Varjuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

      „Olen. Vabandust, Star. See oli fantastiline, ausalt, aga mul tunne, et viimasel ajal pole mul üldse isu.”

      Seejärel lobisesime õdedest ja sellest, mis kellelgi parasjagu käsil on. Rääkisin talle CeCest, kolledžist, kus ta käis, ja tema „installatsioonidest”, millega ta praegu tegeleb. Ally mainis Maia üllatuslikku Riosse kolimist ja väljendas rõõmu selle üle, et ta viimaks ometi oma õnne leidis.

      „See uudis tegi mu tuju tõesti heaks. Ja ka sind on tore näha, Star.”

      „Sind samuti. Kuhu sa nüüd kavatsed minna?”

      „Pole võimatu, et ma lendan Norrasse ja otsin üles oma sünnipaiga, mis Pa Salti jäetud koordinaatide põhjal peaks olema just seal.”

      „Väga hea,” ütlesin. „Mina arvan, et see on õige otsus.”

      „Arvad või?”

      „Miks mitte? Pa vihjed võivad muuta sinu elu. Maia oma need ju muutsid.”

      Kui Ally oli lahkunud, olles eelnevalt andnud mulle lubaduse peagi taas külla tulla, läksin aeglaselt ülakorrusele magamistuppa ja tõmbasin kiletasku välja trepikujulisest kummutist – see mööbliese oli CeCe, mitte minu valik.

      Eemaldasin kirjaklambri, mille abil Pa oli nimekaardi kirja tagaküljele kinnitatud, ja jäin uuesti kaarti vaatama. Ning mulle meenus lootus, mida olin näinud Ally silmades, kui ta rääkis mulle Norrast. Sügavalt hinge tõmmanud, sirutasin lõpuks käe välja ja võtsin ümbriku, sest just seal olid koordinaadid, mis Ally oli minu jaoks üles otsinud. Ja ma tegin ümbriku lahti.

      Järgmisel hommikul ärgates nägin, et jõe kohal hõljub kerge udu. Oma taimede eest hoolitsedes märkasin, et terrass on kastest märg. Peale pisikeste põõsaste ja kiiresti õied longu lasknud rooside oleks rohelust võinud avastada ainult läbi binokli, aga ma hingasin mõnuga sisse uue aastaaja tulekut kuulutavaid lõhnu ja naeratasin.

      Polnud kahtlust, et sügis on teel. Ja sügist ma armastan.

      Ülakorrusele läinud, haarasin käekoti ja kaevasin alumisest kummutisahtlist välja kiletasku. Ning andmata oma liiga analüütilisele mõistusele võimalust juurelda, missugusele rajale jalad kavatsevad mu viia, suundusin lähimasse bussipeatusesse.

      Pool tundi hiljem astusin taas Arthur Morston Booksi ees bussist maha. Piilusin sisse aknast, millele olid välja pandud igivanad maakaartide kogumikud – need olid asetatud pikale purpurpunasele pleekinud sametkangatükile. Märkasin, et Kagu-Aasia kaardil, mis oli avatud, kandis Tai ikka veel nime Siiam.

      Väljapaneku keskel seisis alusel väike kollakaks tõmbunud gloobus, mis meenutas mulle maakera Pa Salti töötoas. Ma ei näinud vaateakna taga ainsatki eset – ilm oli päikesepaisteline, aga ruumi sisemus pime nagu Dickensi raamatupoodides, millest ma olin lugenud. Jäin akna taha passima, teades, et sisenemisega algab rännak, mille alustamiseks ma ei pruugi veel valmis olla.

      Aga mis oli mul olemas olevikus? Tühi eesmärgita elu, mis ei pakkunud kellelegi midagi väärtuslikku. Ja ma tõesti tahtsin teha midagi, millel oleks jääv väärtus.

      Tõmbasin nahksest seljakotist välja kiletasku ja mõtlesin Pa Salti viimastele sõnadele, lootes, et need süstivad minusse jõudu, mida ma praegu vajasin. Viimaks avasin poe ukse ja kusagil sisemuses tilises väike kelluke. Mul kulus tükk aega, enne kui silmad hämara valgusega harjusid. Ruum meenutas mulle vana raamatukogu, sest sellel oli tume puidust põrand ja ühe seina keskel kõrgus marmorsimsiga kamin, moodustades keskse mööblieseme, mille ette oli sätitud kaks nahktiibadega tooli. Nende vahel seisis madal diivanilaud, millele oli kuhjatud kõrge raamatuvirn.

