Varjuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oigas. Ja taipasin, et algamas on tema järjekordne luupainaja. Sel korral tundsin märgid aegsasti ära, tõusin voodist ja rahustavaid sõnu sosistades libistasin end tema kõrvale, olles samas kindel, et ei suuda teda äratada. Oigamine muutus valjemaks ja seejärel tõi ta kuuldavale tundmatuid sõnu, millest ma ei püüdnudki aru saada.

      Kuidas ma saan teda maha jätta? Ta vajab mind … ja mina vajan teda …

      Tookord palju aega tagasi olingi teda vajanud.

      Niisiis olin Cambridge’i sinnapaika jätnud ja koos õega Sussexi pakkumise vastu võtnud. Kolm aastat kestvate õpingute kolmanda semestri keskpaigas teatas CeCe, et langeb välja.

      „Sa ju mõistad mind, Sia?” päris ta. „Ma tean, kuidas maalida ja joonistada, aga ei oska ka kõige parema tahtmise juures kirjutada esseed renessansiaja kunstnikest ja nende neetult suurest hulgast madonna portreedest. Ma ei oska. Kahju küll, aga ei oska.”

      Seejärel kolisime CeCega välja ühiselamutoast, kus me olime kahekesi elanud, ning rentisime räpase korteri. Mina käisin loengutes, tema aga bussiga Brightonis, kus ta töötas ettekandjana.

      Järgmisel aastal olin meeleheitele lähemal kui kunagi varem, sest mind oli hakanud painama mõte unistusest, millest ma olin loobunud.

      3

      Pärast õhtusööki palusin Ma’l end vabandada ja läksin ülakorrusele meie magamistuppa. Võtsin seljakotist mobiili, et üle vaadata saabunud sõnumid, ning nägin nelja tekstsõnumit ja mitut vastamata kõnet – kõik olid CeCelt. Nagu lubatud, olin saatnud talle sõnumi kohe, kui lennuk oli Genfis maandunud, ning nüüd piirdusin vaid lühikese vastusega, et kõik on korras, kavatsen varakult magama minna ja helistan talle järgmisel päeval. Mobiili välja lülitanud, libistasin end sulgteki alla ja jäin vaikust kuulates liikumatult lamama. Ning mõistsin, kui harukordne on viibida üksi toas, tühjas majas, mis kunagi oli olnud lärmakas ja kus oli pulbitsenud elu. Teadsin, et sellel ööl ei ärata mind unes rääkiv CeCe. Soovi korral võisin rahulikult magada hommikuni välja.

      Ja ometi pidin pärast silmade sulgemist tõsiselt pingutama, et temast mitte puudust tunda.

*

      Järgmisel hommikul vara tõusnud, tõmbasin teksad jalga ja kapuutsiga pusa selga, võtsin kiletasku kaasa ja hiilisin kikivarvul trepist alla. Tasakesi maja eesukse lahti lükanud ja vasemale poole jäävale jalgrajale astunud, sammusin Pa Salti salajase aia poole, kiletasku, milles oli tema kiri, minu koordinaadid ja kreekakeelse mõttetera tõlge, pihku pigistatud.

      Tegin aeglaselt ringi meie istutatud taimede ümber ja kontrollisin, kuidas meie hoolealustel on läinud. Juulis oleksid pidanud kõik olema üleni õites: mitmevärvilised pruudisõled, purpurpunased astrid, lillherned, mille õitekobarad sarnanesid väikeste liblikatega, ja roosid, mis olid roninud kõrgele üle tugisõrestiku ja varjasid pingi.

      Taipasin, et nüüd pole peale minu kedagi, kes nende eest hoolt kannaks. Ehkki meie igivana aednik Hans oli olnud taimede „lapsehoidja” ajal, mil Pa’d ja mind polnud kohal, et ise nende eest hoolitseda, polnud ma kunagi kindel, kas ta armastab neid sama palju kui meie. Muidugi oli minust tobe pidada taimi meie lasteks. Aga nagu Pa oli mulle sageli öelnud, sarnanes nende kasvatamise protsess laste kasvatamisega.

      Peatusin ja jäin imetlema meie lemmiktaime – see uhkeldas õrnade violettpunaste õitega, mis kinnitusid arvukate sügavroheliste lehtede kohal peene tüve külge.

      „Selle nimi on Astrantia major,” oli Pa mulle öelnud, kui me ligi kakskümmend aastat tagasi tillukesi seemneid pottidesse külvasime. „Arvatakse, et taime nimetus tuleb sõnast „aster”, mis ladina keeles tähendab tähte. Kui see õitsema hakkab, avanevad imekaunid valgust kiirgava tähe kujulised õied. Ma pean sind hoiatama, et seda võib olla raske kasvatada, eriti arvestades asjaolu, et seemned pärinevad hoopis teisest kandist, on koos minuga juba kaua ringi rännanud ning vanad ja kuivad. Aga kui see üritus õnnestub, ei pea temaga eriti palju tegelema, sest ta vajab vaid head mulda ja veidi vett.”

