Название: Varjuõde
Автор: Lucinda Riley
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985342862
isbn:
„Star,” alustas ta, kui oli lusikatäie maitsnud, „serveering on loominguline ja maitse on vapustavalt hõrk. Tubli töö!”
Seejärel andis Marcus meile esimese koha eelroa ja ka magustoidu eest.
Garderoobis avasin oma kapi veidi jõulisemalt kui tarvis ning võtsin välja tänavarõivad, et need koka valge rüü asemel selga tõmmata.
„Mul on raske uskuda, et sa suutsid nii rahulikuks jääda.”
Tõstsin pilgu, sest sõnad peegeldasid täpselt minu mõtteid. Minu ees seisis Shanthi – imetore indialanna, kes võis olla nii umbes minuvanune. Tema oli peale minu ainus kursuslane, kes ei käinud päeva lõpus koos teistega pubis õlut joomas. Ometi oli ta rühmas äärmiselt populaarne, sest temast kiirgas alati rahulikku positiivset energiat.
„Ma nägin, kuidas Piers lõhe üle keetis. Ta seisis laua ääres otse minu kõrval. Miks sa midagi ei öelnud, kui Marcus selles sind süüdistas?”
Kehitasin õlgu ja raputasin pead. „Vahet pole. See oli ju ainult tükike lõhet.”
„Mina oleksin küll reageerinud. Sulle tehti ülekohut. Ja ülekohus tuleb alati heastada.”
Teadmata, mida vastata, tõmbasin kapist käekoti välja. Teised tüdrukud olid juba valmis lahkuma, et üheskoos kursuste lõppu tähistada. Enne väljumist jätsid kõik minuga hüvasti ning viimaks olime garderoobis Shanthiga kahekesi. Botaste paelu sidudes jälgisin, kuidas ta oma pakse eebenmusti juukseid harjab ning seejärel pikkade sihvakate sõrmedega huultele tumepunast huulevärvi kannab.
„Head aega!” laususin garderoobi ukse poole suundudes.
„Kas sa tahaksid väikest jooki teha? Ma tean otse nurga taga üht mõnusat veinibaari. Seal on alati hästi vaikne. Ma arvan, et sulle meeldiks seal.”
Lõin viivuks kõhklema – ma pole silmast silma vestlustega harjunud – ja tajusin seejuures näol tema pilku. „Hästi,” olin viimaks nõus. „Miks mitte?”
Kõndisime tänavanurgani ja seadsime end veinibaari vaiksesse nurka sisse, pokaalid käes. „No nii, mõistatuslik Star.” Shanthi naeratas mulle. „Räägi, kes sa oled.”
Kuuldes küsimust, mida olin alati kartnud, oli mul kohe vastus varuks. „Ma sündisin Šveitsis ja mul on viis õde, kõik lapsendatud, ning ma käisin Sussexi ülikoolis.”
„Ja mida sa seal õppisid?”
„Inglise kirjandust. Ja sina?” küsisin jutulõnga osavalt tema kätte tagasi veeretades.
„Mina olen India perest pärit esimese põlvkonna britt. Ma töötan psühholoogina ning tegelen enamjaolt depressiivsete ja enesetapule kalduvate teismelistega. Kahjuks on nende hulk viimasel ajal kõvasti kasvanud,” ohkas Shanthi. „Eriti Londonis. Surve, mida vanemad tänapäeval oma lastele avaldavad, et neid aina uutele saavutustele kannustada, on mulle nii hästi tuttav.”
„Miks sa siis kokanduskursustele tulid?”
„Sellepärast, et ma armastan süüa teha! See valmistab mulle suurimat naudingut.” Ta näole ilmus lai naeratus. „Aga sina?”
Alles nüüd mõistsin, et see naine oskab inimesed pihtima panna, ning tõmbusin veelgi sügavamale kesta sisse.
„Ka mulle meeldib kokata.”
„Kas sa kavatsed elukutseliseks kokaks hakata?”
„Ei. Ma vist armastan süüa teha sellepärast, et see tuleb mul hästi välja, ehkki selline väide on veidi isekas.”
„„Isekas”?” Shanthi puhkes naerma ja tema hääle musikaalne tämber paitas mu kõrvu. „Ma usun, et toites keha, toidame teatud mõttes ka hinge. Ja see pole sugugi isekas. Muide, kõike, mida hästi osatakse, võib vabalt nautida. Tegelikult annab see lõpp-produktile tohutult palju juurde. Kirg teeb seda alati. Räägi, Star, millised on sinu teised kired.”
„Aiandus ja …”
„Jah?”
„Kirjutamine. Mulle meeldib kirjutada.”
„Ja mulle lugeda. Rohkem kui miski muu on just see mu silmaringi avardanud ja mind valgustanud. Mul pole kunagi olnud nii palju raha, et reisida, aga raamatud viivad mind paljudesse paikadesse. Kus sa elad?”
„Tootingis. Aga varsti kolime me Batterseasse.”
„Ka mina elan Batterseas! Päris Queenstown Roadi lähedal. Kas sa tunned seda kanti?”
„Ei. Ma pole Londonis kuigi kaua olnud.”
„Oh, aga kus sa siis pärast ülikooli lõpetamist elasid?”
„Tegelikult mitte kusagil. Ma olen palju ringi reisinud.”
„Sul vedas,” nentis Shanthi. „Ka mina loodan enne surma rohkem maailma näha, aga tänini pole mul selleks raha jätkunud. Kuidas sina seda endale lubada said?”
„Kõikjal, kuhu me õega pidama jäime, otsisime endale töö. Tema töötas tavaliselt baaris ja mina olin koristaja.”
„Uskumatu, Star, sa oled klosetipoti küürimiseks liiga ilus ja andekas, aga see on sulle kasuks tulnud. Sinu jutust võib järeldada, et sa oled igavene rändur … kes ei suudagi end kusagile sisse seada.”
„Me reisisime rohkem mu õe kui minu initsiatiivil. Mina lihtsalt järgnesin talle.”
„Kus ta praegu on?”
„Kodus. Me elame koos. Ta on kunstnik ja läheb järgmisel kuul Kuningliku Kunstikolledži ettevalmistuskursustele.”
„Selge. Kas sul … kallim on?”
„Ei.”
„Minul samuti mitte. On sul mõni tõsisem suhe olnud?”
„Ei.” Heitsin pilgu käekellale, tundes, kuidas mu põsed tema küsimusterahe all õhetama löövad. „Mul on aeg minna.”
„Muidugi.” Shanthi jõi pokaali tühjaks ja astus minu kannul veinibaarist välja.
„Ma olen nii rõõmus, et sain võimaluse sind paremini tundma õppida, Star. Siin on minu nimekaart. Saada mulle mõnikord sõnum ja anna teada, kuidas sul läheb. Ja kui sul on tarvis kellegagi rääkida, siis ma olen alati sinu jaoks olemas.”
„Ma teen seda. Head aega!”
Eemaldusin kiirel sammul. Ma ei tundnud end suhetest rääkides mugavalt. Mitte kellegagi.
„Lõpuks ometi!”
CeCe seisis, käed puusas, meie korteri kitsas esikus. „Kus, kirevase päralt, sa ometi olid, Sia?”
„Ma käisin ühe sõbraga korraks baarist läbi,” vastasin temast möödudes, et СКАЧАТЬ