      Kummardusin, et üks raamat lahti lüüa, ning kui olin seda teinud, paiskusid õhku koiliblikad, mis hajusid päikese valgusvihus laiali nagu tibatillukesed lumehelbed. Selja sirgu ajanud, märkasin, et ülejäänud ruumi täidab lõputu hulk tihedalt raamatuid täis topitud riiuleid.

      Vaatasin rõõmsa üllatusega ringi. On naisi, kes võivad tunda samasugust rõõmu siis, kui leiavad stiilseid rõivaid pungil butiigi. Minu jaoks tähendas see tuba nirvaanat.

      Astusin ühe raamaturiiuli juurde ja otsisin pilguga tuttavat autorit või pealkirja. Paljud raamatud olid võõrkeelsed. Seisatasin, et tähelepanelikumalt uurida üht teost, mis näis olevat Flauberti originaal, ning liikusin seejärel edasi, et üles otsida ingliskeelsed raamatud. Tõmbasin välja teose „Mõistus ja tunded” – ehk oligi just see Austeni romaanidest minu lemmik – ning lehitsesin raamatu koltunud lehekülgi, puudutades hästi õrnalt ajahambast puretud paberit.

      Olin oma tegevusest niivõrd haaratud, et ei märganudki pikakasvulist meest, kes oli poe tagaseinas paikneva ukse lävelt mind vaatama jäänud.

      Teda märgates võpatasin ehmunult ja lõin raamatu kinni, küsides endalt, kas selle avamine oli olnud „sündsusetu” – nagu ma äsja Austenist olin lugenud.

      „Ah et meie oleme Austeni fännid? Mina ise olen pigem Brontë austaja.”

      „Mulle meeldivad mõlemad.”

      „Sellisel juhul te kindlasti teate, et Charlotte ei hinnanud Jane’i teoseid kuigi kõrgelt. Tal oli väga kahju, et ajalehtede kirjandusveergudel oldi preili Austeni … nii-öelda „pragmaatilisemat” proosat hinnates minestuse äärel. Charlotte’i romantiline süda oli kõigi jaoks otsekui peopesal. Või hoopis tema sulepea sees.”

      „Tõesti?” Püüdsin selgust saada, missugune mees välja näeb, aga varjud olid liiga tugevad ega reetnud rohkem kui asjaolu, et ta on väga pikka kasvu ja kõhn, punakasblondide juustega, kannab sarvraamidega prille ja on riietatud rõivaesemesse, mis meenutab Edwardi-aegset sõjaväelase pikkkuube. Mis tema vanusesse puutus, siis võis selleks olla mistahes number kolmekümne ja viiekümne vahel.

      „Jah. Aga kas te otsite midagi konkreetset?”

      „Ma … tegelikult mitte.”

      „Mis siis ikka, vaadake julgelt ringi. Ja kui te soovite veel midagi riiulilt alla võtta ja lugeda, siis olge hea, istuge tugitooli ja tundke end vabalt. Teate, siin pole tegelikult mitte ainult raamatupood, vaid ka raamatukogu. Mina olen arvamusel, et head kirjandust tuleb jagada. Kas te olete minuga nõus?”

      „Täielikult,” nõustusin innukalt.

      „Kui teil on millegi leidmiseks abi tarvis, siis lihtsalt hõigake mind. Ja kui meil mõnda raamatut parasjagu pole, siis ma olen kohustatud selle teie jaoks tellima.”

      „Tänan teid.”

      Nende sõnadega kadus mees läbi ukse tagaruumi, jättes mu üksi keset poodi seisma. Šveitsis ei saaks iial juhtuda midagi sellist, mõtlesin endamisi, sest ma võiksin ju iga hetk riiulist mõne raamatu näpata ja sellega jooksu pista.

      Tolmusesse vaikusesse tungis ootamatult terav heli ja ma mõistsin, et heliseb minu mobiil. Häbist kange, proovisin seda kotist kätte saada ja välja lülitada, ent see ei õnnestunud enne, kui mees oli taas nähtavale ilmunud ja sõrme suule pannud.

      „Ma palun väga vabandust, aga üksainus reegel meil siin siiski on. Mobiiliga rääkimine pole lubatud. Kas te saaksite väga pahaseks, kui ma paluksin teil kõnele väljas vastata?”

      „Muidugi mitte. Aitäh. Head aega.”

      Nägu piinlikkusest tulipunane, lahkusin poest, tundes end СКАЧАТЬ