Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

      Aktusel sõna võttes tõi Sõjavägede juhataja oma kõnes kõigepealt tervitusi lõpetajaile Vabariigi Presidendi kui relvastatud jõudude kõrgeima juhi poolt ja soovis ka omalt poolt õpetajaile õnne ning edu edaspidises töös ja tegevuses, märkides ühtlasi, et olukord on nüüd muutunud võrreldes sellega, mis oli õppekursuse algul. See muutunud olukord aga seab lõpetajaile ette veelgi suuremaid nõudeid ja kohustusi. Eriti rõhutas Sõjavägede juhataja seejuures sisemise distsipliini teadliku süvendamise vajadust nii ohvitserides endis kui ka alluvais. Edasi selgitas ta, et sõjavägi ei saa jääda Eesti rahva ja riigi uute eluvormide kujundamisel ükskõikseks pealtvaatajaks, vaid peab seejuures kõigiti kaasa aitama, kusjuures ohvitserkond, kellel on alaline kontakt oma alluvatega, ei tohi unustada oma ülesannete täitmisel, et sõjavägi moodustab lahutamatu osa oma rahva lihast ja verest.

      Tuues esile meie võimsa idanaabri N. Liidu sõjajõudude siinviibimise tähtsust rahu alalhoidmise tegurina, rõhutas Sõjavägede juhataja vajadust käituda nii, et veelgi süveneks usalduslik vahekord ja sõprus meie ja N. Liidu sõjaväe vahel ja et N. Liidu iga ohvitser ja sõdur leiaks igas meie sõjaväelases endale väärika liitlase.

      Oma kõne lõpul tänas kindral Jonson Sõjavägede Õppeasutiste ülemat kolonel K. Lauritsat, Sõjakooli ülemat kolonel J. Soodlat ja Sõjaväe Tehnikakooli ülemat kolonelleitnant A. Simsoni ning koolide lektoreid ja ka lõpetajaid tehtud töö eest, mille järel mängiti tema ettepanekul Eesti ja meie liitlase N. Liidu hümne.

      Järgnes auhindade ja diplomite väljaandmine lõpetajaile Sõjavägede ülemuhataja kindral Jonsoni poolt. Aktuse lõpul tänas Sõjavägede Õppeasutiste ülem kolonel K. Laurits Sõjavägede juhatajat ja Sõjaministrit selle eest, et nad on aega ja võimalust leidnud osa võtta aktusest, tõstes sellega aktuse kaalu, tähtsust ja pidulikkust. Ühtlasi palus kolonel Laurits Sõjavägede juhatajat edasi anda tema enda, Sõjavägede Õppeasutiste ohvitserkonna ja lõpetajate tervitus Vabariigi Presidendile. Sõjaministrit aga palus ta edasi anda tervitusi Vabariigi Valitsusele, lisades juurde seejuures, et Sõjavägede Õppeasutised täies koosseisus tahavad kindlasti täita oma kohuseid ja abistada Vabariigi Valitsusel saavutada neid eesmärke, mida see endale on üles seadnud rahva ja riigi hea käekäigu korraldamiseks.

      I Leitnandid: 1. Enn Raendi, 2. Johannes Mõtsküla, 3. Jaan-Konstantin Kristjuhan, 4. Jaan Liiv, 5. Paul Värk.

      II Lipnikud, kes ühtlasi kõrgendati nooremleitnantideks: 1. Agu Aarna, 2. Julius-Aleksander Kabel, 3. Edgar-Rudolf Arumeel, 4. Leopold Taar, 5. August Pehka, 6. Gustav Piller, 7. Armin Vene, 8. Johannes Jaagus, 9. Johannes Seks, 10. Elmar Linsi (Lindsi), 11. Mihkel Haavamäe, 12. Viktor-Emanuel Orav, 13. August Võhma, 14. Erich Linalaid, 15. Jaak Varik, 16. Konrad Rõngelep, 17. Villibald Karuse, 18. Aleksander Vahari, 19. Juhan Priikask, 20. Olev-Hilarius Kornet, 21. Mart Purgas, 22. Jüri Luiker, 23. Richard Aardma, 24. Heino Maidre, 25. Evald-Friedrich Ruus.

