Varjuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kui toit oli lauda toodud ja CeCe aplalt sööma hakanud, ei pööranud ma temalt pilku ning mõtlesin, et ehkki oleme mõlemad Pa Salti tütred, näis tema surm kurvastavat ainult mind, mitte meid mõlemat.

      „Kas me peaksime selle korteri ära ostma?”

      „CeCe, see on sinu otsus. Mina selle korteri eest ei maksa, järelikult pole mul suurt sõnaõigust.”

      „Ära räägi rumalusi, sa ju tead, et kõik, mis kuulub mulle, kuulub ka sulle ja vastupidi. Pealegi, kui sa ühel heal päeval otsustad siiski avada ümbriku, mille ta sulle jättis, ei oska sa praegu öelda, mida sa selle seest leida võid,” julgustas ta mind.

      Sestsaadik kui meile olid antud ümbrikud, oli ta mind pidevalt tagant kiirustanud. Tema oli enda oma otsekohe lahti rebinud ning ootas, et ka mina toimiksin samamoodi.

      „Kuule, Sia, kas sa ei kavatsegi oma kirja avada?” käis ta mulle peale.

      Aga ma lihtsalt ei suutnud … sest ükskõik, mis seal ka polnud, oleks see tähendanud leppimist tõsiasjaga, et Pa on läinud. Ja ma polnud veel valmis tal minna laskma.

      Kui olime söömise lõpetanud, tasus CeCe arve ja me pöördusime tagasi oma elupaika, kust ta helistas oma panka ja andis korralduse korteri broneerimistasu üle kanda. Seejärel sättis ta end sülearvuti ette ja kurtis, et internetiühendus on katkendlik.

      „Tule aita mul paar diivanit välja valida!” hõikas ta mulle elutoast, kui ma leige vee meie kollakaks tõmbunud vanni jooksma lasin.

      „Ma olen vannis!” hüüdsin ust lukustades vastu.

      Pikutasin vees ja lasin korraks ka peal vee alla vajuda, et kõrvad ja juuksed märjaks saaksid. Kuulasin kumedaid helisid – üsasiseseid hääli, nagu ma neid endamisi kutsusin – ja otsustasin, et pean sellest paigast minema pääsema enne, kui lõplikult hulluks lähen. CeCel polnud selles vähimatki süüd ja päris kindlasti ei tahtnud ma seda tema peal välja elada. Ma armastasin teda. Ta oli kõigil mu elupäevadel olnud minu kõrval, aga …

      Kakskümmend minutit hiljem olin otsusele jõudnud ja astusin elutuppa.

      „Vann oli mõnus?”

      „Jah. CeCe …”

      „Tule vaata diivaneid, mis ma leidsin.” Ta kutsus mu enda kõrvale istuma. Tegin, nagu palutud, ning jäin midagi nägemata erinevaid kreemikaid varjundeid põrnitsema.

      „Millise me valime?”

      „Selle, mis sulle meeldib. Sisekujundus on sinu, mitte minu rida.”

      „Kuidas see tundub?” CeCe toksas sõrmega ekraani. „Ilmselt tuleb meil kohale minna ja selle peal istuda, sest diivan pole ainult iluasi. See peab olema ka mõnus.” Ta kritseldas paberile mööblipoe nime ja aadressi. „Ehk saame seda teha homme?”

      Tõmbasin sügavalt hinge. „CeCe, ega sul pole midagi selle vastu, kui ma paariks päevaks Atlantisesse sõidan?”

      „Kui sa tahad seda teha, Sia, siis loomulikult. Ma vaatan kohe, milline lend meile sobib.”

      „Tegelikult oli mul plaanis minna üksi. Selles mõttes, et …” Neelatasin ja püüdsin olla vapper, et mitte kaotada meelekindlust. „Sa oled siin korteri ja kõige muuga hõivatud ning ma tean, et peale selle on sul ootel mitu kunstiprojekti, millega sa tahaksid esimesel võimalusel tegelema hakata.”

      „Seda küll, aga pole hullu, kui ma paar päeva ära olen. Ning kui sulle on seda tarvis, siis ma mõistan sind.”

      „Ma mõtlen seda tõsiselt,” laususin kindlameelselt, „seekord tahaksin ma sõita üksi.”

      „Miks?” CeCe pööras end minu poole, mandlikujulised silmad üllatusest suured.

