Название: Kadunud riigid
Автор: Norman Davies
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная образовательная литература
isbn: 9789985327760
isbn:
2010. aasta suvel võõrustas Perpignan kahekümne kolmanda iga-aastase muusika-, tantsu-, teatri-, tsirkuse- ja filmifestivali Estivales külalisi. Kolme juulinädala jooksul korraldasid sajad artistid lugematu hulga etendusi ja etteasteid, mida kogunes nautima kümneid tuhandeid huvilisi. Keskaegse Saint-Jean-le-Vieux’ kiriku kõrvale Campo Santosse rajatud laval toimusid suurejoonelised vabaõhuetendused, vaiksemaid etteasteid esitati Minimes’i kloostris. 2010. aastal lisati peateemale „Vahemere kultuur” Aafrika värve. Esinejate hulgas olid flamenkorühm Dunas Sevillast, Hollandi tantsuteater, Salif Keita Malist, Victoria Chaplini nähtamatu tsirkus, Africa Umoja Ensemble Lõuna-Aafrikast ning niisugused lauljad nagu Vanessa Paradis ja Alain Souchon.303 Siiski leiavad paljud, et kõige parem on avastada Perpignani festivalisündmustest pisut eemal, kus muretu rahvahulk naudib tänavakohvikutes tähistaeva all veini, maitseb suupisteid, plaksutab tänavakunstnikele, kuulab pargis mustlaskitarriste või improviseeritud džässansamblit või tantsib lõhnavate hibiskuste all kuni koiduni.
Perpignani taustal kõrguvad suurejoonelised Püreneed, mille tume siluett joonistub selgelt festivalitaevale. Rohkem kui 300-kilomeetrine ahelik ulatub merest mereni, Côte Vermeille’ maaliliste Collioure’i ja Banyulsi kommuuni külade juurest kuni Biarritzi ja Bayonne’i elegantsete kuurortideni Atlandi ookeani rannikul. Siia vahele jääb segiläbi hulk kaljuseid ahelikke, sügavaid haljaid orgusid, fantastilisi kuristikke, kõrgeid platoosid, järskude nõlvadega kurusid, üksikuid rusukaldeid ja kõrbelisi alasid, vägevaid lumesulaveest toituvaid jõgesid, kristallselgeid järvi ja lilledest kirendavaid karjamaid, rohkem kui 3000 meetri kõrgusel algab aga jääliustike, lumeväljade ja järskude mäetippude maailm. Kõrgeimad tipud – Pic de Aneto (3404 meetrit), Maladeta (3310 m) ja Monte Perdido (3357 m), kui kasutada hispaaniakeelseid nimesid – paiknevad kõik mäestiku keskosas. Üle 350 aasta on see vägev looduslik barjäär lahutanud Prantsusmaad Hispaaniast. Ühe väikese erandiga – Vall d’Aran – kulgeb Prantsuse-Hispaania piir täies ulatuses piki Püreneede ahelikku.
Kui rääkida ajaloolistest provintsidest, mille asemele tulid Prantsuse revolutsiooni ajal departemangud, siis ulatusid Püreneede põhjanõlvade Vahemere-poolsesse otsa Cerdagne ja Roussillon, mille mõlema ajalugu ulatub tagasi Marca Hispanica aegadesse. Lõunapoolsetel nõlvadel, kui hakata liikuma Costa Brava poolt, kulgeb piirijoon paralleelselt mäeahelikuga läbi Kataloonia põhjaosa, mööda Andorra vürstiriigist ja tagasi Kataloonia loodenurka. Ajalooliselt tähendab see retke läbi mitme iidse krahvkonna, alustades Pereladaga rannikul ja lõpetades mägede südames asuva Pallarsiga.
Mõnes lõigus on Püreneede Prantsusmaa-poolne külg raskemini ligipääsetav kui Hispaania pool. Nii jäi Andorrast põhja poole suunduv Ariège’i org Cerdagne’ist ja Roussillonist poliitiliselt eraldatuks just peaaegu läbimatute ühendusteede tõttu. Seetõttu tõrjuti Foix’ krahvid, kes omal ajal valitsesid Ariège’i, läände Béarni ja Navarrasse. Ehkki Püreneede idaosas on mitu võimsat tippu, on see alati meelitanud inimesi siia asuma, mitte aga etendanud kultuurilise ja keelelise barjääri osa, mida Pariisi ja Madridi poliitika kujundajad oleks võib-olla eelistanud. Näiteks katalaani keele leviala ulatub ka üle Püreneede aheliku, täpselt nagu baski keel lääne pool.
