Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Saare ja Tormani. Sellel ajal aga olin määratud Haapsalu Omakaitsesse.

      Pärast Tartu lahinguid kujunes elu Petseri Omakaitses rahulikumaks. Hiljem moodustati uus üksus leitnant E. Kumariga eesotsas, kes võitles kapten Talpaki kompanii koosseisus kuni Tallinna vabastamiseni. Minu loobumise põhjuseks oli mu tapetud venna ümbermatmine Kodavere surnuaiale, millest tahtsin osa võtta. Palale jõudsin hilinenult, sest umbes 40 laibaga ühishaud oli Kallastel leitud ja ümbermatmised olid juba teostatud. Leitnant Kumari käsutuses olid peaaegu kõik minu endised võitlejad Tartu rindelt. Kui Tallinn sai vabastatud, pöördus rühm jälle tagasi Petserisse.

Ohvitserina Venemaal

      20. oktoobril kolisin koos leitnant E. Kumari perekonnaga Tallinna. Suure otsimise peale leidsime lõpuks korteri Tondi kasarmute läheduses Oksa t 4. Vahepeal elasin endise koolivenna, leitnant A. Aavola abikaasa korteris Pärnu mnt. 28. Leitnant A. Aavola jäi sõjas venelaste poolele.

      11. novembril sain töökoha Tallinna 29. kaitsepataljonis relvurohvitserina. Pataljon asus Narva maanteel ja selle ülemaks oli major J. Peiker. Juba 3. märtsil 1942 saadeti pataljon viletsalt relvastatult ja puudulikult ettevalmistatuna Leningradi rindele. Puudusid tarvitamiskõlblikud relvad ja kõik muu hädavajalik. Samuti puudus täielik väljaõpe. Meeste hulgas oli palju nurisemist, mis arenes peaaegu vastuhakkamiseks. Sakslased seda aga arvesse ei võtnud ja ähvardasid karistustega, kui keegi peaks pataljonist eemalduma. Pataljoni rongile laadimine toimus Kopli raudteejaamas ja juba 5. märtsil jõudsime Krasnogvardeiskisse. Kui rong jaamast lahkus, ei olnud osa meestest siiski nõus kaasa tulema. Nad jäeti ühe ohvitseri juhtimisel maha. Hiljem tegid sakslaste kõrgemad ülemad selgeks, et kui üks mees osutab vastupanu, siis lastakse ta maha, ja kui kompanii avaldab vastupanu, tuuakse kohale kaks saksa kompaniid, ja kõik tõrkujad lastakse maha. Nii jõudis ka mahajäänud kompanii pataljonile teisel päeval järele.

      Pataljoni asukohaks määrati Volodarski linnake, mis asub Leningradist läänes. Kompaniid majutati kohalikesse koolimajadesse ja staap asus linnaäärsetes väikestes majades. Ka seal ei saanud pataljon väljaõpet teha, sest see paigutati kiires korras lahingupositsioonidele. Esimesed kompaniid asusid Leningradi madalikul kalurikülas, mõned kilomeetrid Sternast Leningradi poole. Sternast oli nähtav kogu Leningradi siluett. Esialgu oli kogu tegevus selles rindelõigus väga vaikne, üldist rahu ja tagalatoimetusi segasid vaid üksikud lasud suurtükkidest. 12. aprillil 1942 teostas vaenlane suurema läbimurde Peikeri pataljoni paremal küljel ja jõudis välja Krasnoje Selosse. Läbimurre riivistati Saksa tankiüksuste poolt.

      Minul tekkis kohe alguses tugev vastuolu sakslastest asjameestega. Viisime oma raskekuulipildujad relvade parandustöökotta. Relvade kättesaamisel selgus aga, et mingisugust parandust ei olnud tehtud ja selle asemel oli kõrvaldatud üksikuid osi. Tegin sellest pataljoniülemale ettekande, mis saadeti edasi sakslastele, kuid relvastus jäi „endiseks”. Tekkis soov siit välja pääseda. Sv. Tehnikakoolis olles olime õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis ja 1941. aasta oktoobris, kui jõudsime Tallinna, astusin ülikooli, et oma poolelijäänud õpinguid jätkata. Tellisin Tallinnast tunnistuse, et olen Tehnikaülikooli üliõpilane ja imekombel andis kindral Jeckeli staap mulle loa edasiõppimiseks ülikoolis. Hiljem püüdsid mitmed sõjamehed sedasama teha, kuid nende üritused lõppesid tagajärjetult.

Tagasi Eestisse

      Rõõm oli suur, kui alustasin tagasisõitu läbi Narva kodumaale. Jõudsin Tallinna 1942. aasta lihavõttepühadeks. Pataljonis teenis peale hea sõbra leitnant E. Kumari veel hulk häid sõpru ja tuttavaid, nende hulgas endine Sv. Tehnikakooli suurtükiklassi ülem kapten V. Villemson. Adjutandiks oli leitnant H. Kore, kes praegu elab Torontos. Major Peiker suri mõned aastad tagasi Montrealis, Kanadas.

