Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ toonaseid sündmusi ja emotsioone. Annan endale väga hästi aru, et praegu võib selleks olla viimane hetk, ja nii juhtuski, et juba selle raamatu kirjutamise ajal lahkus mitu intervjueeritud inimest meie hulgast. Olen neile ja nende lähedastele äärmiselt tänulik, et nad olid nõus laskma end kõrges eas nii põhjalikult küsitleda.

      Käesoleval uurimistööl on mitu eesmärki. Kõnealuse ajajärgu dokumentidest otsisin tõendeid kodanikuühiskonna ja väikeettevõtluse tahtliku hävitamise kohta. Uurisin sotsialistliku realismi ja kommunistliku hariduse fenomeni. Kogusin võimalikult palju materjali piirkonna salapolitsei ülesehitamise ja esialgse arengu kohta. Nii materjale lugedes kui ka jutuajamistes püüdsin mõista, kuidas tavainimesed õppisid uue režiimi oludes hakkama saama, kuidas nad – olgu vabatahtlikult või vastu tahtmist – tegid võimudega koostööd, kuidas ja mispärast nad astusid parteisse ja teistesse riiklikesse institutsioonidesse, kuidas avaldasid võimudele aktiivset või passiivset vastupanu, kuidas nad pidid tegema niisuguseid hirmsaid valikuid, millega enamik meist tänapäeval ei pea kunagi silmitsi seisma. Eelkõige tahtsin aga mõista tõelist totalitarismi – mitte totalitarismi teoorias, vaid totalitarismi praktikas – ja seda, kuidas see mõjutas kahekümnendal sajandil miljonite eurooplaste elu.

      ESIMENE OSA

      VÕLTSKOIDIK

      1. PEATÜKK

      NULLTUND

      Meeletu varemeteorgia, sassis juhtmepuntrad, moonutatud surnukehad, hobuste korjused, õhku lastud sildade segipööratud rusud, hobuste ära rebitud verised kabjad, purustatud relvad, laialipillutatud laskemoon, ööpotid, roostes silmapesukausid, õletuustid ja hobuste soolikad hulbivad mudastes vereloikudes segiläbi fotoaparaatide, lömmis autode ja tankiosadega: kõik need on linnale osaks saanud õudsete kannatuste tunnistajad …

Tamás Lossonczy, Budapest 194536

      Kuidas küll leida sõnu, et edastada tõepärast ja täpset pilti peaaegu tundmatuseni purustatud suurlinnast; kunagisest kõikvõimsast riigist, mis on lakanud olemast; jõhkralt ülbetest ja pimesi enda kui härrasrahva missiooni uskuvatest vallutajatest … keda nüüd võib näha tuhnimas varemetes, nüüd on nad murtud, hämmingus, värisevad ja näljased tahteta inimesed, kes ei näe mingit eesmärki või suunda.

William Shirer, Berliin 194537

      Mulle tundus, et kõnnin laipadel, et iga hetk võin astuda vereloiku.

Janina Godycka-Cwirko, Varssavi 194538

      Plahvatused kõmisesid öö läbi ja suurtükimürinat võis kuulda kogu päeva. Üle kogu Ida-Euroopa kuulutasid langevad pommid, tärisevad kuulipildujad, kihutavad tankid, mürisevad mootorid ja põlevad hooned Punaarmee lähenemist. Rinde lähenedes hakkas maa vabisema, seinad värisema ja lapsed puhkesid nutma. Ja siis lõppes see kõik.

      Sõja lõpp, ükskõik millal ja ükskõik kus see ka kätte jõudis, tõi kaasa äkilise ja võika vaikuse. „Öö oli liigagi vaikne,” kirjeldab üks anonüümne sõjakroonik sõja lõppu Berliinis.39 1945. aasta 27. aprilli hommikul astus see naine oma eesuksest välja ja ei näinud mitte kedagi: „Näha polnud ühtki eraisikut. Tänav oli täielikult venelaste päralt. Iga maja all keldris värisevad inimesed aga rääkisid üksnes sosinal. Kes oleks iial osanud kujutleda siia varjunud hirmul maailma otse suure linna südames?”

