Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ liiga hilja. Kõigil kolmel olid väga erinevad kogemused ka ajaloost. Saksamaa oli olnud kümneid aastaid majanduslikult ja poliitiliselt tooniandev jõud Kesk-Euroopas. Poola oli seitsmeteistkümnendal sajandil küll üleeuroopalise tähtsusega suurriik, aga kaheksateistkümnendal sajandil tükeldasid selle kolm teist impeeriumi ja riik kaotas 1795. aastal suveräänsuse ning sai selle tagasi alles 1918. aastal. Ungari jõud ja mõju saavutasid haripunkti kahekümnenda sajandi alguses. Pärast Esimest maailmasõda kaotas Ungari aga kaks kolmandikku oma territooriumist, mis oli nii ränk kogemus, et kajastub Ungari poliitikas veel tänapäevalgi.

      Kui rangelt hinnata, ei olnud ükski kõnealusest kolmest vahetult enne sõda demokraatlik riik. Aga kõigil neil oli kogemusi liberaalsest poliitikast, põhiseaduslikust valitsusest ja valimistest. Kõikidel olid väärtpaberibörsid, välisinvesteeringud, aktsiaseltsid ja omandiõigust kaitsvad seadused. Kõikidel olid kodanikuühiskonnale omased institutsioonid – kirikud, noorteorganisatsioonid, kaubandusühendused –, ja seda juba aastasadu, samuti pikaajalised traditsioonid ajakirjanduse, trükitööstuse ja kirjastustegevuse valdkonnas. Poola esimene ajaleht hakkas ilmuma 1661. aastal. Sakslastel oli enne Hitleri tõusu võimule 1933. aastal tohutu hulk konkureerivaid meediaväljaandeid. Kõigil olid Lääne-Euroopaga komplitseeritud majanduslikud ja kultuurilised sidemed, mis 1930. aastatel olid võrreldamatult tugevamad kui sidemed Venemaaga. Miski nende ajaloos või kultuuris ei ennustanud nende automaatset pöördumist totalitaarse diktatuuri poole. Lääne-Saksamaa oli küll kultuurilt samasugune kui Ida-Saksamaa, aga seal kehtestati ikkagi liberaalne demokraatia, nagu Austriaski, mis oli olnud pikka aega koos Tšehhoslovakkia ja Ungariga osa Habsburgide keisririigist.

      Tagantjärele tundub ajaloo käik mõnigi kord paratamatuna ja nii on ka kommunistliku korra pealesundimisele järgnenud kümnendite jooksul püütud leida Ida-Euroopa kommunistlikele režiimidele loogilist seletust. Euroopa mandri idapoolne osa olevat olnud vaesem kui lääneosa (mida Saksamaa muidugi polnud), siinsed riigid olevat olnud vähem arenenud (ehkki võrreldes Kreeka, Hispaania ja Portugaliga polnud Ungari ja Poola seda sugugi) ja vähem industrialiseeritud (ehkki Tšehhi alad kuulusid Euroopa kõige rohkem industrialiseeritud piirkondade hulka). 1945. aasta perspektiivist vaadates aga ei osanud keegi ette näha, et Ungari oma tihedate sidemetega läänepoolsete saksakeelsete aladega, Poola oma raevukalt kommunismivastaste traditsioonidega või Ida-Saksamaa oma natsliku minevikuga võiks jääda nõukogulaste poliitilise kontrolli alla peaaegu pooleks sajandiks.

      Kui need riigid aga langesid nõukogulaste poliitilise kontrolli alla, said üksnes vähesed kõrvalseisjad aru, mis juhtus ja mispärast. Isegi praegu näevad paljud Ida-Euroopat ikka veel üksnes läbi külma sõja prisma. Mõningate eranditega pöörab enamik läänes avaldatud raamatuid sõjajärgsest Ida-Euroopast kõige rohkem tähelepanu ida-lääne konfliktile, Saksamaa lõhestatusele (nn Saksamaa küsimus) ja NATO ning Varssavi pakti sünnile.29 Hannah Arendt ise heitis kõnealuse piirkonna sõjajärgse ajaloo kõrvale kui ebahuvitava: „Kõik toimus, nagu oleks venelastest valitsejad korranud suure kiiruga kõiki Oktoobrirevolutsiooni etappe kuni totalitaarse diktatuuri tekkimiseni, mistõttu kogu see lugu on küll kirjeldamatult kohutav, aga ei paku iseenesest kuigi palju huvi ja varieerub riigiti väga vähe.”30

      Arendt siiski eksis: „venelastest valitsejad” ei korranud Ida-Euroopas Oktoobrirevolutsiooni keerukat käiku. Nad rakendasid ainult niisuguseid võtteid, millel nende teadmist mööda oli väljavaateid eduks, ja asusid õõnestama üksnes neid institutsioone, mis nende arvates oli täiesti möödapääsmatult vaja hävitada. Siin peitubki põhjus, mispärast kõnealune lugu on nii huvitav: see räägib meile totalitaarsest mõtteviisist, nõukogulaste prioriteetidest ja mõtetest rohkem kui mistahes uurimus Nõukogude Liidu enda ajaloost.