      „Lihtsalt sellepärast, et … ma … tahan seda. Ühesõnaga, ma tahan istuda aias, mida ma aitasin Pa Saltil rajada, ja avada oma kirja.”

      „Või sedasi. Selge pilt, loomulikult,” sõnas ta õlakehitusega.

      Tajusin meie vahele tekkivat jääkirmet, aga otsustasin, et sellel korral ei anna ma järele. „Ma lähen magama. Mul pea valutab päris hullusti,” ütlesin.

      „Ma toon sulle valuvaigistit. Kas sa soovid, et otsin sulle sobiva lennu?”

      „Ma juba võtsin rohtu, ning jah, aitäh, see oleks sinust väga kena. Head ööd!” Kummardusin ettepoole ja vajutasin suudluse õe läikivate tumedate juustega kaetud pealaele – nagu ikka olid tema lokkis juuksed lõigatud lühikeseks poisipeaks. Seejärel suundusin pisitillukesse kaheinimesetoa nime kandvasse pugerikku, kus me mõlemad magasime.

      Voodi oli kõva ja kitsas ning madrats õhuke. Hoolimata sellest, et meil mõlemal oli olnud õnn nautida privilegeeritud lapsepõlve luksust, olime viimased kuus aastat rännanud mööda maailma ringi ja maganud lobudikes, ent kumbki meist ei söandanud küsida Pa Saltilt raha isegi siis, kui olime tõelises kitsikuses. Eriti uhke oli olnud CeCe ja just sellepärast olingi üllatunud, et nüüd näis raha tema käes sulavat nagu vaha, ehkki pärit võis see olla ainult temalt.

      Võib-olla oleksin pidanud uurima Ma’lt, kas tema on raha päritoluga rohkem kursis, aga ma teadsin, et kui asi puudutab kuulujuttude levitamist meie, õdede vahel, on diskreetsus tema teine nimi.

      „Atlantis,” pomisesin vaikselt. Vabadus …

      Ning sellel õhtul vajusin peaaegu silmapilk magama.

      2

      Kui takso oli mu Genfi järve kaldale maabumissilla juurde toonud, ootas Christian mind juba paadiga. Ta tervitas mind tavapärase sooja naeratusega ja mulle tuli esimest korda pähe huvitav küsimus, kui vana ta õigupoolest on. Ehkki olin kindel, et ta on töötanud meie kiirkaatri kiprina sellest ajast peale, kui mina olin väike tüdruk, ei näinud ta tumedate juuste, suurepärases toonuses keha ja päevitunud koorekohvikarva nahaga välja päevagi vanem kui kolmkümmend viis.

      Asusime üle järve teele ja kaatri ahtris mugava nahkpingi seljatoele nõjatudes mõtisklesin selle üle, miks mul on tunne, et Atlantise personal põrmugi ei vanane. Päikesepaistel mõnuledes ja tuttavat värsket õhku sisse hingates tuli mulle mõte, et võib-olla on Atlantis tõepoolest nõiutud ja kõiki, kes selle seinte vahel elavad, on õnnistatud igavese eluga ning nad jäävad sinna igaveseks.

      Kõiki peale Pa Salti …

      Mul oli valus meenutada viimast korda, mil ma siin viibisin. Mina ja mu viis õde – kõik me olime lapsendatud ning Pa Salt oli meid maakera erinevatest nurkadest koju toonud ja meile Plejaadide seitsme õe järgi nimed andnud – olime kogunenud meie lapsepõlvekoju, sest Pa Salt oli surnud. Meil polnud isegi võimalust osaleda tema matusel, mis oleks aidanud tema kaotuse ja leinaga toime tulla – Ma sõnul oli ta andnud kindla korralduse, et ta maetaks eraviisiliselt merre.

      Me pidime leppima sellega, et tema Šveitsi advokaat Georg Hoffman näitas meile midagi, mis oli üleöö Pa Salti salaaeda tekkinud ja mis esmapilgul näis kunstipärase päikesekellana. Aga Georg selgitas meile, et tegu on taevasfääri mudeliga, mida kasutatakse tähtede asukoha kindlaksmääramiseks. Ning et selle keskpunktiks olevat kuldset kera ümbritsevatele seibidele on graveeritud meie nimed ja koordinaadid, mis annavad meile teada täpse asukoha, kust Pa Salt meid kõiki leidis, koordinaatide kõrval aga on kreeka keeles СКАЧАТЬ