      1945. aasta 12. veebruari hommikul, kui Budapesti piiramine lõppes, kuulis üks ungarlasest riigiametnik samasugust vaikust oma kodulinna tänavail. „Jõudsin Lossikvartalisse, kusagil mitte hingelistki. Läksin edasi mööda Werbőczy tänavat. Mitte midagi peale laipade ja varemete, kärude ja veovankrite … Jõudsin Szentháromsági väljakule ja võtsin nõuks heita pilk kirikukogu majja, et ehk leian sealt kellegi. Täiesti inimtühi. Kõik oli pahupidi pööratud, aga ei leidunud hingelistki …”40

      Isegi Varssavi, juba enne sõja lõppu hävitatud linn – natsidest okupandid tegid selle maatasa sügisel pärast ülestõusu – jäi surmvaikseks, kui Saksa väed 16. jaanuaril 1945 siit viimaks lahkusid. Władysław Szpilman, üks nendest käputäiest inimestest, kes veel end linna varemeis varjasid, kuulis kohe toimunud muutust. „Sigines vaikus,” kirjutab ta oma mälestuste raamatus „Pianist”, „niisugune vaikus, mis isegi Varssavis, viimased kolm kuud surnud linnas, oli enneolematu. Väljas polnud kuulda isegi valvurite samme. See oli täiesti arusaamatu.” Järgmisel hommikul tegi vaikusele lõpu „valjusti kaikuv heli, viimane hääl, mida olin oodanud”: Punaarmee oli kohale jõudnud ja andis poola keeles teada uudise, et linn on vabastatud.41

      Käes oli hetk, mida mõnikord on nimetatud nulltunniks, Stunde Null: sõda oli lõppenud, Saksamaa taandunud, Nõukogude Liit kohale jõudnud, võitlused olid võideldud ja elu algas uuesti. Enamik lugusid kommunistide võimuhaaramisest said alguse just täpselt sel hetkel, mis on ka täiesti loogiline.42 Need, kes selle võimumuutuse läbi elasid, tunnetasid nulltundi nagu pöördepunkti: midagi väga konkreetset oli lõpule jõudnud ja midagi väga uut alanud. Nüüdsest peale, ütles palju inimesi endale, on kõik teistmoodi. Ja nii oligi.

      Ja ehkki on loogiline alustada igasugust ajaloolist kirjeldust kommunistide võimuletulekust Ida-Euroopas sõja lõpust, on see mõnes mõttes sügavalt eksitav. Piirkonna rahvad ei pidanud 1944. või 1945. aastal sugugi alustama tühjalt lehelt ja täiesti algusest. Samuti ei ilmunud nad välja ei tea kust ja ilma igasuguste kogemusteta, et ette võtta uus algus. Nad ronisid hoopis välja oma purustatud majade keldritest või tulid välja metsast, kus nad olid elanud partisanielu, või pääsesid tulema töölaagritest, kuhu küllalt terved olid viidud, ja asusid pikale ning raskele teekonnale kodumaale. Kaugeltki mitte kõik ei lõpetanud võitlust ka siis, kui sakslased alistusid.

      Kui nad olid rusude alt välja roninud, ei näinud inimesed mitte puutumatut ümbrust, vaid hävingut. „Sõda lõppes nii, nagu lõpeb läbiminek tunnelist,” kirjutab tšehh Heda Kovály: „Juba kaugelt eemalt näed ees valgust, aina suurenevat helendust, ja selle sära tundub veelgi pimestavam sulle, kes sa kössitad pimeduses, ja mida kauem sul kulub aega sinna jõudmiseks. Aga kui rong viimaks jõuab välja oodatud päikesepaiste kätte, siis näed üksnes umbrohtu ja kive ning prahihunnikutega kaetud tühermaad.”43

      Toonased fotod igalt poolt Ida-Euroopast annavad edasi apokalüptilisi stseene. Linnad olid maatasa tehtud, seal, kus tavaliselt olid olnud majad, leidus nüüd hektarite kaupa üksnes rusuvälju, põlenud külasid ja suitsevaid ning söestunud ahervaremeid. Sasipundarde kaupa okastraati, koonduslaagrite, töölaagrite ja sõjavangilaagrite varemed; tankijälgedest armistatud tühjad põllud, kus pole vähimatki märki majandustegevusest või mistahes elust. Hiljaaegu purustatud linnade õhk on tiine laipade lehast. „Kirjeldustes, mida olen lugenud, kasutatakse alati väljendit „maguslääge lõhn”, aga see on liiga ebamäärane ja täiesti ebaadekvaatne,” kirjutab üks sakslasest ellujäänu. „Õhku ei täida mitte lõhn, vaid midagi hoopis tugevamat, midagi tihedamat, niiske aur, mis koguneb sinu näo ja sõõrmete juurde, mis on liiga kopitanud ja paks, et seda hingata. See rabab sind otsekui rusikaga.”44

      Improviseeritud matmispaiku leidus kõikjal ja inimesed liikusid tänavail liialdatud ettevaatusega, otsekui kalmistul.45 Edaspidi asuti sinna maetuid välja kaevama ja surnukehad viidi tagaõuedest ja linnaparkidest ühishaudadesse. Matuseid ja ümbermatmisi toimus igal sammul, СКАЧАТЬ