      Saabudes tagasi Tallinna tuli leida uus teenistuskoht, et endal kuidagi elu sees hoida. Sain koha Sisedirektooriumi Sõjapõgenike Valitsusse. Selles asutuses olid 22 endist ohvitseri ja allohvitseri. Valitsuse ülemaks oli Vabadussõja-aegne kapten J. Neggo, abideks lennuväe major E. Adof ja Sõjakoolist kapten J. Unt. Sain ehitusala inspektori koha, kus teenisin kuni 1. aprillini 1943. a. Sellel ajal avaldati määrus, mille alusel kõik endised tegevväe ohvitserid ja allohvitserid pidid lahkuma eraasutustest ja ühinema sõjaväega. Sain tagasi endise relvurohvitseri töökoha Petseri Omakaitses. Maleva ülemaks oli major J. Pedak, keda tundsin kolonel Sauselgi polgust saadik. Petseri Omakaitses teenisin kuni 11. augustini 1944, mil linn langes punaste kätte. Evakueerusime Võrru ja juba 12. augustil lahkusime sealt. Õhtuks jõudsime Erastvere metsniku tallu. Sinna jäid meie relvatöökoja kõik raskemad masinad ja minu isiklik mootorratas, mille olin osade kaupa Pihkvast sakslaste käest muretsenud. Teisel hommikul lahkus kapten Jakobson, et jõuda Puka jaama. Olime temaga head sõbrad ja ta ütles, et kui sina enne jõuad, siis tõmba kriips, ja kui mina enne jõuan, siis tõmban kriipsu maha. Kõik kriipsud jäid tõmbamata ja sellest ajast arvates ei ole ma enam kapten Jakobsonist midagi kuulnud.

      13. augustil jõudsime Tartusse ja juba 16. augustil sõitsin sealt edasi Tallinna suunas. Päev enne seda käisin veel autoga Palal, kodukohas, kus jätsin omastega jumalaga. Ütlesin neile, et kui ei tule midagi erilist, siis püüan Eestist lahkuda. Tartust lahkumine osutus võimalikuks selle tõttu, et olin juba varem Tallinna külastades leidnud võimaluse lasta ennast määrata Läänemaa Omakaitsesse. Seal määrati mind Lihula II pataljoni pioneerirühma ülemaks.

Lahkumine Saksamaale

      21. septembril 1944 kohtasin Lelle alevis abikaasat tütrega ja alustasime põgenemisteekonda üle Märjamaa Lihula suunas. 23. septembril jõudsime Lihulasse ja 24. septembril külastasin meie II pataljoni staapi. Seal oli admiral J. Pitka adjutant. Minu küsimusele, kus on teise pataljoni ohvitserid, vastas Saksa vormiriietuses noormees, et keda teie veel soovite, mina olen siin! Üks Omakaitse allohvitser lausus, et kõik on juba läinud, sa jäid hiljaks. Teisel pataljonil oli oma mereväepaat, mis lahkus Rootsi samal ööl. Jõudsime mereranda samal õhtul, saime mootorita paadi ja veel samal õhtul jõudsime Kessulaiu saarele. 25. septembri hommikul käisin veel kord mandril ja tõin põgenikke juurde. 28. septembril jõudsime sakslaste abiga Hiiumaale ning kaks päeva hiljem asusime Kuressaares laevale RO-22, mis jõudis 2. oktoobril 1944. a Gotenhafeni sadamasse.

      Peatus Gotenhafenis oli lühike. Kuna punaste rinne oli väga ligidal, otsustasime teekonda jätkata lääne ja lõuna suunas. 6. oktoobril jõudsime Tübingeni Württembergis, mis oli umbes 100 km Šveitsi piirist ja umbes 150 km Prantsusmaa piirist. Juba 10. oktoobril sain töökoha läheduses asuvasse linna, Reutlingeni. See oli Stoll & Co, kus sain joonestajaks. 15. jaanuaril 1945 tabas linna suurem õhurünnak ja 18. jaanuaril lõpetati töö Stoll & Co-s. 19. märtsil olin Sõjaväekomisjoni kutsutud, kuhu keeldusin minemast. 19. aprillil lahkusime Reutlingenist ja asusime metsa elama.

      Hitleri valitsuse viimastel päevadel kuulutati Reutlingeni linn, kus asusime, kaitsepiirkonnaks ja lubati seda kaitsta kuni viimase meheni. Oli aga ette näha Saksamaa lõplikku kokkulangemist ja me ei tahtnud sellisesse linna jääda. Võtsime kaasa natuke toitu ja lahkusime linnast lääne suunas. Tübingeni lähedal asus Kressbachi mõis, kus töötas Grauberg ja samas lähedal perekond Tondid. Et jõuda Kressbachi mõisa, pidime läbima tegeliku rindepiirkonna, kus hitlerlased püüdsid tõkestada prantslaste koloniaalväeosi. Peale minu, abikaasa ja tütre olid meiega veel hr ja pr O. Sulla. Sulla oli minu füüsikaõpetaja Tartus gümnaasiumis. Jõudsime õnnelikult Kressbachi mõisa, kuid seal ei lubatud meile mingisugust peatust. Asusime siis iseseisvalt lähedalolevasse metsa, kuhu ehitasime korraliku laagri. Metsas elasime kuni 21. aprillini, mil jõudsid kohale prantslaste sõjaväeosad. Seejärel asusime elama juba mõisa kõrvalhoonetesse, kuna mõisas endas asus sõjaväeosa staap. Tegin seal prantslastele mõned tööd, näiteks aidates neegritel kodujäneseid nülgida jms. Tänutäheks saime palju toiduprodukte. Kressbachist jõudsime tagasi Reutlingeni (vahemaa umbes 15 km) 25. aprillil. Reutlingeni koondus umbes 50 eestlast. Kuna elu Prantsuse tsoonis meile ei meeldinud, „otsustasime sealt lahkuda ja Ameerika tsoonis elama asuda”.

      1. oktoobril sõitsime meie ja perekond Sullad Esslingeni. Sinna aga siiski suuremat laagrit ei asutatud ja meid sõidutati edasi Geislingeni СКАЧАТЬ