatel viisidel. Ning nendega leppimine on ainus võimalus, mis tagab meile meie fantastilisel planeedil elamise rõõmu.

      Kanna hoolt mitte ainult vaimustava aia eest, mille me koos rajasime, vaid ka oma aia eest, ükskõik, kus see ka ei asuks. Ja eelkõige kanna hoolt iseenda eest. Ning näita tähena iseendale valgust. On aeg seda teha.

      Sind armastav isa

      Pa Salt X

      Vaatasin üles horisondi poole ja saatsin pilguga päikest, mis järve kohal pilve tagant välja tuli ja varjud eemale peletas. Tundsin end tuimana ja veelgi nukramana kui enne kirja avamist. Ehk oli mind vallanud ootusärevus, aga kirjas oli olnud väga vähe midagi sellist, mida ma Pa’ga poleks juba arutanud, kui ta veel elus oli. Siis, kui ma olin saanud vaadata tema heasüdamlikesse silmadesse ja tunda temaga koos aias töötades tema käe hella puudutust oma õlal.

      Võtsin kirjaklambriga paberi külge kinnitatud nimekaardi kätte ja lugesin läbi sellele kirjutatud teksti.

Arthur Morston Books 190 Kensington Church Street London W8 4DS

      Mulle meenus, et olin kord sõitnud bussiga läbi Kensingtoni. Seega poleks mul juhul, kui ma otsustan Arthur Morstoniga kohtuda, tarvis sõita nii kaugele, nagu oli sõitnud Maia. Seejärel võtsin ümbrikust välja tsitaadi taevasfääri mudelilt, mille mu vanim õde oli ära tõlkinud.

      Tamm ja küpress ei kasva hästi teineteise varjus.

      Naeratasin, sest see kirjeldas täpselt CeCed ja mind. Tema oli tugev ja tõrges, jalad tugevalt maa küljes kinni. Mina pikka kasvu, aga nagu rohututike, mida kõigutas ka kõige nõrgem tuulehoog. Tsitaat oli mulle juba tuttav. See oli pärit „Prohvetist” ja autoriks oli filosoof Khalil Gibran. Ning ma teadsin ka seda, kes kasvab – vähemalt väljastpoolt vaadates – „varjus” …

      Aga ma ei osanud kuidagi välja päikese kätte astuda.

      Kirja hoolikalt kokku murdnud, tõmbasin taas välja ümbriku koordinaatidega, mis Ally oli minu jaoks dešifreerinud. Ta oli kirja pannud paiga, millele need osutasid. Kõigist vihjetest hirmutas just see mind kõige enam.

      Kas ma tahtsin teada, kust Pa oli mu leidnud?

      Otsustasin, et veel mitte. Praegu tahtsin ma kuuluda Pa’le ja Atlantisele.

      Ümbriku kiletaskusse tagasi pistnud, tõmbasin välja ehtekarbikese ja tegin selle lahti.

      Karbis oli pisike must loomakujuke, võib-olla oonüksist, mis oli kinnitatud piklikule hõbealusele. Võtnud ehte karbist välja, uurisin seda lähemalt, ning looma sihvakas kuju andis selgelt mõista, et tegu on kaslasega. Pöörasin pilgu alusele ning nägin proovitemplit ja graveeritud nime.

Panter

      Looma kummaski silmakoopas olid tibatillukesed merevaigutükikesed, mis mulle nõrgas hommikupäikeses silma pilgutasid.

      „Kes oli sinu omanik? Ja kuidas ta on seotud minuga?” küsisin sosinal taevalaotuselt.

      Pantri karpi tagasi pannud, tõusin ja läksin taevasfääri mudeli juurde. Viimasel korral, kui ma olin seda näinud, olid selle ümber saginud minu õed, kes olid püüdnud aru saada, mida mudel tähendab ja miks Pa oli otsustanud meile just sellise pärandi jätta. Vaatasin kaua selle keskosa ning uurisin kuldset kera ja hõbedasi seibe, mis seda elegantse puurina ümbritsesid. Mudel oli väga kunstipäraselt valmistatud, mandrite kontuurid neid ümbritseva seitsme ookeani seest uhkelt välja ulatumas. Tegin mudeli ümber tiiru ja märkasin algupäraseid kreekakeelseid nimesid, mis olid antud minu õdedele – Maia, Alcyone, Celaeno, Taygete Electra … ja loomulikult minu nimi: Asterope.