      Paar kuud hiljem viis Pa mu varjulisse aianurka, et istutada sinna seemnest kasvatatud taimed, mis olid imekombel idanema hakanud – pärast erilist poputamist ja lühikest perioodi külmikus, mis Pa sõnul oli hädavajalik, et seemned „šoki” abil ellu äratada.

      „Nüüd peame varuma kannatust ja lootma, et uus kodu meeldib talle,” oli ta meie kätelt mulda maha pühkides öelnud.

      Astrantia’l oli kulunud veel kaks aastat, enne kui ta õide puhkes, aga seejärel oli ta õnnelikult paljunenud, külvates aias seemneid kõigisse paikadesse, mis olid talle meeldima hakanud. Taime silmitsedes noppisin nüüd ühe õie ja libistasin sõrmeotstega üle õrnade kroonlehtede. Ning tundsin Pa’st nii suurt puudust, et seda oli raske taluda.

      Keerasin end ümber ja jalutasin roosilehtlasse varjunud pingi juurde. Puitu kattis ikka veel paks kastekiht ja ma pühkisin pingi varrukaga kuivaks. Kui olin istet võtnud, valdas mind tunne, et niiskus tungib otse mu hinge.

      Vaatasin kiletaskut, mille sees olid ümbrikud. Ning küsisin endalt, kas ma mitte ei eksinud, kui ignoreerisin CeCe esialgset palvet avada meie kirjad üheskoos.

      Võtsin värisevate kätega Pa ümbriku välja ja rebisin sügavalt hinge tõmmates lahti. Ümbrikus oli kiri ja veel midagi, mis nägi välja nagu väike pikergune ehtekarp. Voltisin kirja lahti ja hakkasin lugema.

AtlantisGenfi järvŠveits

      Mu kullakallis Star!

      Miskipärast tundub minu otsus Sulle kirjutada ainuõigena, sest me mõlemad teame, et just seda suhtlemisviisi eelistad Sa kõigile teistele.

      Ma hoian ikka veel armastusega alles pikki kirju, mis Sa saatsid mulle internaatkoolist ja ülikoolist. Ning seejärel arvukatelt reisidelt kõigisse nelja ilmakaarde meie maakeral.

      Nagu Sa ehk nüüd juba tead, olen proovinud jätta teile kõigile piisavalt palju informatsiooni teie geneetilise päritolu kohta. Hoolimata sellest, et mulle meeldib pidada kõiki teid, tüdrukuid, oma päristütardeks ning samamoodi osakeseks minust, nagu lihased lapsed seda alati on, võib kunagi saabuda päev, mil minu käsutuses olevast informatsioonist võib teil kasu olla. Seejuures tunnistan ma endale ka seda, et kõik mu tütred ei pruugi selle teekonna alustamise vastu huvi tunda. Eriti Sina, mu kallis Star – minu tütardest ehk kõige tundlikum ja kõige keerulisema loomuga.

      Selle kirja kirjutamisele kulus mul kõige rohkem aega – osaliselt seetõttu, et kirjutasin selle inglise, mitte prantsuse keeles, ning teades, et grammatikas ja kirjavahemärkide kasutamises oled Sina minust palju tugevam, palun Sul mu vead andeks anda. Aga ma olen sunnitud tunnistama ka seda, et mul on raskevõitu välja mõelda, kuidas pakkuda Sulle vaid nii paljukest informatsiooni, et see aitaks Sul alustada otsinguid, aga ei häiriks Sinu elu juhul, kui Sa otsustad oma päritolu välja uurimata jätta.

      Huvitaval kombel on vihjed, mis ma sain anda Sinu õdedele, olnud enamjaolt elutud, Sinu vihje aga sisaldab otseselt sõnalise suhtlemise võimalust ning seda eelkõige seetõttu, et rada, mis viib Sinu elutee alguse juurde, on olnud aastaid varjatud ja selle leidmiseks vajad Sa teiste abi. Ka mina ise sain tõesed üksikasjad teada alles hiljuti, aga kui keegi üldse suudab selle saladuse lahendada, siis oled see Sina, minu terane Star. Sinu välkkiire mõtlemine ja sellele lisanduv hea inimloomuse tundmine – selle kunsti oled Sa omandanud aastatepikkuse vaatlemise ja eelkõige kuulamise tulemusena – on Sulle tublisti abiks juhul, kui Sa otsustad selle raja üles otsida.

      Seetõttu annan ma Sulle ühe aadressi – see on kirja tagaküljele kinnitatud nimekaardil. Kui Sa otsustad sinna sõita, küsi, СКАЧАТЬ