      Hilisematel aastatel on seda hakanud tunnistama juba laiem ring teadlasi. Kommunistliku korra kokkuvarisemisele ja Kesk-Euroopa, Saksamaa ning Venemaa arhiivide avanemisele järgnenud kahekümne aasta jooksul on kõnealuse piirkonna kohta kirjutatud tohutu hulk akadeemilisi uurimusi. Inglise keelt kõnelevas maailmas on eriti palju käsitlemist leidnud Teise maailmasõja füüsilised ja inimestega seotud tagajärjed – eriti märkimisväärselt Jan Grossi, Timothy Snyderi ja Bradley Abramsi teostes –, aga ka etnilise puhastuse ajalugu.31 Piirkonna rahvusvahelist poliitikat mõistetakse juba palju paremini. Terved instituudid uurivad nüüd külma sõja ja USA – Nõukogude Liidu konflikti tekkimist.32 Nendel teemadel arutledes toetun enamasti sekundaarsete allikatele.

      Sama kehtib ka Ida-Euroopa poliitilise ajaloo kohta, on ju seda väga hästi käsitletud, kasutades kohalike arhiivide allikaid. Ma ei püüdnudki dubleerida niisuguste tuntud ajaloolaste tööd, nagu on Andrzej Paczkowski ja Krystyna Kersten, kelle teosed Poola kommunistide juhtidest ja salapolitseist on jäänud ületamatuks; sama tuleb öelda Norman Naimarki kohta, on ju tema raamat Nõukogude okupatsioonist Ida-Saksamaal põhjapanevamaid inglise keeles. Peter Kenez ja László Borhi aga on kirjutanud suurepäraseid ülevaateid poliitilistest mahhinatsioonidest Ungaris; sama ajajärku Tšehhoslovakkias kirjeldavad Bradley Abrams, Mary Heimann ja Karel Kaplan.33 Needsamad teemad on valgustamist leidnud veel paljudes heades artiklites ja raamatutes. Parimate hulgas, jällegi inglise keeles, nimetaksin John Connelly käsitlust Ida-Euroopa ülikoolide staliniseerimisest, Catherine Epsteini ja Marci Shore’i kirjutisi kommunistidest ja vasakvaadetega intellektuaalidest, Mária Schmidti näidisprotsesse vaatlevaid töid, Martin Meviuse uurimust Ungari rahvuslikust sümboolikast ning Mark Krameri tööd destaliniseerimisest ja 1956. aasta sündmustest.34

      Kogu regiooni üldist ajalugu käsitlevad uurimused on harvemad, seda juba kasvõi logistikaalaste raskuste tõttu. Pole sugugi kerge leida ajaloolast, kes on võimeline lugema kolme või nelja kohalikku keelt, üheksast või kümnest rääkimata. Tihti pakuvad väljapääsu antoloogiad ja siin on hiljutisest ajast vähemalt kaks väga head näidet: „Meenutades uuesti stalinismi: kommunistlike režiimide kehtestamine Ida- ja Kesk-Euroopas ning Nõukogude leeri areng” (Stalinism Revisited: The Establishment of Communist Regimes in East-Central Europe and the Dynamic of the Soviet Bloc), toimetaja Vladimir Tismaneau, ja „Kommunistlike režiimide kehtestamine Ida-Euroopas 1944–1949” (The Establishment of Communist Regimes in Eastern Europe, 1944–1949), toimetajad Norman Naimark ja Leonid Gibianskii. Ehkki mõlemas raamatus leidub väga häid artikleid, ei heida antoloogiad valgust üldistele mustritele ega tee võrdlusi. Kuna minu eesmärk oli teha just seda, kasutasin käesolevat raamatut kirjutades kahe suurepärase uurija ja tõlkija abi, kes pealegi on ka ise tunnustatud autorid. Need on Regine Wosnitza Berliinist ja Attila Mong Budapestist. Ise jäin lootma oma poola ja vene keele oskusele.

      Ehkki jutuks olevast ajajärgust on palju kirjutatud, on ikka veel rääkimata palju, palju lugusid. Valmistudes praegust raamatut kirjutama, töötasin endiste salapolitseiorganite arhiivides – PN Varssavis, ÁBTL Ungaris, BStU (Stasi arhiiv) Berliinis –, aga ka ministeeriumide, Saksa kunstiakadeemia, Ungari filmiinstituudi, Ida-Saksamaa ja Poola raadio arhiivides, kui nimetada kõikidest ainult mõnda. Samuti kasutasin mitmeid uusi või suhteliselt uusi toonast aega puudutavaid Nõukogude dokumentide kogusid. Nende hulgas on kaheköiteline „Ida-Euroopa Venemaa arhiivide dokumentides, 1944–1953” (Vostotšnaja Jevropa v dokumentah rossiiskihh arhivov, 1944–1953), samuti kaheköiteline „Nõukogude tegur Ida-Euroopas, 1944–1953” (Sovetski faktor v vostotšnoi Jevrope 1944–1953) ja kolmest köitest koosnev sari Nõukogude okupatsioonipoliitikast Ida-Saksamaal, mille kõik on avaldanud Vene kirjastused Moskvas, aga ka sama teemat käsitlev seitsmeköiteline kogumik Venemaa riigiarhiivilt.35 Poola ja Ukraina ajaloolaste ühiskomisjon on nüüdseks koostanud muljetavaldava dokumendikogu nende ühisest ajaloost. Peale selle on Poola sõjaarhiivis Varssavis suur hulk Venemaa arhiividest 1990. aastate alguses kopeeritud dokumente. Kirjastus Central European University Press on samuti üllitanud kaks väga head dokumendikogu ülestõusudest Saksamaal 1953. ja Ungaris СКАЧАТЬ