      Mis nimi loeb? 1 Tsiteerisin Shakespeare’i Juliat, mõtiskledes – nagu palju kordi minevikus – selle üle, kas ka meie olime omaks võtnud mütoloogiliste nimekaimude isikuomadused või olid meie nimed hoopis omaks võtnud meid. Mul oli tunne, et vastupidiselt ülejäänud õdedele on minu nimekaimu kohta palju vähem teada. Olin vahel endalt isegi küsinud, kas mitte see pole pannud mind arvama, et olen oma õdede hulgas nähtamatu.

      Maia – kaunitar, Ally – juht, CeCe – pragmaatik, Tiggy – hoolitseja, Elektra – tulesäde … ning lõpuks mina. Tõenäoliselt olin mina rahusobitaja.

      Kui vaikimine tähendab seda, et valitseb rahu, siis võib-olla olengi ma selline. Ning juhul, kui lapsevanem annab lapsele kohe peale sündi kindla nime, siis hoolimata sellest, milline see laps sisimas on, püüab ta elada ideaalile vastavalt. Ja ometi polnud kahtlust, et kõik mu õed sobisid täiuslikult kokku nende mütoloogiliste isikuomadustega.

      Merope …

      Järsku langes mu pilk seitsmendale seibile ja ma kummardusin, et seda lähemalt uurida. Aga erinevalt ülejäänud seibidest puudusid sellel koordinaadid. Ning mõttetera. Puuduv õde – seitsmes vastsündinu, kelle kojusaabumist koos Pa Saltiga me kõik olime oodanud, aga kes polnudki meie juurde jõudnud. Kas ta oli üldse olemas? Või oli Pa – täiuseihaleja, nagu ta oli – tundnud, et taevasfääri mudel ja tema pärandus poleks Merope nimeta täiuslik? Kui kellelgi meist, õdedest, sünnib laps ja see on tütar, võime ehk panna talle nimeks Merope ja siis on kõigi seitsme seibi kirjal mõte.

      Vajusin pingile istuma ja mõtetes minevikku rännates püüdsin meenutada, kas Pa oli mulle kunagi seitsmenda õe olemasolu maininud. Minu mäletamist mööda mitte. Tegelikult oli ta harva rääkinud iseendast; ta oli alati olnud tunduvalt rohkem huvitatud sellest, mis toimub minu elus. Ja ehkki ma armastasin teda nii tugevalt, nagu üks tütar üldse oma isa armastada võib, ning just tema – peale CeCe – oli mulle kõige kallim inimene tervel planeedil, taipasin äkitselt praegu aias istudes, et ei tea temast peaaegu midagi.

      Teadsin vaid seda, et talle meeldisid aiad ja tõenäoliselt oli ta kohutavalt rikas. Aga see, kuidas ta nii rikkaks sai, oli sama suur saladus nagu seitsmes seib taevasfääri mudelil. Ja ometi polnud ma kunagi kordagi kahelnud selles, et meie suhe polnud lähedane. Või et ta oli varjanud minu eest informatsiooni, kui ma olin tema käest midagi küsinud.

      Võib-olla ei osanud ma esitada õigeid küsimusi. Võib-olla polnud seda teinud ka minu õed.

      Tõusin ja jalutasin aias ringi, vaatasin üle kõik taimed ja koostasin mõttes aednik Hansule tööde nimekirja. Enne Atlantisest lahkumist soovisin temaga kindlasti kohtuda.

      Tagasi maja poole sammudes mõistsin, et sama meeleheitlikult, nagu olin tahtnud sõita siia, tahtsin nüüd lennata tagasi Londonisse. Ja minna oma eluga edasi.

      4

      Juulilõpu London oli palav ja lämbe. Tagatipuks pidin päevade kaupa Bayswateri umbses akendeta köögis olema. Seal veedetud napi kolme nädala jooksul olin hakanud arvama, et omandatud kulinaarsetest oskustest jätkub kogu eluks. Ma hakkisin, tükeldasin ja viilutasin köögivilju senikaua, kuni mul tekkis tunne, et kööginuga on minu käepikendus. Sõtkusin saiatainast, kuni mu lihased valutama hakkasid, ning tundsin rõõmu hetkest, kui tainas СКАЧАТЬ