      Eesti suurima lugejaskonnaga ajaleht Päevaleht avaldas 11. juulil selle sündmuse kohta samasisulise kirjutise pealkirja all:

      Sõjavägede õppeasutused aitavad vabariigi valitsust eesmärkide saavutamisel.

      Lasti välja järjekordne lend noori ohvitsere.

      Lisaks eespool toodud aktuse kirjeldusele peab mainima, et sellest võtsid osa ka Tallinnas viibivad N. Liidu sõjajõudude kõrgemad komandörid.

      Sv. Tehnikakooli tagasi jõudes toodi välja teenistuskohtade nimestik. Õppeasutuste kombe kohaselt toimus teenistuskohtade valik lõpetamise paremuse järjekorras, s.o kõige parem lõpetaja valis kõige ennem. Samas tehti lõpetajatele teatavaks et 12. kuni 25. juulini on neid lubatud erakorralisele puhkusele ja et 26. juulil peavad nad esinema oma väeosa ülemale.

      Muutunud olukordade tõttu oli tühistatud ettenähtud kuuekuulise tööpraktika nõue. Käsirelvaklassi lõpetanud ohvitseride tööpraktika aega lühendati ja neid kästi 8. juuliks kooli ilmuda, et endale väeosa valida. 25. juulil kinnitati Sv. Tehnikakooli lõpetanud ohvitseride rinnamärgi põhikiri, mis koos Sv. Tehnikakooli lõpetanud ohvitseride rinnamärgi tunnistusega 31. augustil kõikidele II kursuse lõpetanud ohvitseridele kätte saadeti.

      Mälestuskilde minevikust

      Hugo Kubja

      Leitnant Hugo Kubja sõjamehetee Teises maailmasõjas algas Punaarmees ning lõppes Lihula Omakaitse pataljonis. Sinna vahele mahtusid tagaaetava metslooma põli Setumaa metsades ning sakslaste poolel Leningradi rindel veedetud päevad.

      • Hugo Kubja sündis 23.02.1913 Pala vallas Tartumaal.

      • Keskhariduse omandas Tartu Reaal-gümnaasiumis.

      • Lõpetas sõjakooli aspirantide kursused lipnikuna 1933.

      • Määrati Sõjaväe Tehnikakooli käsirelvaklassi, mille lõpetas 1940. a ja kõrgendati nooremleitnandiks.

Leitnant Kubja sõjaaegne rändamine

      1 Sõjaväe Tehnikakool, 1936–1940

      2 Pärnu, 1940

      3 Petseri, 1940

      4 Irboska, 1941

      5 Raiehunnik, 1941

      6 Petseri, 1941

      7 Emajõe rindel, 1941

      8 Leningradi rindel, 1942

      9 Tallinn, 1943

      10 Petseri, 1943

      11 Lahkumine Saksamaale

Mälestusi 9. üksik-jalaväepataljonist

      Sõjaväe Tehnikakooli käsirelvaklassi lõpetanud ohvitserid said täita ettenähtud tööpraktikat vaid 2/3 ulatuses. 8. juulil 1940 kutsuti kogu kool kokku ja mehed määrati üle riigi väeosadesse. Kohtade valik toimus siiski lõpetamise paremuse järjekorras. Mina valisin 9. üksik-jalaväepataljoni Pärnus, kuhu pidin jõudma 10. juuliks. Esialgu määrati mind 1. kompanii Rk-rühma ülemaks. Pataljoniülemaks oli sel korral kolonel A. Häelme ja 1. kompanii ülemaks major Johannes Ein. Kolonel Häelme oli väga sooja südamega ja isalik ülemus. Seevastu kompaniiülem major J. Ein oli väga kõrk ja ennast täis. Sv. Tehnikakoolist anti kaasa õpetused ja juhised olla esialgu tagasihoidlikud, n-ö vaatlejad. Nii kujuneski esimene teenistus 9. üksik-jalaväepataljonis väga igavaks ajajärguks, vastupidiselt СКАЧАТЬ