Roussillon (katalaani Rosselló) hõlmab lühikese rannikulõigu ja pika osa Püreneede ahelikust. Selle 3840 ruutkilomeetri suurust territooriumi ilmestavad üks kõrge mägi ja kaks suuremat jõge. Le Mont Canigou ehk Canigo (2784 meetrit), kus katalaanid süütavad oma traditsioonilised suvise pööripäeva lõkked, paistab merele peaaegu kauge Marseilles’ni. Têti ja Techi jõgi, mis varustavad Roussilloni tasandikku veega, saavad alguse vastavalt Conflent’i ja Vallespiri kõrgustikult, kus omal ajal olid iseseisvad krahvkonnad. Piirkond on kuulus Côte Vermeille’ veinide (vin doux naturel), iidsete Rooma-aegsete kirikute (näiteks Saint-Michelde-Cuxa ja Saint-Martin-du-Canigou) ning mõne „Prantsusmaa kõige kaunima küla” poolest, nende hulgas Castelnou, Evol, Mosset, Vinca ja Saint-Laurent-de-Cerdans.304 Alates 13. sajandist kujutas Roussilloni põhjapiir Caspiri platoost kuni keskaegse Salses’i kindluseni kaitseliini üha võimsama Prantsusmaa vastu. See kaitseliin on silmitsi „viie Carcassonne’i pojaga, st prantslaste Aguilari, Quéribus’, Peyrepertuse’i, Puilaurens’i ja Termes’ kindluslossiga piki Languedoci piiri. Salses rajati just eesmärgiga sulgeda tühik mereäärsete laguunide ja sisemaa kõrgustike vahel.
Roussilloni rahvakultuur erineb märgatavalt kõikide teiste Prantsusmaa regioonide omast.305 Sardana on puhtalt katalaanide tants, üksteisel käest kinni hoidvad mehed ja naised võtavad ringi ja liiguvad 6/8 taktis muusika saatel edasi-tagasi. Tüüpilist ansamblit nimetatakse coble’ks; üheksa või kümne puhkpillimängija instrumendid on tenora ja tible (tenor- ja bassoboe), flabiol (flööt) ja kitsenahast bodega (torupill), mida tavaliselt saadavad trumm ja kontrabass. Igas augustis korraldatakse Amélie-les-Bainsis (Els Banys d’Arles) rahvusvaheline rahvakultuurifestival.306
Erinevalt Roussillonist on Cerdagne (katalaani Cerdanya, hispaania Cerdaña) igast küljest ümbritsetud maaga ja tänapäeval on see jagatud Prantsusmaa ja Hispaania vahel kaheks. Omal ajal oli selle tugevuse aluseks suhteliselt ligipääsmatu asend ja üle Püreneede viiv iidne kaubatee. Selle ajalooline pealinn ja krahvi residents oli Llívia. Cerdagne’i-Conflent’i krahvid, kelle hiilgeaeg oli 11. sajandil ja kes rajasid Saint-Michel-de-Cuxa ja Montserrati kloostrikiriku, loovutasid edaspidi oma valdused Barcelona krahvidele. Nende pärand jäi puutumatuks kuni 17. sajandini. Kui Cerdagne jagati 1659. aastal Llívias peetud läbirääkimistel kaheks, nõudis Prantsusmaa endale 130 kogukonda Cerdagne’i põhjaosas, Hispaania esindajad aga väitsid, et Llívia pole kogukond, vaid linn. Sellest saadik jäi Llívia Hispaania enklaaviks keset Prantsuse territooriumi.307 Külaskäik sinna on väga õpetlik. Kohe ajalooekskursiooni alguses kuulutatakse Llívia „Kataloonia riigi hälliks”.
Umbes 31 500 ruutkilomeetrise pindalaga tänapäeva Kataloonia ehk Catalunya on Roussillonist ja Cerdagne’ist suurem. Kolmnurkse põhikujuga Kataloonia jaguneb neljakümne üheks maakonnaks (comarca). Kolmnurga põhjakülg langeb Püreneedes kokku Prantsusmaa piiriga. Rannikupoolne külg kulgeb Costa Brava juurest mööda Barcelonast, hõlmab Costa Brava ja ulatub Valencia autonoomse piirkonnani. Kolmnurga sisemaapoolne külg ühendab ranniku kõige lõunapoolse punkti Kataloonia kõige läänepoolsema otsaga mägedes. Alates 1978. aastast on provints pärast Franco-aegseid kibedaid kogemusi Hispaania autonoomne piirkond ja on edukalt taastanud katalaani keele ametliku staatuse.
Püreneede idaosas, kus Ülem-Kataloonia piirneb Prantsuse vana Foix’ maakonnaga, võib näha, kui keerulised on selle piirkonna geograafia, ajalugu ja keelesuhted. Kataloonia Pallarsi maakonnal on kolm erisugust naabrit. Läänes on mitu hispaaniakeelset maakonda alustades Sobrarbe ja Ribagorzaga. Põhja poole jääv Vall d’Aran, kuhu pääseb sõidukiga ainult Vielha tunneli kaudu, asub küll mäeaheliku Prantsusmaa-poolsel nõlval, aga kuulub ikka veel Hispaaniale. Vall d’Arani elanikud räägivad ainulaadset Arani murret, kus on segunenud baski ja uusladina keele elemendid (aran tähendab baski keeles „org”). Idas on aga üks Euroopa vanimaid riike, Andorra vürstiriik.
Andorra asub väikeses Prantsusmaa ja Hispaania vahele kiilutud kõrgorus. Alates 1278. aastast valitsesid СКАЧАТЬ
303
http://www.estivales.com (2010).
304
http://www.villagesdefrance.free.fr (2010).
305
Horace Chauvet,
306
Amélie-les-Bainsi festival: http://www.kadmusarts/festivals/932.htm (2010).
307
Alicia Marcet i Juncosa,